Eesti Draamateatri esietendub 23. novembril Stanisław Lemi ulmeromaanil "Solaris" põhinev lavastus. Lemi "Solarise" salapärasus ja mõjukus seisneb Jaak Tombergi arvates selles, et see on omas žanris erakordselt metafüüsiline. "Esiteks avab see erinevaid uksi erinevatele tõlgendustele. Teiseks on see erakordselt puhtalt ja hästi kirjutatud. Proosastiil on täiesti imeline," sõnas Tomberg.

Romaan "Solaris" ilmus enam kui 60 aastat tagasi, samal aastal kui Gagarin kosmoses käis, aga Kuu peale ei olnud veel inimene jõudnud. Ulmekirjandust ei olnud siis veel Tombergi sõnul pruugitud küll läbi mängida, ent seda hakati avastama juba aastakümneid varem.

"Mis 1960-ndad eriliseks tegi oli ka see, et kosmoseprogrammid kogusid hoogu ja kuigi need polnud veel 1960-1961. aastal päriselt hoogu kogunud, oli kultuurilises teadvuses laiemalt käibel võimalus, et kosmost hakatakse nüüd erinevatel põhjustel avastama," avas kirjandusteadlane.

Kosmost kujutati seega kirjanduses juba varem, kui tehnika ja teadus selleni jõudsid. "Jules Verne käis oma tegelaste, oma romaanidega ka kosmoses ja nii edasi, aga nüüd hakkas see reaalseks tehniliseks tõenäosuseks muutuma. See tekitas oma lootuseid ja hirme, mis toitsid kujutlusvõimet," rääkis Tomberg.

Ulmekirjandus on Tombergi sõnu sündinud kolonialismi ja imperialismi rüpes. Selle eesmärk on laieneda, avastada kaugeid maanurkasid ja neid ka võib-olla ekspluateerida.

"Ekspansionaalne kaugeid maid avastav impulss võtab teaduslik-tehnilise kuju. Teine asi on, et ulmekirjandus on sündinud teadusliku maailmapildi süvenemise rüpes. See on tehniliselt ja teaduslikult juba küllastunud ühiskondade kirjandus ja võib-olla 1960. aastaks, kui me end sinna tagasi meenutame, siis teine maailmasõda ja sellega kaasnenud õudused ei olnud veel kaugem minevik. 1960. aastaks hakkasid koloniaalse, võib-olla imperiaalse impulsi halvaendelised küljed juba näha olema," sõnas Tomberg.

Impeeriumid lagunesid ja kolonialism muutis kuju, aga kirjandusteadlase sõnutsi märgati ka seda, et kui teaduslik-tehnilise impulsiga liiale minna, võivad sellel olla omad katastroofilised tagajärjed. "Miks Lemi "Solaris" on nii mõjus, on sellepärast, et Lem mingil varjatud viisil hoiatab meid selle eest," lisas ta.

Tomberg on rõhutanud, et kõigist tuntud teadusulme autoritest oli ilmselt just Lem see, kes mõtiskles oma loomingus kõige järjekindlamalt ja mitmekesisemalt kontakti võimalikkuse üle maaväliste olemisvormidega. "See avas talle väga huvitavaid metafüüsilisi uksi. Avas ka uksi seoses inimtunnetuse piiride küsimusega. See kosmoseteema võimaldas inimtunnetuse küsimust väga hästi erinevatel viisidel lahata," ütles kirjandusteadlane.

"Solaris" räägib Tombergi sõnul maailmast, võib-olla ka meie tulevikust, kus ühe sinise ja ühe punase tähe all hoiab ja justkui reguleerib ise oma orbiiti ookeanipinnaline planeet, mida kutsutaksegi Solariseks. "Oluline on see, et kuivõrd see orbiidi isereguleerimine peaks olema võimatu, siis teadlased eeldavad, et tegu on üheainsa justkui mõtleva või tunnetava olemi või organismi või entiteedina. Seda planeeti on juba aastakümneid uuritud, selle kohta on erinevaid teooriaid, aga mingisuguse vähegi rahuldava vastuseni selle kohta, mida see Solaris endast kujutab, pole jõutud," sõnas Tomberg.

Tomberg rääkis, kuidas minategelane, psühholoog Kelvin läheneb Solarise orbiidile uurimisjaama järjekordse teadlasena, kes sinna saadetakse. Kui ta kohale jõuab, avastab, et uurimisjaamas valitseb täielik kaos.

