"Üleujutatud maja ja teisi jutte" koondab valiku Hernandeze tuntumaid lühilugusid, mis on tähelepanuväärselt veidrad, kohati pöörased ja isegi kõhedust tekitavad. Argistes ruumides toimuvad metamorfoosid ja muundumised hakkavad looma uusi tegelikkusi ja nihutama paigast tajusid.

"Tundub, justkui korraldaks kirjanik häppeninge, aga sõnades. Või siis improviseeriks kergelt groteskse ja ebaloomulike rõhutustega tummfilmi saateks katkendlikke ja lõpetamata meloodiaid," tutvustas autorit ja tema loomingut saatesõnas tõlkija Mari Laan.

Veranda 

Oli üks linn, mida mulle meeldis suviti külastada. Siis sõitis sealt peaaegu terve linnaosa jagu rahvast ära lähedalasuvasse kuurordisse. Üks hüljatud majadest oli väga vana; sinna oli tehtud hotell ja niipea kui suvi algas, muutus maja kurvaks, kaotas vähehaaval oma parimad perekonnad ja paigale jäid ainult teenijad. Kui ma oleksin maja taha peitu läinud ja toonud kuuldavale karje, oleks see sumbunud samblasse.

Teatrimajas, kus ma kontserte andsin, oli samuti vähe inimesi ja seal oli võimust võtnud vaikus: ma nägin, kuidas ta klaveri mustal kaanel kasvas. Vaikusele meeldis muusikat kuulata: ta kuulatas, kuni viimanegi heli hajus, ja jäi siis mõtlema sellele, mida oli kuulnud. Arvamuse kujundamine võttis tal aega. Aga kui oli juba tekkinud usalduslik läbisaamine, sekkus ta muusikasse: ta liikus oma suure musta sabaga nagu kass helide vahel ja täitis need kavatsustega.

Ühe kontserdi lõppedes tuli mind tervitama üks häbelik vanamees. Tema siniste silmade all rippusid punetavad laud; lopsakas, rõdupiirdega sarnanev alahuul piiras ta paokil suud. Sellest tuli välja tuhm hääl ja aeglased sõnad; pealegi hakkis ta neid kaeblike hingetõmmetega.

Pärast üht pikka pausi ütles ta:
"Mul on kahju, et mu tütar ei saa teie muusikat kuulda."

Millegipärast mõtlesin, et ta tütar on pimedaks jäänud; ja otsekohe taipasin, et pimedad ju kuulevad, et pigem võis ta olla kurt; või linnast ära; ja korraga käis mu peast läbi, et võib-olla on ta surnud. Ometi olin tol õhtul rõõmus; tolles linnas olid kõik asjad aeglased, kõndisin koos vanakesega hääletult läbi roheka helgiga hämaruse.

Korraga kummardusin tema poole – nagu peaksin hoolt kandma millegi väga õrna eest – ja küsisin:

"Kas teie tütrel ei ole võimalik tulla?"

Ta ütles lühidalt ja üllatunult "oh"; jäi seisma, vaatas mulle otsa ja lõpuks tulid ta suust sellised sõnad:

"Just, just; ta ei saa väljas käia. Te arvasite ära. Teinekord ei saa ta öösel magada, mõeldes, et peab järgmisel päeval välja minema. Siis tõuseb ta vara, paneb kõik valmis ja teda tabab suur ärevus. Pärast läheb see tasapisi üle. Ja lõpuks istub ta tugitooli ega saagi enam välja minna."

Kontserdikülastajad pudenesid kohe laiali teatrit ümbritsevatele tänavatele ja meie astusime kohvikusse. Vanamees viipas kelnerile ja talle toodi klaasike tumedat jooki. Mina sain jääda vaid mõneks hetkeks; pidin ühele õhtusöögile minema. Ma ütlesin:

"Kahju, et ta ei saa väljas käia. Meil kõigil on vaja jalutada ja meelt lahutada."

