Pildiraamat on suurepärane, aga ka üksjagu salakaval fenomen. Oma pildirohkuse ja napi tekstiga on see ahvatlev ja kiiresti läbitav, mistõttu kulub eriti marjaks ära ka algajale ja aeglaselt lugejale või siis kiirel ajal, mil pikemate tekstide lugemisest võib vaid unistada. Samas aga, vaatamata vähese teksti kombele jätta mulje lihtsusest, on parimatel pildiraamatutel veider viis jääda mõtetesse pikalt kinni.

Osalt võib see tuleneda pildi ja teksti sümbioosist, mis pakub rohkem mõtteid kui ainult sõnaline tekst, teisalt aga pildiraamatute kontsentreeritusest, mis tingib selle, et raamat alles peale lugemist aegamööda avanema hakkab. Pildiraamatud on universaalsed, ei küsi vanusest, mistõttu leiab läbimõeldud ja hästi teostatud pildiraamatust oma rõõmu nii suur kui väike lugeja-vaataja. Ning nagu hea kunstiteos ikka, pakub ka pildiraamat lugemiseks ka väga erinevaid viise. Nii võibki pildiraamatut juba mitmendat korda kätte võttes ikka lugemiselamust pakkuda.

Pildiraamatu juures on ühtviisi oluline roll nii kirjanikul kui kunstnikul. Kirjaniku sõnale lisatud pilt ei ole pelgalt teksti kaunistama mõeldud. See illustreerib sõnalist osa, aitab lugejal seda mõtestada, toob esile olulisima, kuid loob ka uusi tähendusi tekstile vastu vaieldes või seda kahtluse alla seades. Seda arvestades võiks meilgi muu maailma kombel juurduda komme pildiraamatu autorina ära märkida mõlemad, nii kirjanik kui kunstnik.

Kairi Look ja Anne Pikkov "Natuke suur" (Koolibri)

Kairi Looki ja Anne Pikkovi raamatu "Natuke suur" (Koolibri 2024) puhul pole mitte ainult autorite koostöö olnud suurepärane, vaid ka kujundus (Endla Toots) ja kirjastuse võimaldatud suur formaat töötab kaasa nii, et lugeja saab kätte võtta tõeliselt lummava terviku. Lugu räägib tiigrilapsest, kes peale suurt sünnipäevapidu muutub ühtäkki nukraks. Talle tundub, et suureks saamine juhtub temaga liiga kiiresti – tiigrilaps tahaks aga olla ainult natuke suur. Kui siis ema lohutab, et suured tiigrid on samasugused nagu väikesed tiigrid, lihtsalt suuremad, rahuneb triibikuke ja mõistab, et kõige muu sarnase kõrval on suure ja väikese tiigri kallistusedki ühtmoodi – triibulised ja soojad, täpselt parajad.

"Natuke suur" on pildiraamat, mille kallal raske vinguda isegi kõige kriitilisemal inimesel. Tekst on läbimõeldud, värvikas ja vaimukas. Sellega moodustavad mõnusa sümbioosi Pikkovi julged ja omanäolised illustratsioonid. Samuti on mõnusalt kihilisel sõna- ja pilditekstil potentsiaali pakkuda lugemisrõõmu nii suurele kui väikesele, natuke suurest rääkimata.

Ilmar Tomusk ja Anu Kalm "Kukeleegu!" (Tammerraamat)

Ilmar Tomuski ja Anu Kalmu värske pildiraamatu "Kukeleegu!" (Tammerraamat 2024) tegevustik toimub aga nüüdisaja lastekirjanduslikke maastikke arvestades üsna erakordsetes oludes – talus. Siin otsustab vana kukk, kes taluelanikke loendamatul arvul hommikuil kenasti oma kikerikiiga äratanud, pensionile jääda. Uue kuke "kukeleegu" tekitab aga talus tohutut segadust. Lehm, põrsas, kanad, kass ja koer ei saa aru, mida sõna tähendab, kuid ärkavad sellele vaatamata. Anu Kalmu lihtsad pildid kohalikest taluloomadest on imearmsad ja saavad kindlasti paljude mudilaste lemmikuks, Tomuski jutt aga vaimukas, sisukas, mõtteid ärgitav. Kuidas tulla toime elus aset leidvate muutustega, kas vihastuda või imestada, kurjustada või naerda, näikse autorid küsivat.

Piret Jaaks ja Lumimari "Öölaps" (Pegasus)

Muutustest ja nendega kaasnevatest hirmudest räägib ka Piret Jaaksi ja Lumimari koostöös sündinud "Öölaps" (Pegasus 2024). Siin on peategelaseks tüdruk, kes ema öövalves oleku ajaks vanamemme juurde hoida läheb. Memme juures on kõik teisiti kui kodus – vana maja, teistmoodi diivan ja "valed" kommid. Samuti pelgab laps peagi saabuvat pimedust. Kui ta siis ärevusse satub, teeb memm ettepaneku unejuttu lugeda. See meeldib tüdrukule väga. Vana raamatu lehtede vahelt pudeneb aga välja kuivanud lill. Memm ütleb, et selle on sinna pannud öölaps, kes on kõige julgem laps, sest ta näeb, mis pimeduses peidus on. Öölapsega koos ööd tundma õppides mõistab tüdruk, et hirmuks pole põhjust, pigem leidub öös igasugu põnevaid asju.

Mõistev ja toetav sõnaline tekst harmoneerub siin pehmete ja soojade illustratsioonidega, luues niimoodi lummava lugemiselamuse. Ilmekalt toovad autorid esile ka selle, kuidas kirjandus ärevatel puhkudel toeks võib olla ning rasketest hetkedest üle aidata.

Evi Jerokosta ja Kostas Markopulos "Krõpsud" (Päike ja Pilv)

Kreeka autorite Evi Jerokosta ja Kostas Markopulose "Krõpsud" (uuskreeka keelest tõlkinud Kaarina Rein, kirjastus Päike ja Pilv) räägib samuti tunnetest. Raamatu peategelane on kaheksa-aastane poiss, kelle kinnisideeks on paelad. Tänaval kõndides vaatab ta vaid maha ja uurib imetlusega inimeste jalatseid, eriti neid, millel on paelad. Poisil endal on krõpsudega kingad. Ta nimelt kardab paelu, kardab, et ei õpi neid kunagi siduma. Mida rohkem poiss paelte peale mõtleb, seda keerukamaks olukord muutub. Alles oma tundeid teadvustades, saab ta olukorda muuta. Markopulose detailirikkad ja värvikirevad illustratsioonid loovad Jerikosta teksti ümber mõnusa maailma, mis endasse tõmbab.

Suzanne ja Max Lang "Pahur pärdik" (Pegasus)

Suzanne ja Max Lang on Ameerika autorid, kelle ühistööna valminud "Pahur pärdik" (inglise keelest tõlkinud Eve Laur, Pegasus 2024) on mujal maailmas kõvasti laineid löönud. Raamatu läbi lugenuna pole selle menukus aga sugugi imekspandav – lihtne, kuid liigutav tekst, vaimukas, lapsi köitev pildikeel ning vägagi eluline teema. Ühel päeval nimelt tunneb pärdik nimega Siim Pans, et meeleolu pole kiita. Ta on kössis ja mossis, kuid väidab teistele loomadele, kes abivalmilt hea tuju retsepte pakuvad, et ta tujul pole häda miskit. Vahel peab pahuruse lihtsalt läbi elama, mitte püüdma seda iga hinna eest parandada ja teiste ees head nägu teha, soovitavad autorid.