"Ei mingit distsipliini, teadustööd, erinevad teadlased vegeteerivad igaüks oma nurgas, osad on hulluks läinud ja vahepeal on selgunud, et selles kontaktiihaluses Solarisega on teadlased ka agressiivseks muutunud ja seda millegagi pommitanud, mispeale neid seal uurimisjaamas hakkavad külastama äkki mingit sorti külalised, mis on selle elu seal jaamas täiesti sassi löönud. Ka Kelvinit, kes sinna tuleb, ja meenutagem, et ta on psühholoog, see pole siin vähetähtis, hakkab külastama justkui tema enesetapu teinud tüdruksõbra eluskujutis, selline täpne simulaakrum. Ta üritab temast alguses vabaneda – ta teeb ka kindlaks, et see on absoluutselt pärisolend, päris entiteet –, aga see ei õnnestu väga hästi, sest tüdruksõber tuleb kogu aeg tagasi ja Kelvini enesedistsipliin hakkab kaduma. Talle tuleb see vana armastus meelde. Ühel hetkel ta vist ka armub uuesti ära. Väga pikalt on olukord kaoseline, aga lõpuks küll suudetakse nende inimeste justkui eluskujul külalistest vabaneda," selgitas kirjandusteadlane.

Teadlaste parimate oletuste kohaselt on need külalised nende eneste sügavamate traumade elustused ja Solaris on nad elustanud nende eneste alateadvusest. "Lõpuks saavad nad neist kuidagi lahti, mingisuguse leidliku seadeldise abil, aga romaani lõpus ikkagi nii teadlased kui ka lugejad lahkuvad Solarise juurest ilma kindla vastuseta selle kohta, mis see planeet on," lisas ta.

Romaani põhiline esteetiline kontrast on üheltpoolt teaduse süsteemsuse vahel, aga teiselt poolt selle vahel, et teadlased ikkagi lõpuks ei saa aru oma tegevusest teadlastena.

"Lem kirjeldab kümnetel lehekülgedel meile planeedi pinda, väga pikalt solaristika ajalugu. See kõik on justkui väga süsteemne, teadlased on suutnud luua selle planeedi pinnavormide peaaegu täiusliku taksonoomia, nad on kõigele nime pannud, erinevatele moodustistele, mis sealt kerkivad ja taas langevad. Siin ka käiakse väga palju solaristika raamatukogus, kus meile raamatute kaupa võetakse kokku eriteooriaid selle planeedi kohta," lausus Tomberg.

Mingis mõttes jääb kirjandusteadlase hinnangul romaani lõpp ambivalentseks või ebarahuldavaks. "Seda romaani võib kordi ja kordi lugeda, iga kord, kui ma seda loen, on see nagu uus."

"Solaris" paneb Tombergi arvates mõtestama seda, mis võiks olla väljaspool, teisel pool inimesi, mis ei mahu ratsionaalsesse teaduslikku pilti päriselt ära.

"See ei tähenda, et ta kutsuks meid esoteerika rüppe või et ta tahaks, et asju selgitatakse kuidagi väga teistes terminites. See teaduslik maailmapilt on ilmselt miski, millest me enam lõpuni lahti ei saa ja mis ikkagi on teatud funktsioonides väga tõhus ja asendamatugi. Aga ma arvan, et ta katsub osutada, et see on lutsulikult öeldes pool rehkendust. Siin on veel ka mingit sorti teine pool, kutsugem seda kuidas iganes, võib-olla vast etteloetud romaani lõpu järgi ka selliseks kehalis-tajumuslikuks, afektiivseks, tunnetuslikuks pooleks, millele võib-olla teadusega nii hästi ligi ei pääse," rääkis ta.

Utoopiast düstoopiani

Oma hiljutises uurimuses "Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime" viitab Tomberg eesti kirjanikule, teoloogile ja mõtlejale Uku Masingule, kes oli samuti suur ulmekirjanduse huviline. Sellele viitab tema Tartus Hurda tänaval asuv arhiiv.

"Mina olen seal paar korda käinud. Mul on ikkagi selline unistus, et ma käin tulevikus arhiivis istumas ja tõepoolest viin Masingu ulmelugemuse tema muude tööde ja tegemistega kokku. Mind üllatas, et tema raamatukogus olid 1970-ndatel oma aja kohta ikkagi väga-väga uued raamatud ja mitte ainult ilukirjandus. Seal on näiteks Darko Suvini kuulus ulmeteoreetiline raamat "Teadusulme metamorfoosid", mis ilmus 1970-ndate alguses," ütles Tomberg.