Vanamees oli tõstnud klaasi oma lopsaka alahuule juurde, kuid polnud veel jõudnud seda niisutada, ja selgitas:

"Ta saab meelt lahutada küll. Ma ostsin ühe vana maja, see on meie jaoks liiga suur, aga heas seisukorras. Sellel on purskkaevuga aed; ja tema toa nurgas on uks, mis avaneb klaasverandale; ja see veranda on tänava poole; võib peaaegu öelda, et mu tütar elabki verandal. Mõnikord ta ka jalutab aias ja mõnel õhtul mängib klaverit. Te võiksite tulla meile õhtusöögile, kui teil sobiv aeg on, oleksin väga tänulik."

Taipasin kohe; ja siis leppisime kokku päeva, kui ma lähen õhtust sööma ja klaverit mängima.

Ta tuli mulle hotelli järele ühel õhtupoolikul, kui päike oli veel kõrgel. Juba kaugelt näitas ta majanurka, kus oli veranda. See asus teisel korrusel. Sisse pääses maja kõrval asuvast suurest väravast, mis viis purskkaevuga ja rohtu kasvanud skulptuuridega aeda. Aeda ümbritses kõrge müür; selle ülaservas olid mördiga segatud klaasitükid. Majja pääses trepist, mis viis galeriisse, kust sai läbi vitraažakende aeda vaadata. Olin üllatunud, nähes pikas galeriis tervet rida avatud päevavarje; neid oli mitut värvi ja nad tundusid nagu suured kasvuhoonetaimed. Vanake selgitas:

"Enamik nendest päevavarjudest on minu kingitud. Talle meeldib neid lahtiselt hoida, et värve näha. Kui on ilus ilm, valib ta ühe välja ja teeb aias väikse ringi. Tuulistel päevadel ei saa seda ust avada, sest päevavarjud tõusevad lendu, me peame teiselt poolt sisse käima."

Kõndisime seina ja päevavarjude vahelt galerii lõpuni. Jõudsime ühe ukseni, vanake koputas klaasile ja seest vastas tuhm hääl. Vanake juhatas mind sisse ja kohe nägingi ta tütart verandal seismas; näoga meie ja seljaga värviliste klaaside poole. Alles siis, kui olime keset tuba jõudnud, tuli ta verandalt meile vastu. Juba kaugelt sirutas ta käe välja ja hakkas mind külaskäigu eest tänama. Selle seina ääres, kuhu langes vähem valgust, oli väike lahtise kaanega klaver, tema lai kollakas naeratus tundus süütu.

Neiu vabandas, et ei saa väljas käia, ja tühja veranda poole viibates ütles:

"Tema on mu ainus sõber."

Mina osutasin klaverile ja küsisin:

"Ja see süütu hing, kas tema ei olegi teie sõber?"

Istusime toolidel, mis seisid tema voodi jalutsis. Jõudsin silmitseda arvukaid lillemaale, mis olid paigutatud kõigil neljal seinal samale kõrgusele, moodustades justkui friisi. Neiu oli näole unustanud sama süütu naeratuse, nagu oli klaveril; aga ta heledad tuhmid juuksed ja kõhn keha tundusid samuti ammu unustatud olevat. Ta hakkas juba seletama, miks klaver ei olnud talle nii hea sõber nagu veranda, kui vanake peaaegu kikivarvul välja läks. Tütar rääkis edasi:

"Klaver oli minu ema hea sõber."

Tahtsin seda vaatama minna; aga ta tõstis käe ja peatas mu, silmad suured:

"Vabandage, ma eelistaksin, et te mängiksite klaverit pärast õhtusööki, kui tuled on põlema pandud. Ma harjusin juba väiksena kuulama klaverit ainult õhtuti. Siis oli mu emal kombeks mängida. Ta süütas kandelaabris neli küünalt ja mängis noote nii aeglaselt ja vaikusega eraldatult, nagu süütaks ka helisid ükshaaval."

