Sel ajal aastast, kui päike käib iga päev üha uhkema kaarega, ei tundugi ilmas ühtäkki olevat muud kui kõikehõlmav tärkamine, lõputu õitsemine, rõkkav linnulaul ja helesinine väikeste pilvetupsudega sinitaevas. Ja inimesedki paistavad selle all kõik ilusad ja head, või siis vähemalt lahked ja vastutulelikud.

Kas pole siis nüüd, mil ümbritsev kuidagi eriliselt elujulge ja helge, parim aeg kätte võtta teoseid, mis käsitlevad ka tumedamaid teemasid? Nii ehk ei tundu nende kergitatud probleemide raskus nii koormav. Tea kas just seetõttu, kuid igal juhul leidsid möödunud kuul minu juurde tee teosed, milles hirmul suurem või väiksem roll kanda. Sest tõesti, kui mõtlema hakata, kestab sõda ikka veel, tuues kaasa suurenenud hirmu ebakindluse ja tundmatuse ees. Kartus kedagi kaotada või millestki ilma jääda pole samuti kuhugi kadunud. Nii et ilukirjanduse võlujõud võib sel puhul tõesti ära kuluda.

Kuigi täiskasvanutele tõlgitakse itaalia kirjandust päris palju ja avaldatu tundub ka meie lugejaid kõnetavat, siis laste osas pole olukord sugugi nii roosiline. Peamiselt on meile vahendatud itaalia pildiraamatuid, nagu näiteks Beatrice Alemagna "Kes on laps?", Francesca Mascheroni "Lugu valgest jänesest" või Isabella Paglia "Aitab valedest, Nina!" (kõik 2023), samuti teevad meie illustraatorid usinalt kaastööd itaalia kirjanikega (Regina Lukk-Toompere ja Davide Cali, Viive Noor ja Bianca Maria Tricarico). Kuid pikemat narratiivi pakkuvaid raamatuid ei ole ammuilma ilmunud. Nii on iga itaalia juturaamat kindlasti juba sündmus omaette, aga seda enam veel, kui tegemist on Strega noorteromaanide kategooria peaauhinna võitnud teosega.

Antonia Murgo "Miss Detsember ja Kuu Klann" (itaalia keelset tõlkinud Cathy Laanela, Varrak 2024) kutsub mõtisklema, mis on hirm, milleks seda vaja on ning kuidas kartusega koos elada. Raamatu peategelaseks on 15-aastane miss Detsember, kes satub lapsehoidjana tööle kummalisse majja. Et tüdrukul pole kuhugi mujale minna, võtab ta töö siiski vastu ja plaanib endast parima anda. Kuidas aga taltsutada poisiklutt Corvinit, kes lisaks sellele, et ta on suurepärane muundumismeister, on ka ülimalt pahur ja häbematu? Kui siis veel selgub, et majaperemees – Corvini isa, lahke ja südamlik mister Moonro – töötab Kotionuna, kelle ülesandeks on hilisõhtuti inimesi hirmutamas käia, on tüdruk juba majast lahkumas. Teda sunnib jääma vaid  Moonro selgitus, et ühte suurt, kuid ohutut hirmu on vaja selleks, et kõik teised selle kõrval tühistena tunduksid.

Raamatus tuuakse ilmekalt esile, et hirm võib sind küll halvata, kuid samas annab see sulle ka vapruse ja jõu tegutseda, et oma tõekspidamiste eest võidelda ja endale kallite inimeste eest seista.

Hirmude tekkimisest ja nendest üle saamisest pajatab ka Tiina Laanemi ja Tiiu Kitsiku "Maailma parim liivaloss" (Pegasus 2024). Tiina Laanem on välja andnud päris mitmeid laste juturaamatuid ("Mina, Meg ja meie klass" 2019, "Kollase kassi komando" 2020, "Katariina kaaperdab kooli" 2022) ja nendega nii mõnelegi auhinnale nomineeritud. Siiski tunneb laiem avalikkus teda pigem suurepärase romaanikirjaniku ja novellistina. Liivalossilugu on Laanemi esimene pildiraamat, mis näitab autorit ka lühikese, tiheda teksti meistrina.

Loo peategelane on Hugo, kes on ehitaja nagu tema papagi. Kummalgi neist ei püsi käed paigal, aina nõuavad, et midagi meisterdataks või tehtaks. Kuna Hugo on naelte, haamri ja sae jaoks täiskasvanute arvates veel liialt väike, lähevad nad papaga randa, et teha maailma parim liivaloss. Et aga ühe vägeva lossi ehitamine pole ühepäevatöö, tuleb ehitus pooleli jätta ja järgmisel päeval tagasi tulla pooleli jäänut jätkama. Paraku märgatakse juba kaugelt, et loss on maatasa tehtud. Papa õhutab Hugot mitte alla andma, kui aga ka järgmisel päeval randa minnes Hugo suur hirm tegelikkuseks saab – liivaloss on taaskord lõhutud – on Hugo lohutamatu. Kuidagi ei suuda ta mõista, miks keegi nende lossiga niimoodi teeb. Papa selgitab, et kurjus ronib sellise pea sisse, mida keegi ei silita ja keha sisse, mida keegi ei kaisuta ega kiida. Et kuri võitu ei saaks, otsustatakse veelkord lossiehitust proovida.

Tiiu Kitsiku pildid sobivad Laanemi mõnusa suvejutuga imeliselt, pildist ja tekstist moodustub harmooniline, emotsioonirikas tervik. Eriti toredalt mõjub paralleel vahuste laineharjade ja kajakate vahel, mis mustrina kordub ka raamatu sisekaantel ning vanaema kleidimustris.

Erinevalt Laanemist on Kertu Sillaste päris palju pildiraamatuid loonud, seda nii koostöös teiste autoritega kui päris üksi. Üks läbivaid teemasid Sillaste teostes on olnud kunsti ja kunstnikuks olemise mõtestamine. Taolist enesepeegeldust lastele sobivas vormis on ta pakkunud näiteks raamatutes "Igaüks teeb isemoodi kunsti" (2016) ja "Mina olen kunstnik" (2018). Hiljuti ilmunud teoses "Mina olen illustraator" (Koolibri 2024) kutsub Sillaste lugejaid kaasa raamatukunstniku tööd jälgima.

Ta alustab mõiste "illustraator" selgitamisest, misjärel liigub kohe tööprotsessi kirjeldamise juurde, alustades plaanimisest ja erinevate võimaluste kaalumisest ning lõpetades tegelaskuju väljamõtlemise ja arendamise, taustade ning tehnikate valimiseni. Rõhutamist leiab tõsiasi, et illustratsioon ei pruugi ilus olla ega peagi seda taotlema. See võib vahepeal ka vaatajat kohutada või hirmutada. Oluline on, et illustraator teeks oma piltidega kirjutatud loo veel toredamaks, ägedamaks, mõnusamaks. Illustraatori suurimatest hirmudest – inspiratsioonipuudusest ja eneses kahtlemisestki – on Sillaste rääkinud ning pakkunud siis välja ka vahvaid nõuandeid. Üheks soovituseks on oma lemmikraamatu sirvimine. Selleks sirvitavaks lemmikraamatuks võib nüüdsest vabalt olla ka "Mina olen illustraator".