Masingu huvi ulmekirjanduse vastu tõestab ka Kalju Kirdega ilmunud kirjavahetus, kus nad põhiliselt arutavadki teadusulme, fantastika ja natuke ka õuduse teemadel. "Seal on väga täpselt kirjas, millised olid Masingu eelistused, mis talle ei meeldinud ja mis meeldis. Ta oli väga vilgas ulmelugeja," lisas kirjandusteadlane.

Kirjas Kalju Kirdele ütles Masing otse välja, et teda huvitab 19. sajandi keskpaiga teise poole utoopiline mõtlemine. "Masing ütles tõepoolest, et need olid parema maailma taganõudmise lood. Ta kurtis, et praegusel ajal ei oska justkui keegi enam head soovida, selle asemel hoiatatakse ainult halva eest. Mingis mõttes sellisesse nüüdisaegsesse võtmesse pannes võime öelda, et sellise parema maailma poole vaatavat utoopilist kujutamislaadi on päris pika aja jooksul esinenud päris harva. Mul on millegipärast tunne, et viimased aastad on natuke erandlikud. Aga selle asemel on igal pool meie ümber düstoopiad, ka sellised nii-öelda maailmalõpu ja maailmalõpujärgsete lugude kujutelmad," sõnas Tomberg.

Ta on teinud oma Tartu tudengitega eksperimendi nimetada tõenäolisi maailmalõpu põhjuseid. "Kümne aasta eest olid tudengitel nende seas veel asteroidid või ka isegi tulnukad mõnel korral, aga nüüd on need kõik palju maisemat päritolu. Viirused, keskkonnakatastroofid, sõjad – see kõik on meile väga lähedal," ütles kirjandusteadlane.

Kõige utoopilisema soovi, mida inimene võiks tahta, leidis Tomberg vene ulmekirjanikelt, vendadelt Sturgatskitelt. "Nende romaanis "Väljasõit rohelisse" kõlab selline soov, et õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga. See kostub küll võib-olla sellises iroonilises võtmes isegi, aga mingis kontekstis ka siiralt. Mul on tunne, et see on kõige lühem ja löövam ja ökonoomsem utoopiline soov, mida maailmakirjanduses võib leida," märkis Tomberg.

Ta lisas, et tõenäoliselt oleks vähe neid, kes ütleks, et selline soov on reservatsioonideta teostatav. "See ei tähenda, et selline soov ei oleks sügavamas mõttes inimomane, tahta maisest piiratusest ja ka võib-olla puudusest ja viletsusest kusagile, tahta nii, et see kahju ei teeks. See on siin väga tähtis."

Utoopia erineb teistest ideaalühiskondade või -maailmade kirjeldustest, neid on Tombergi sõnutsi väga erinevaid tüüpe ja laias laastus kokku võetavad piiratud varude ja piiramatu nõudluse vahelise ebakõla lahenditena.

"Näiteks on meil teoseid, kus iha on piiramatu, aga varud on ka piiramatud. Näiteks 14. sajandi iiri kelti poeem "Kokaiini maa", see on selline maa, kus kui keegi tahab süüa, tal on nälg, siis lõoke hakkab tema poole lendama, röstib ennast õhus ära ja lendab otse suhu. Kohe, kui iha tekib, siis maailm rahuldab selle. Selgesti see ei ole meie maailm. On teisi sedasorti maailmu, kus näiteks piiratud varude ja lõputu nõudluse vahelised ebaproportsioonid reguleerib ära taevane vägi, tuleb deus ex machina ja kuidagi kehtestab sellise puuduseta riigi. On olemas ka pastoraalsed narratiivid, kus on piiratud varud, aga on ka justkui piiratud nõudlus. Inimesed ei taha nii palju. Ja jällegi varud ja nõudlus on vastavuses," selgitas Tomberg.

