Loomulikult leidub lasteraamatute seaski väheütlevaid, pealiskaudseid ja patroneerivaid teoseid, kuid vaevalt et nende hulk proportsionaalselt suurem on kui täiskasvanute kirjavaras. Hea raamat, mis kõnetab lugejat ning käsitleb ühiskonnas toimuvatel ja aitab elu mõtestada, on kulla kaaluga igale lugejale, olgu tema elukogemus siis suurem või napim.

Möödunud kuul minu lugemislauale sattunud lasteraamatud näitavad ilmekalt, et oskuslikult kirjutatud teosed võivad seista laste ja noorte kõrval ka kõige keerukamatel hetkedel ning aitavad neil ehk tekkinud sasipuntras ka kurssi hoida. Ja päriskirjanduse alla kuuluvad need teosed ka. Nii lihtsalt on, öeldagu siis mis tahes.

Üks raamat, mis vägagi elujaatavalt ja julgustavalt mõjub, on flaami kirjaniku Stefan Booneni ja illustraator Melvini koostöös valminud graafiline jutustus "Mis juhtus Leoga?" (hollandi keelest tõlkinud Kairi Look, kirjastus Draakon & Kuu, 2024). Tõlke ilmumise puhul käisid autorid ka HeadRead kirjandusfestivalil ning lisaks oma teose tutvustamisele jagasid meie autoritelegi lahkelt häid nõuandeid graafilise teose loomiseks.

Raamatu peategelaseks on Leo, kes ühel kolmapäeva hommikul ei leia söögilaualt tavapärast taldrikut võileivaga ega ema kirja "Tere hommikust. Head isu. Musi. Ema". Naabri koer Ramses ei tervita poissi kolme rõõmsa haugatusega ning õpetaja Marien ja klassikaaslased teevad näo, et pole elu sees teda näinud. Leo on äärmiselt kurb ega tea, mida ta tegema peaks. Ta on justkui tuhandeks raasukeseks pudenenud sai, mille musträstad on ära nokkinud. Õnneks kohtub Leo pargis vana kaskadööriga, kes soovitab poisil kadumaläinu üles otsida ja pakub talle selleks ka oma abi. Üheskoos õnnestubki neil avada uks poisi süütunde ja isa kaotuse leinani, mis loodetavasti tasapisi viib kaotusega leppimiseni.

Boonen ja Melvin on fantaasiarikka põnevusloo vormi maskeerinud olulisi tõdemusi elu ja selles ette tulevate raskete olukordadega toimetulekuks. Kuigi esialgu näikse need juhtumid meid lõhkuvat nii, et tunned end täielikult kaotanud olevat, näitab teos, et iseenda taas tükikestest kokkupanek on küll keerukas, kuid siiski heade abistajate toel.

Maailma avardumisest räägib ka Norra lastekirjanduse esiautori, meilgi armastatud Maria Parri uus jutustus "Oskar ja mina. Kõik meie mängukohad" (norra keelest tõlkinud Riina Hanso, illustreerinud Åshild Irgens, kirjastus Eesti Raamat, 2024). Parri elukirjeldused on ikka olnud tõetruud ja siirad, ausad ja otsekohesed. Ka nüüd ei karda autor toimtuua päriselu noorte lugejate ette nii nagu see on, ilma ilustamata ja varjamata.

Raamatu peategelane on 8-aastane Ida, kes elab väikeses armsas linnakeses künkaharjal kõrguvas natuke vanamoodsas ja ligadi-logadi majas. Peale tüdruku elavad seal ka tema ema-isa ja 5-aastane väikevend Oskar. Nagu üks suur õde ikka, püüab Idagi olla igati tubli ja toetav. Vahel väljendub see küll pisukeses kamandamises, teinekord aga pigem väiksema eest hoolitsemises.

Nii näiteks on just Ida otsustaja, millal alumisel naril magav vend tule õhtul kustu vajutab ja nad magama jäävad, samas aga peab tüdruk ka vaatama, et hajameelne Oskar koolist koju tulles oma koti ikka kaasa võtab ning andma talle teada asjadest, millest täiskasvanud lastele rääkida ei taha. Vahel on see kamandamine ja hoolitsemine Ida jaoks võimestav, aeg-ajalt aga ka hirmus tüütu. Eriti siis, kui tema kamp Oskari järgi oodata ei taha või vend sõprade ees esinema kipub, kuid venda üksi jätta ja temast mitte hoolida tüdruk samuti ei suuda. Teinekord osutub poiss aga üllatavalt nupukaks ja ettevõtlikuks, nii et Idal ei jää muud üle kui imestada ja oma väikese venna üle uhkust tunda.