Seejärel ta tõusis ja vabandas, et läheb verandale; seal toetas ta paljad käsivarred klaasile, nagu naalduks teise inimese rinnale. Aga ta tuli kohe tagasi ja ütles:

"Kui ma näen mõnda mööda minevat meest mitu korda läbi punase klaasi, selgub peaaegu alati, et ta on vägivaldne või halva iseloomuga."

Ma ei saanud jätta küsimata:

"Ja millise klaasi taga mina olin?"

"Rohelise. Peaaegu alati satub see inimestele, kes elavad üksinda maal."

"Juhtumisi mulle tõesti meeldib üksindus roheluse keskel," vastasin.

Avanes uks, kust ma ennist olin sisse tulnud, ja nähtavale ilmus vanake, tema kannul teenijanna, kes oli nii lühike, et ma ei teadnud, kas ta on laps või kääbus. Tema punane nägu ilmus nähtavale kandiku kohal, mida ta oma väikeste kätega hoidis. Vanake küsis:

"Mida te juua sooviksite?"

Hakkasin ütlema "mitte midagi", aga mõtlesin, et ta solvuks, ja nimetasin midagi huupi. Talle toodi klaasike tumeda joogiga, mida olin näinud teda joomas ka pärast kontserti. Kui oli juba päris pime, suundusime söögituppa, kõndides läbi päevavarjude galerii; naine tõstis mõned päevavarjud ümber ja kui ma neid kiitsin, muutus ta nägu väga rõõmsaks.

Söögituba oli tänavapinnast allpool ja väikestest võretatud akendest paistsid kõnniteel möödujate jalad ja sääred. Valgus langes rohelisest lambist otse valgele laudlinale; sinna olid kogunenud justkui mälestuspeole vanad perekonnaesemed. Kui olime istet võtnud, jäime kõik kolmekesi hetkeks vait; kõik laual olevad esemed paistsid kaunite vaikuse vormidena. Laudlinale hakkasid sisenema meie kätepaarid: nad tundusid laua tavaasukatena. Mu mõtted tiirlesid käte elude ümber. Palju aastaid tagasi olid ühed käed sundinud neid laual olevaid esemeid kuju võtma. Pärast pikka teekonda olid nad leidnud koha ühes puhvetkapis. Need serviisolevused pidid teenima igasuguseid käsi. Igaüks võis tõsta toitu taldrikute siledatele ja läikivatele nägudele; sundida kannusid oma niudeid täitma ja tühjendama; ja nuge-kahvleid lihatükki tungima, seda tükeldama ja palakesi suu juurde viima. Lõpuks serviisolevused pesti, kuivatati ja juhatati oma väikestesse kambritesse. Osa neist olendeist võisid üle elada palju kätepaare; mõned käed olid nende vastu head, armastasid neid ja täitsid mälestustega; nemad aga pidid aina vaikides teenima.

Natuke aega enne, kui olime olnud peretütre toas ja tema ei olnud tuld põlema pannud – ta tahtis viimase hetkeni ära kasutada oma verandalt langevat valgushelki –, olime rääkinud asjadest. Sedamööda, kuidas valgus kadus, pugesid need varjudesse, justkui olnuks neil suled ja nad valmistunuks magama jääma. Siis ütles peretütar, et asjad omandavad hinge sedamööda, kuidas nad inimestega suhteid loovad. Mõned neist olid enne olnud midagi muud ja neil oli olnud teine hing (mõnel, kellel praegu olid jalad, olid enne olnud oksad, klahvid olid olnud võhad), aga tema veranda oli esimest korda hinge saanud, kui tema seal elama hakkas.

Korraga ilmus laudlina servale kääbuse punetav nägu. Kuigi ta pani otsustavalt käsivarred lauale, et käed ulataksid asju võtma, nihutasid vanake ja ta tütar taldrikud tema jaoks lauaservale. Aga kääbuse käes kaotasid laual olnud esemed väärikuse. Lisaks oli vanakesel kiirustav ja alandav komme haarata karahvinil kõrist ja seda kallutada, kuni vein temast välja tuli.