Utoopiad aga keelduvad lahenditest, millest osad on üleloomulikku laadi. "Utoopiad püüavad ühiskondliku korralduse abil nõudluse ja varud vastavusse seada. Nad ütlevad, et parem ühiskonna korraldus võiks olla see, mis nõudluse ja varud vastavusse viib. Paremad seadused ja nii edasi. Mis seal tavaliselt juhtub on see, et üks külaline satub utoopiasse ja laias laastus tehakse talle seal giidiga tuur, tutvustatakse selle nii-öelda parema või isegi ideaalse ühiskondliku korralduse erinevaid aspekte arhitektuurist hariduselu korralduseni, seadusteni, religioonini ja nii edasi. Need on sellised varauusaegsed utoopiad – võrdlemisi staatilised. See tähendab, et seal ei toimu eriti midagi peale selle, et külaline satub sinna, edasi läheb kirjelduseks," ütles kirjandusteadlane.

Utoopilist mõtlemist on nähtud ka totalitaarsete režiimide südamikuna. Kõik sellised režiimid on aga üldise õnne lubadustes pehmelt öeldes luhtunud. Tomberg ütles, et 20. sajandi suurte katastroofide tõttu puudub meil puhas või rikkumata nimi, mida saaksime paremale maailmale panna.

"Sellest on tegelikult väga kahju, sest ma ise arvan, et mitte utoopilisus ei muuda totalitarismi totalitaristlikuks, vaid see on ikkagi totalitarism, mis totalitarismi totalitaristlikuks muudab. Iseenesest on igasugune poliitiline liikumine utoopiline, kuivõrd tahetakse teistsugust maailma, paremat maailma. Seda tahab ju iga poliitiline liikumine, aga kui see läheb totaalseks, seisame võib-olla probleemide ees," ütles ta.

Veel tuleks Tombergi sõnul tähelepanu pöörata sellele, et laiapõhjalised varauusaegsed utoopiad ei vasta enam väga hästi sellisele moodsale ajalooteadvusele, kus me oleme harjunud pidevate muutustega ja ka oma visioonide pideva teostamisega.

"Vähemalt 19. sajandi algusest edasi hakati kõiki neid staatilisi varauusaegseid utoopiaid hindama nende teostatavuse perspektiivist ja siis mõjusid need paremal juhul naiivsetena, halvemal juhul isegi ohtlikena. Ehkki miski minus ütleb, et me ei tohiks, vähemalt mõtteeksperimendi korras, sellist hõlmavat unistamis- või kujutlusplaani hüljata, sest äkki me kaotame sellega midagi. Äkki me kaotame sellega mingid vahendid, mis võiksid meile siiski abiks olla," rääkis Tomberg.

Utoopia on väike sõnamäng, mis ei tähenda ainult mitteeksisteerivat kohta, vaid väikese nüansina ka Thomas Moore'i lisatud õnnemaa kontseptsiooni. "Tänapäeva seisukohalt, kui me hindame neid nägemusi alati sellest perspektiivist, kas need on teostatavad või mitte, siis me mingis mõttes eksime selle algse sõnamängu vastu."

Tänapäeval on taoline utoopiline mõtlemine defitsiidis, sest ühest küljest on kogetud ohtu, kui nende ideede teostamine satub halbade inimeste kätte, teisalt hoiatatakse kirjandusteadlase sõnutsi pidevalt utoopilise unistustöö eest.

"Ärge jumala eest unistage, sest võib minna veel halvemaks kui praegu. Aga teatud mõttes võib-olla see, kus me oleme, ei ole tingimata see, millega peaks rahulduma. Ma arvan, et meil tuleks unistada. Me ei peaks igakord unistama sellisel absoluutselt hõlmaval moel, me võiks unistada meie praegusele teadvusele kohaselt protsessuaalsemalt, dünaamilisemalt, mitte kujutada ette sellist hõlmavat visiooni, ja siis hakata selle poole minema," ütles Tomberg.

Selle viga on tema hinnangul see, et elu on nii kiire ja intensiivne, et viis minutit hiljem peab see visioon olema juba kuhugi suunas teisenenud.

"Siin tuleb kuhugi minema hakata ja võib-olla on lõpptulemus natuke lahtine, aga mul on tunne ka, et need viimaste aastate utoopiad, mis on hakanud rohkem sündima, need ei ole sellised maakaardi utoopiad, kus parema ühiskonna lahendus on otse ees ja sa saad sellest siis kuidagi giidituuriga ülevaate, vaid pigem on need niisugused teekaardi utoopiad. Hakatakse kuhugi suunas jalutama ja katsutakse läbi mängida mingit sorti stsenaariumid kasvõi natukenegi parema maailma suunas," ütles ta.

