Kõigi muude liigituste kõrval võib raamatuid olenevalt nende suunatusest visuaalsele või auditiivsele vastuvõtule laias laastuks kaheks jagada. Esimese rühma moodustavad teosed, mida on mõnus vaikselt omaette lugedes nautida, teised aga saavad tõeliselt õitsele puhkeda alles suuliselt ette kantuna. Kusjuures selle ettekandmise põhjused võivad teoste lõikes olla vägagi erinevad – žanr, kõlav sõnastus või poeetiline keel on siin vaid mõned võimalused.

Indrek Koff "Issi!" (Härra Tee & proua Kohvi)

Üks teostest, mis ettekandmisest kindlasti võidab, on Indrek Koffi värssdraama "Issi!" (illustreerinud Elina Sildre, kirjastus Härra Tee & proua Kohvi, 2023). Koff on varem kirjutanud nii näidendeid, enamasti koos oma kirjanikust abikaasa Evaga, kui ka avaldanud luulet täiskasvanutele ja lastele. Ühendades ühes teoses need kaks kirjanduse põhivormi: luule ja draama, mis mõlemad juba olemuslikult suunavad lugejat teksti ette kandma, loob Koff teose, mis on eesti lastekirjanduses vägagi harukordne. Ja pole ka imestada, kuna niisugune vorm on äärmiselt nõudlik ja autoreid, kes läbivalt suudaks luua nii mõnusalt voolava, leidliku, suupärase ja adressaaditundliku teksti, on äärmiselt vähe.

Vormi kõrval on intrigeeriv ka teose sisu. Lugu räägib ema Sillest, poeg Pellest ja tütar Pillest, kes ühel õhtul avastavad, et isa Kalle asukoht pole tuvastatav. Kuna ema arvab, et ju "meestelgi on tegemist" ja ta on päevatööst väsinud ning vajab omaetteoleku aega, jääb isa leidmine laste hooleks. Alanud issipäästeretk paneb Pelle ja Pille küll tõsiselt proovile, kuid toob mitmeid takistusi ületades lõpuks ka loodetud tulu. Kohustuste kuhja alla mattunud isa leitakse, talle meenutatakse elus olulisemat ning tuuakse käekõrval tagasi koju, kus on tema koht. Pealtnäha kerge ja lustliku teksti tagant leiab aga tõsisemaid praegusaja kitsaskohtigi: enese kehtestamine, sobiva koormuse leidmine, vaimse tervise küsimused, hirmude ületamine, ahvatluste taltsutamine jne. Mõtlemisainet jagub nii suurtele kui päris pisikestele.

Kaisa Happonen "Urra ja õhtu metsas" (Koolibri)

Tõlkinud Kadri Jaanits

Soome kirjaniku Kaisa Happoneni "Urra ja õhtu metsas" (tõlkinud Kadri Jaanits, illustreerinud Anne Vasko, kirjastus Koolibri, 2024) ahvatleb juba oma alapealkirjaga "Õhtujutte suurtele ja väikestele" teost ette kandma – on ju õhtujutt enamasti ikka ette loetud jutt. Teose peategelase, väikese karu Urraga, oleme kohtunud ka varem – mõned aastad tagasi ilmus samadelt autoritelt ühejutu pildiraamat "Urra ehk karu" (tõlkinud Piret Veigel, Post Factum, 2018).

Värske kogumik sisaldab aga kümmetkonda allegooriliste sugemetega lühilugu, mis toob lugeja ette märksa rohkearvulisema metsategelaste galerii: põdra, kes kardab üle lagendiku minna, jäärebase, kes hirmus, et punarebane ütleb midagi, mida ta kuulda ei taha, oma urust mujale elama kolib; hundi, kes vaatamata pesa ebamugavusele igal õhtul ikka sama magamispaiga valib jne. Eriti tore, et tegelaste sekka on sattunud neidki loomi, keda lasteraamatutes just sageli ei kohta, näiteks ondatra, kõrvukräts, tuuletallaja või kuukedrik.

Vaatamata sellele, et tekst mõjub ettekantuna suurepäraselt, ei tohiks unustada kuulamise kõrvale ka Anne Vasko piltide vaatamist – need on üllatava vaatenurgaga, vaimukad ja armsad.

Maian Kärmas "Manilundila" (Varrak)

Ajal, mil kirjandusteosed on üha sõna-napima ja pildirohkema suuna võtnud, püüab Maian Kärmase debüütteos "Manilundila" (kujundanud Marge Nelk, kirjastus Varrak, 2023) oma neljasaja illustratsioonivaba leheküljega ujuda vastuvoolu. Neile, kes hindavad poeetilist ja väljendusrikast keelt, külluslikku sõnavara ja tundelist lähenemist, on teos tõeline maiuspala.

Autor loob lummava, ajatu ja omanäolise maailma, milles lugejal on mõnus ja turvaline olla. Tegelaskujudki, alates peategelasest, üheksa-aastasest Emmist, tema emast ja vanaemast ning tüdruku sõbrast Martinist koolikaaslaste, külaelanike ja Manilundila rahvani on varjundirikkad, eriilmelised ja psühholoogiliselt usutavad. Neist igaühel on oma lugu rääkida.

Teose suurimaks kitsaskohaks on selle läbikomponeerimatus, millele viitab ka autor ise Hedvig Hansonile antud intervjuus.¹ Kärmas on kirjutamises otsinud hetkeolukorra unustamist ja lasknud end fantaasial kanda. Sellest on tingitud aga korduvused, ülerääkimised, mis kärsitumale lugejale häirivalt võivad mõjuda. Samas aga võib see osutuda ka teose plussiks – tegemist pole mitte süžeele keskenduva (kuigi lugejat seda uskuma suunatakse), vaid pigem seisundiraamatuga, mida ei saa läbida rutates, tegevustikku ja selle lahenemist tagant kiirustades. "Manilundila" maailmas olemiseks tuleb argielu hektikast välja astuda, võtta aeg maha, osata tunnetada ja nautida. Paraku aga võib selline süvenemine tänapäeva lastele üle jõu käia, etteloetut kuulates on aga kergem raamatu lummusesse langeda.

¹ (https://kultuur.postimees.ee/7926268/intervjuu-maian-karmas-adun-uha-selgemalt-kui-olulised-on-juured-ja-nende-tundmine).