Nii kulgetaksegi tõhusa paarisrakendina üheskoos läbi argiste ja vähemargiste hetkede: võideldakse kummitustega, põetakse kõhugrippi, käiakse jõesafaril, mängitakse männionnis jne. Selle käigus tabab Ida end aeg ajalt mõttelt, et nii mõnedki varasemad tegevused tunduvad titekad ning varem suurena tundunud paigad kitsad ja ängistavad. Kui siis aga ema vend Øyvind raske haiguse tagajärjel sureb, tuleb lastel esimest korda elus suure kaotusega toime tulla, sellega leppida. Ida mõistab, et vähemalt samapalju kui Oskaril õde, on temal vaja venda, kes vaatamata oma väiksusele võib rasketel hetkedel suureks toeks olla.

Nagu Maria Parr, nii pole Nikola Huppertzki eesti lugejatele võõras. Tema "Kaunis nagu kaheksa" saavutas peale tõlkimist kiire lugejamenu ja tiheda sõela läbinult osutus igati teenitult valituks ka 2022. aasta heade noorteraamatute hulka. Hiljuti poelettidele jõudnud "Elamiseks liiga pikk" (saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste, kirjastus Vesta, 2024) räägib 13-aastasest Magali Weillist, kes on enda arvates liiga pikka kasvu, et elust rõõmu tunda. Erinevalt oma 18-aastasest õest Malvest, kes keskendub endale ja näib elu nautivat igas aspektis, hoolimata vanemate tahtmistest või nõudmistest, tunneb Magali ennast vastutavana ka perekonna harmoonilise toimimise eest. Selleks näikse lihtsam olevat teha nii, nagu sinult oodatakse ja iseenda vajadused tagaplaanile jätta.

Niisiis kulgebki tüdruku elu rutiinis kool, kodutööd, natuke klaverit ja natuke naabrite haskiga jalutamist. Kui siis tüdruk sõbruneb 98-aastase majelaniku härra Krekeleri ja talle külla tulnud lapselapse Kieraniga, avastab tüdruk, et elus on olulisemaidki asju kui kellegi pikkus. Mis asi on elamine ja kuidas seda ikkagi teha õigesti, nii et elu lõppjärgus poleks kahetsemist, küsib tüdruk oma päevikus, mida ta enda kujutluses kirjutab (erinevalt endast pajatavast õest) just majaelanikest ja nende eludest. See, kas on võimalik kirjutada teistest ilma endast kirjutamata, jäägu iga lugeja enda otsustada.

Peamiselt illustraatorina tegutseva Anne Muhoneni noortejutustus "Greibikollane tulevik" (soome keelest tõlkinud Lauri Juursoo, kirjastus Elust Enesest, 2024) kuulub kodumaal nn lihtsa sõnastusega raamatute (soome keeles helppolukuinen kirja) hulka. Teos tõmbabki esialgu pilku ebatavaliselt napi lehekülgede arvu (vaid 64) ja teksti eripärase, luulevormilise paigutuse poolest. Raamatut lugedes saab aga taaskord tõdeda, et teose väärtuse üle selle kaane ja vormi põhjal otsustada ei tasu.

Minajutustajaks on pere toeta kasvav Eero, kes seisab senise elu suurimal teelahkmel. Tal on ees põhikooli lõpetamine ning katsetanud Londoni kunstikooli, ei julge ta nüüd saabunud otsuseümbrikku avada. Mis oleks hullem – kas saada loodetud kooli sisse ja olla sunnitud pidevalt muretsema sõbra pärast, kellel halvale teele sattununa on loota vaid sinule, või saada koolist äraütlev vastus ja teada, et igal hetkel on võimalik sõbrale appi minna ja kõige hullem ära hoida? Dilemma vaevab poissi. Tal pole ka ühtegi toetavat täiskasvanut, kellele loota või kellega nõu pidada saaks. Õnneks kohtub ta gümnaasiumis käiva Airiga, kes aitab Eerol julgelt tulevikule vastu astuda.

Igaüks oma nurga alt elu vaadeldes pakuvad nii "Mis juhtus Leoga?" kui ka "Oskar ja mina", "Liiga pikk elamiseks" ning "Greibikollane tulevik" lugejatele eriilmelist mõtlemisainet ja avardavad perspektiivi. Tore, et on nii erinevatest keeletest tõlkijaid ja kirjastajaid, kes võtavad vaevaks neid teoseid meile vahendada.