Alguses oli vestlus vaevaline. Siis ilmutas end täistundi lüües suur kappkell; ta oli tiksunud seina ääres vanakese selja taga; aga ma olin tema kohalolu unustanud. Seejärel hakkasime rääkima. Peretütar küsis:

"Kas te armastate vanu riideid?"

"Muidugi armastan! Ja silmas pidades seda, mida te asjade kohta ütlesite, on just riietel meiega kõige lähedasem suhe," – siinkohal ma naersin ja tema jäi tõsiseks – "ja mulle ei tundu võimatu, et nad säilitavad meist midagi enamat kui möödapääsmatu kehakuju ja nahalt eralduv hõng."

Aga ta ei kuulanud ja valmistus mind katkestama nagu inimene, kes seab end hüppama, kui nööri keerutatakse. Kahtlemata oli ta küsimuse esitanud, mõeldes sellele, mida tema vastaks. Viimaks ta ütles:

"Ma kirjutan oma luuletusi pärast voodisse heitmist," – ta oli neist luuletustest juba enne juttu teinud – "ja mul on valge öösärk, mis saadab mind mu esimestest luuletustest alates. Mõnel suveööl lähen koos temaga verandale. Eelmisel aastal pühendasin talle ühe luuletuse."

Ta oli söömise katkestanud ega teinud väljagi, et kääbus käsivarred lauale tõstis. Ta silmad läksid suureks nagu nägemust nähes ja ta hakkas deklameerima:

"Minu valgele öösärgile."

Mu keha läks üleni pingesse ja samal ajal aitasin kääbuse käsi. Tema sõrmekesed, väga tugevad, liikusid kõverdunult esemeteni ja alles viimasel hetkel avanesid neid haarama.

Alguses püüdsin igatepidi huvi üles näidata; siis aga hakkasin kellapendli rütmis kaasa noogutama. See tüütas mind; ja samuti vaevas mind väljavaade, et varsti naine lõpetab ja mul ei ole ühtegi mõtet, mida talle öelda; pealegi oli vanakesel jäänud natuke lehtpeeti alahuule servale, päris suunurga lähedale.

Luuletus oli peenutsev, aga meetrika näis hästi paigas olevat; ta ei riiminud "öösärki" ühegi ootuspärase sõnaga; ütlen talle, et luuletus on värske. Vaatasin vanakest ja tõmbasin sealjuures endal keelega üle alahuule; aga tema kuulas tütart. Nüüd juba kannatasin, sest luuletusele ei tahtnud lõppu tulla. Korraga ütles ta "veranda", et riimida "seljas kanda", ja sealkohal luuletus lõppes.

Pärast esimesi sõnu kuulasin ennast juba rahulikult ja jätsin teistele mulje, et otsin midagi, mida olen juba leidmas.

"Mulle jäi silma," alustasin, "nooruslikkus, mis teil on õnnestunud sellesse luuletusse panna. See on väga värske ja..."

Kui hakkasin ütlema "see on väga värske", alustas ka tema:

"Mul on veel üks..."

Olin löödud; mõtlesin reeturliku egoismiga iseendale. Saabus kääbus uue liuaga ja ma tõstsin häbenemata endale tubli portsu ette. Kogu väärikus oli kadunud: nii laual olevatel esemetel, luulel, minu kohal kõrguval päevavarjugaleriiga majal kui ka maja üht tervet külge katval luuderohul. Veelgi hullem, ma tundsin, et olen neist täiesti eraldatud, ja vohmisin nagu mats; iga kord, kui vanake karahvini kõri pitsitas, leidis ta mu klaasi eest tühjana.

Kui naine lõpetas teise luuletuse, ütlesin:

"Kui see ei oleks nii maitsev," – osutasin taldrikule – "paluksin teil veel ühe lugeda."