Ulmekirjandus Eestis

Üheks Eesti tulevikku kujutleva fantaasiakirjanduse klassikaks võib pidada Matthias Johann Eiseni teost "Tallinn aastal 2000", mis ilmus aastal 1903 ja on tõenäoliselt esimene eesti teadusulmeline teos. Eisen võis saada inspiratsiooni Pariisis levinud populaarsest postkaardiseeriast "Maailm aastal 2000", kus oli umbes 80 erinevate visiooni sellest, milline aasta 2000 võiks välja näha. Tombergi sõnul oleks teos teadusulmelisem, kui ligipääs aastale 2000 oleks realiseeritud ajamasina kujul. Raamatus näeb magama jäänud rändur aastat 2000 unes.

"Seal jalutatakse ka päris üksikasjalikult läbi. Ta nägi seal ainult paari-kolme hobust, sest kõik on asendunud isesõitjatega, ta nägi laudteid või ka asfaltteid või ka betoonteid. Ta nägi seal seda, et Tallinna teatrid ei ole enam väga suured, sest keegi ei käi enam reaalselt teatris kohal, vaid on olemas kuularid ja kaugelt vaatajad, millega saab etendusest kaugelt osa. Naissaarele sõidetakse tuulelaevaga. Tallinnas on 300 000 elanikku. Pärnu rahvaarvuga pani ta päris pihta, kuskil 40 000–47 000. Ka sellised asjad, et tööpäevad ei ole enam nii pikad, sest naised krabavad kogu töö endale. Seal on puudutatud ka sotsiaalseid ja religioosseid aspekte. Tallinnas ilmub viis päevalehte," tõi Tomberg näiteid.

Mõni aeg tagasi ilmus kirjandusteadlase Epp Annuse romaan "Tere, Aleksander", kus kujutletakse aastat 2066. Tombergi hinnangul on see huvitav paradoksaalne romaan, sest ühelt poolt on see justkui tulevikukirjandus, teisalt ka nagu mälukirjandus.

"2066. aastal istub kusagil maakohas rõdu peal 96-aastane inimene ja ta hoiab süles oma lapselapselast ja ta ei liigu väga palju ringi, teda on pandud lihtsalt lapselapselast hoidma ja ta kuidagi mõtiskleb selle lapselapselapse suunas. Ta toob välja mälestused oma elust. 96-aastane inimene 2066. aastal ulatub tagasi veel näiteks hilisnõukogude aega ja huvitav on see, kuidas ta lõimib kokku sellise hilisnõukogude ajast algava mälestusrännaku 2066. aastaga. 2066. aastas on kirjeldatud natukene paremat Eestit kui see, mis meil on praegu. Seal elatakse suhteliselt rahulikus ja harmoonilises ökokogukonnas, kus ka erinevad funktsioonid on inimeste vahel ära jagatud ja eakamad inimesed on pandud erinevaid funktsioone täitma. Huvitav nüanss on minu jaoks see, et kaitseväeteenistus keskendub keskkonnakaitsele," rääkis Tomberg.

Kunstiline sõna mistahes kujul rikastab Tombergi sõnul seda tegelikkust, mida oleme harjunud pidama enesest mõistetavaks.

"Olgu see mõne stsenaariumi, ajaloolise vastuolu või trauma kujutamise kujul või lihtsalt kõnekujundi endana. Kui me mõtleme kuud, aga ütleme selle asemel keskööpäike. Ta tegutseb rohkem võimalikkuse väljal kui tegelikkuse väljal, aga ta toob kuidagi tegelikkuse pinnale tagasi võimalikkusi, mis on luhtunud või märkamata jäänud ja sedakaudu taasrikastab meie igapäevast olemist ning annab sellele võimaluste rohkema kuju. Ergastab meie kujutlusvõimet," ütles kirjandusteadlane.

Kultuurisoovitus. "Minge Tartus ülikooli peahoone taha, Elektriteatri ette, sealt teiselt poolt teed algab trepp, see, mida me kutsume Tartus aeglaseks surmaks. See on järsk nõlv. Hakake sealt üles kõndima ja te leiate laternapostide küljest Mart Velskri ja Asko Künnapi kureeritud ja kujundatud luulenäituse. Jalutage üles, saate ka kehakultuurset trenni ja siis jalutage alla, lugege teistpidi ka luuletusi. Töötavad hoopis teised lihased," soovitas Jaak Tomberg.