Millise ülesande endale püstitasite?

Mind köitis Uku Masingu 1970. aastate lõpus sedastatud tõdemus. Masing luges palju ulmekirjandust, aga selle põhjal, mida ta luges, ütles ta, et paremat maailma ei oska keegi enam soovida, ainult halva eest hoiatatakse.

Tegelikult see on ka tänapäeval natukene niimoodi, et düstoopiaid, selliseid halvemaid tulevikke on meie ümber kirjanduses, filmis, kunstis väga palju, aga väga raske on veenvalt mõelda paremate maailmade peale. See tõukas mind põhjalikult utoopiaid uurima ja just sellist utoopilist kujutlusvõimet tänapäeval.

Kuhu see protsess välja viis?

Tahtsin selle kõigega väljendada kolme asja. Üks neist on see, et ulmekirjandusel on erakordselt palju öelda midagi meie tänase päeva kohta. Võib tunduda küll, et ta viib meid teistesse aegadesse või maailmadesse, aga tegelikult viib ta meid sinna selleks, et me saaks enda maailmale tagasi vaadata ja tahtsin näidata, kuidas see käib.

Teiseks tahtsin ma natukene kõigutada seda laialt levinud ja sügavale juurdunud eelarvamust, et utoopiline unistamine lõppeb halbade tagajärgedega. Vastupidi – halbade tagajärgedega lõpeb see, kui me ei unista utoopiliselt.

Kolmandaks tahtsin natukene näidata, kuidas neid ulme- ja utoopiamaailmu ehitatakse, kuidas neid oleks mõtet lugeda. Seda seepärast, et kohalikule ulmeuurimise traditsiooniline on vaja hoog sisse saada.

Kas oleme jõudnud ajajärku, kus peamised utoopilised unistused on kätte jõudnud?

Sellest, mida on unistatud ja mida on ennustatud, on väga vähe kohale jõudnud. Küll aga on võib-olla kohal see, et meie kultuur on väga läbivalt tehniline. Selles mõttes on ulmekirjandus väga aja- ja asjakohane, sest ta on alati harjunud mõtlema ja kujutlema n-ö teaduslikes ja tehnilistes suundades.

Nii et ma ei ütleks, et unistused on nii väga kohale jõudnud. Ehkki tõepoolest, kui vaadata maailma enda ümber, siis pigem on hoiatavad nägemused täide läinud või haakuvad rohkem sellega, mida meie ümber tunda on.

Elame üsna ebastabiilses ja rohkete kriisidega maailmas. See on miski, mida düstoopia kirjandus on ammu kirjeldanud.

Kas praegune aeg toob ulmekirjanduse uue laine või kuulub see žanrina siiski minevikku?

Ei, ulme ei kuulu kindlasti žanrina minevikku ja mida enam tehnika ning teadus kujundavad seda, kes me oleme ja kuidas me maailma tajume, seda rohkem on ulmekirjandusel selle tegelikkuse kohta öelda.

Pigem võib siin sellisel juhul tajuda ulme realismistumist. Ta on meie tänase hetke suhtes realistlikumaks muutunud.