Otsekohe ütles vanake:

"Kõigepealt peab ta sööma. Küll ta pärast jõuab lugeda."

Hakkasin muutuma küüniliseks ja tol hetkel poleks mul olnud midagi selle vastu, et mulle kasvab ette suur kõht. Aga korraga tundsin justkui vajadust haarata vaesel vanakesel kuuest ja olla tema vastu suuremeelne. Ütlesin siis veinile osutades, et mõni aeg tagasi räägiti mulle lugu ühest joodikust. Jutustasin loo ära ja kui see lõppes, hakkasid mõlemad meeleheitlikult naerma; seejärel rääkisin veel lugusid. Naise naer oli valulik; aga ta palus, et ma jutustaks edasi; tema suu oli veninud kahele küljele nagu vägev sisselõige; pisaraist pilgel silmadele olid kinnitunud kanavarbad ja ta surus põlvede vahel käsi kokku. Vanake köhis ja pidi karahvini lahti laskma, jõudmata klaasi täis valada. Kääbus naeris kõhtu kõverasse tõmmates.

Kummalisel kombel liitis see meid kõiki ja ma ei tundnud vähimatki süümepiina.

Tol õhtul ma klaverit ei mänginud. Nad palusid mul ööseks jääda ja juhatasid mu magamistuppa, mis asus maja sellel küljel, mida kattis luuderohi. Trepist üles minema hakates märkasin, et kellakapist tuli välja nöör, mis mööda trepi kõiki käänakuid üles lookles. Nöör sisenes magamistuppa ja selle ots oli seotud mulle mõeldud baldahhiinvoodi peenikese samba külge. Mööblitükid olid kollased, vanad, ja lambivalgus pani nende vatsad läikima. Asetasin käed kõhule ja vaatasin vanakese oma. Viimane, mis ta tol õhtul ütles, oli nõuanne:

"Kui teil pole und ja te tahate teada, mis kell on, tõmmake sellest nöörist. Siit on söögitoa kella kuulda, kõigepealt ütleb ta teile tunnid ja natukese aja pärast minutid."

Korraga hakkas ta naerma ja lahkus head ööd soovides. Küllap meenus talle üks räägitud lugudest, see, kus purjus mees kellaga vestleb.

Vanakese rasked sammud nagisesid veel puittrepi astmetel, kui mina juba tundsin, et olen enda kehaga omapäi. Tema – mu keha – oli endasse meelitanud kõik need söögid ja kogu selle alkoholi nagu teisi loomi õgiv loom; ja nüüd pidi ta nendega terve öö võitlema. Võtsin ta täiesti alasti ja panin paljajalu mööda tuba kõndima.

Kui olin pikali heitnud, tahtsin teada, mida mu elu neil päevil endast kujutas; sain mälult mõned eelnenud päevade sündmused ja mõtlesin inimestele, kes olid väga kaugel. Siis hakkasin libisema nukralt ja teatud häbitusega justkui mööda vaikuse soolikaid.

Järgmisel hommikul mõtlesin naeratades ja peaaegu õnnelikult oma elu peale. Oli väga vara; riietusin aeglaselt ja läksin galeriisse, mis oli mõne meetri kõrgusel aia kohal. Sellel küljel oli ka kõrge hein ja tihedad puud. Kuulsin vanakest ja tema tütart vestlemas ning avastasin, et nad istusid otse minu all oleval pingil. Kõigepealt kuulsin, mida ütles tütar:

"Úrsula kannatab nüüd veel rohkem; ta mitte ainult ei armasta oma abikaasat vähem, vaid armastab seda teist rohkem."

Vanake küsis:

"Ja kas ta lahutada ei saa?"

"Ei, sest ta armastab oma lapsi ja lapsed armastavad tema abikaasat, aga ei armasta seda teist."

