Otse loomulikult on just selle kaua igatsetud puhkuse ajal vaja lõpetada mullu suvel alustatud kabineti remont, putitada pisut sauna, koristada kelder ja laduda sinna ridadesse ise purkidesse villitud moosid-mahlad-salatid. Et aga see öökapile kasvanud ümberkukkumise hirmus raamatukuhi näib olevat kõige pakilisem ja lausa nõuab kiiret kahandamist, tegelen kõigepealt sellega.

Ei teagi, kas põhjus oli konkreetses raamatuvalikus või sõnade kokkulugemise tegevuses endas, igatahes tegi see ümberorienteerumise tööolekust puhkuserežiimile vägagi sujuvaks ja mahedaks, andes samal ajal ka taolisele tormlemispuhkusele uue mõõtme.

Anti Saare "Konna" (illustreerinud Regina Lukk-Toompere, kirjastus Kolm Elu, 2024) esimest korda kiirustades kätte võtnud, teadsin kohe, et tahan seda siis, kui süvenemisaega pisutki lahedamalt käes, uuesti lugeda. Ja hästi tegin, et selle tahtmise teoks tegin, kuna minu arvates avaneb raamat oma täies võlus alles korduval lugemisel.

Teose alguspunktiks on autori tõdemus, et ta pole senini kirjutanud ühtegi loomaraamatut. Otsustades seda tühimikku täita, mõtleb ta esialgu pajatada inimesestatud maiasmokk-konnast, kellel jope seljas ja taskus karamellkommid, kuid just siis, kui selline atsakas tegelaskuju silma ette loodud, sekkub nn päriskonn ja teeb ettepaneku pigem temast rääkida.

Lahedas mängulises vormis edasi antud loos, milles konnale lisaks võib kohtuda veel ka näiteks muti, rähni, rumala poisi ja filmimees Priiduga, kutsub Saar lugejaid mõtisklema pärislooduse ja -loomade ning nende kultuuriliste peegelduste üle, olgu need siis antropomorfiseeritud või mitte. Niimoodi õhutab autor ehk ette võtma üht loodusmatka või, miks mitte, ka linnakeskkonnas teisi loomi märkama. Omaette kirsiks tordil on muidugi Regina Lukk-Toompere pildid, mis Saare fantaasialennuga vapralt sammu peavad.

Loomad, kuigi veidi kodusemal kujul, on keskmes ka Pille Kannisto jutustuses "Rendikass" (illustreerinud Heiki Ernits, kirjastus Tänapäev, 2024). Siin on peategelaseks 12-aastane tüdruk, kes tahab endale vana mõranenud plönni asemel, mis ei lase videotel korralikult mängida ega lae enam alla moodsaid äppe, uut telefoni. Et sõbranna pakub välja soovi täitumise kindlustamiseks esialgu suurema palvega välja tulla, otsustab Marta vanematelt hoopis kassi nuruma hakata.

Kui siis klassiõde õpetajalt tagasi saadud ekskursiooniraha ja isalt kingiks saadud kaelakee eest tüdrukule musta kassipoja müüb, ei olegi Martal enam telefonist suurt lugu. Elus asi on ikka elus asi! Eriti tore on veel see, et kass näikse tüdruku klassihierarhias kõrgemalegi upitavat kui uus iPhone. Et aga kulutatud raha peab tagasi teenima, tuleb tüdrukule mõte kassikest majaelanikele välja rentima hakata.

Kannistolt on varasemalt ilmunud "Britaga juhtub" (2022), mis pajatab lapsepõlvest 1980. aastate paneelmajas. Korrusmajaelul, kus naabrid elavad küll teineteisega kõrvuti, kuid ilma mõtestatumat kontakti omamata, on värskes teoseski oma roll kanda. Nimelt osutub kassike Süsi (või siis Panter) siin vajalike muutuste loojaks, kellekski, kes toob kokku nii perekonna kui majarahva, aitab inimesi oma argistest mustritest, hirmudest ja ebakindlustest üle ning õpetab nautima oma elu siin ja praegu just sellisena, nagu see on.

Elamise julguse sisendamist võib pidada ka hollandi kirjaniku Toon Tellegeni teoste üheks fookuseks. Juba varasemast armsaks saanud muigama- ja mõtlemapanevate loomalugude laad – on ju eesti keelde tõlgitud näiteks ka "Kõik on olemas" (2018) ning "Orava sünnipäev ja teised lood" (2021) – jätkub ka uudisteoses ja pakub vaatamata tuttavlikule, siiski ka uudsust ja üllatust.

Hiljuti meieni jõudnud jutustuses "Siili igatsus" (illustreerinud Annemarie van Haeringen, tõlkinud Kerti Tergem, kirjastus Varrak, 2024) on peategelaseks siil, kes end üksildasena tundes otsustab küllakutse kirjutada. Kirjake jääb aga postitamata, kuna loomakese kõhklev loomus ja ebakindlus asub talle ohtralt kaikaid kodaraisse pilduma. Mis siis, kui keegi ei tule? Aga siis, kui kõik tulevad ja enam kuhugi ära ei mahu? Kuidas toimida, et kõik külalised rahule jääks? Mis siis, kui mina ei meeldi külalistele? Aga siis, kui nemad ei meeldi mulle?

Nii näibki siilile muutuste asemel lihtsam olevat jätkata nii nagu alati – okkalise ja üksikuna. Seda aga ainult hetkeni, mil ta ukse taga õrna koputust kuuleb. Tellegen näib küsivat, kus on tasakaal üksioleku ja koostoimetamise vahel. Miks me soovime üksteise lähedust, kuigi see näib nõudvat ka kompromisside tegemise oskust ja enesest erinevaga arvestamist? Samas aga on eduka ja mõlemale poolele rahuldust pakkuva ühisolu oluliseks aluseks enesetunnetus ja -kehtestamine, julgus olla selline nagu oled – olgu sul siis küürud või labad, okkad või sarved.

Nii nagu Tellegen, on ka poola kirjanik Olga Tokarczuk ja illustraator Joanna Concejo vägagi hinnatud ja armastatud nii mujal maailmas kui ka meil Eestis. Nende ühistööna valminud "Kaotatud hing" (tõlkinud Anna-Magdalena Peterson, kirjastanud Adam Mickiewiczi Instituut ja Eesti Rahva Muuseum) on filosoofiline muinasjutt inimesest, kes on igapäevarutus oma hinge ära kaotanud.

Kui siis ühel hetkel tundub kõik ümbritsev olevat muutunud tasapindseks ja peegli ees seistes märkab Jan vaid laialivalgunud laiku, läheb ta vana targa arsti juurde, kes õhutab teda hinge järele ootama. Edaspidi peab Jan hoolsalt silmas, et ta kõike paraja kiirusega teeks, nii et ka hing ikka järele jõuaks. Ehk tasubki loost eeskuju võtta ja mitte üritada puhkuse ajal kõike ja kiiresti ära teha, vaid leida ka mahti korraks oma väsinud hingele hõlpu anda?