Siis ütles vanake väga arglikult:

"Ta võib lastele ütelda, et abikaasal on terve hulk armukesi."

Tütar tõusis pahaselt:

"Alati sama lugu! Millal sa ükskord Úrsulat mõistma hakkad! Ta ei ole millekski niisuguseks võimeline!"

Ma jäin väga põnevile. Kääbusest ei saanud jutt olla – tema nimi oli Tamarinda. Nad elasid, nagu vanake oli mulle öelnud, täiesti omaette. Aga need uudised? Kas need olid saabunud öösel? Pärast pahandamist oli tütar läinud söögituppa ja tuli natukese aja pärast aeda, käes valge looriga lõhekarva päevavari. Lõuna ajal ta lauda ei tulnud. Meie vanakesega sõime vähe ja veini jõime ka vähe. Siis läksin ma välja, et osta üks raamat, mida lugeda ühes rohtu kasvanud hüljatud majas, tummal õhtul, kui on ohtralt söödud ja joodud.

Kui ma tagasi tulin, läks minu ees verandast mööda vaene vana ja lombakas mustanahaline mees, peas roheline kaabu, laiade servadega nagu mehhiklastel.

Oli näha üht valget ihulaiku veranda rohelisele klaasile toetumas.

Sel õhtul hakkasin kohe, kui me lauda istusime, lugusid jutustama, ja peretütar luuletusi ei lugenud.

Naerupahvakud, mida me vanakesega kuuldavale tõime, aitasid meil sisse lükata meeletutes kogustes sööki ja veini.

Ühel hetkel jäime vait. Siis ütles peretütar:

"Täna õhtul tahan ma muusikat kuulata. Ma lähen enne oma tuppa ja panen klaveril küünlad põlema. Neid pole juba ammu süüdatud. Klaver, mu ema vaene sõber, arvab kindlasti, et mängima hakkab ema."

Meie vanakesega ei vahetanud enam ühtegi sõna. Veidi aja pärast tuli Tamarinda ütlema, et preili ootab meid.

Kui hakkasin võtma esimest akordi, tundus vaikus nagu raske loom, üks käpp õhus. Esimese akordi järel väljusid helid, mis hakkasid värelema nagu küünlaleek. Võtsin järgmise akordi, nagu astuksin teise sammu. Ja hetke pärast, veel enne, kui ma järgmist akordi mängida jõudsin, purunes üks klaverikeel. Peretütar karjatas. Meie vanakesega tõusime püsti; tema läks tütre juurde, kes oli käed silmade ette pannud, ja hakkas teda rahustama, öeldes, et keeled on vanad ja roostetanud.

Aga tütar ei võtnud käsi silmade eest ja aina raputas pead. Ma ei teadnud, mida teha; mul ei olnud kunagi ükski keel purunenud. Palusin end vabandada ja läksin oma tuppa; mööda galeriid kõndides kartsin mõnele päevavarjule peale astuda.

Järgmisel hommikul jäin vanakese ja tütre kohtumisele aiapingil hiljaks; aga jõudsin kuulda, et tütar ütles:

"Úrsula armastatul oli peas suur, väga laiade servadega roheline kübar."

Ma ei suutnud ette kujutada, et see oli too vana ja lombakas mustanahaline, keda olin näinud eelmisel pärastlõunal mööda kõndimas; samuti ei suutnud ma ette kujutada, kes oli võinud öösel neid uudiseid tuua.

Lõunat sõime taas meie vanakesega kahekesi. Kasutasin võimalust, et talle öelda:

"Galeriist avaneb väga ilus vaade. Täna ma sinna pikemaks ei jäänud, sest te rääkisite kellestki Úrsulast ja ma kartsin olla ebadiskreetne."

Vanake jättis söömise ja küsis vaikse häälega:

"Te siis kuulsite?"
Nägin võimalust usalduslikuks vestluseks ja vastasin:

"Jah, ma kuulsin kõike. Aga ma ei mõista, kuidas saab Úrsula pidada kenaks noormeheks seda vana ja lombakat mustanahalist, kes eile laiaservalist kübarat kandis!"

"Oh," ütles vanake, "te saite valesti aru. Juba pisikesest peale on mu tütar sundinud mind kuulama lugusid väljamõeldud tegelastest ja nende elus osalema. Ja me oleme alati jälginud nende saatust, justkui oleksid nad päriselt olemas ja me saaksime nende elu kohta teateid. Ta omistab neile sündmusi ja riietust, mida ta verandalt näeb. Kui ta eile nägi möödumas rohelise kaabuga meest, siis ärge imestage, et täna pani ta selle pähe ühele oma tegelasele. Ma olen väga kehv nende väljamõeldistega kaasa minema ja see pahandab teda. Kas teie ei võiks teda aidata? Kui soovite, ma..."

Ma ei lasknud tal lõpetada.

"Mitte mingil juhul, härra. Ma mõtleksin välja asju, mis teda väga solvaksid."

Ka õhtul ei tulnud peretütar lauda. Meie vanakesega sõime, jõime ja vestlesime hilise tunnini.

Kui olin voodisse heitnud, kuulsin puidunaginat, aga mööbel see ei olnud. Lõpuks taipasin, et keegi tuleb trepist üles. Ja mõne hetke pärast koputati vaikselt mu uksele. Küsisin, kes on, ja peretütre hääl vastas:

"See olen mina, ma tahan teiega rääkida."

Panin lambi põlema, paotasin ust ja tema ütles:

"Sellest pole kasu, et te ust paokil hoiate; praost paistab peegel ja peeglist on näha, et te olete ukse taga täitsa paljas."

Panin ukse kiirelt kinni ja ütlesin, et ta ootaks. Kui andsin märku, et olen valmis, tegi ta ukse lahti ja suundus teise ukse juurde, mida ma ei olnud suutnud avada. Tema avas selle raskusteta ja sisenes käsikaudu pimedusse toas, mida ma ei tundnud. Hetke pärast tuli ta tagasi tooliga, mille asetas mu voodi kõrvale. Ta tegi oma sinise keebi eest lahti ja võttis välja vihiku luuletustega. Sel ajal, kui ta deklameeris, nägin määratut vaeva, et mitte magama jääda; tahtsin lauge kergitada, aga ei suutnud; selle asemel keerasin silmad pahupidi ja nägin ilmselt välja, nagu hakkaksin surema. Äkitselt ta karjatas nii nagu siis, kui klaveri keel katkes, ja ma hüppasin voodist püsti. Keset põrandat oli hästi suur ämblik. Sel hetkel, kui mina teda nägin, seisis ta paigal: ta oli kolm karvast jalga konksu tõmmanud, justkui valmistuks hüppeks. Ma viskasin teda kingadega, ilma et oleksin pihta saanud. Tõusin üles, aga peretütar ütles, et ma ei läheks lähemale, et see ämblik hüppab. Võtsin lambi, läksin tiiruga mööda seinaääri, kuni jõudsin pesukausini, ja sealt viskasin teda seebiga, seebikarbi kaanega, hambaharjaga, ja sain pihta alles siis, kui seebikarbiga viskasin.

Ämblik rullis jalad kokku ja muutus väikeseks tumedaks lõngakeraks. Neiu palus, et ma ta isale midagi ei ütleks, sest see on vastu, et ta nii hilja töötab või loeb. Kui ta ära läks, virutasin ämblikule kingakontsaga ja heitsin tuld kustutamata pikali. Kui olin uinumas, tõmbasin tahtmatult varbad konksu; see tõi mulle meelde ämbliku ja hüppasin uuesti üles.

Järgmisel hommikul tuli vanake ämbliku pärast vabandama. Tütar oli talle kõik ära rääkinud. Ütlesin, et sellel kõigel pole vähimatki tähtsust, ja et jututeemat vahetada, rääkisin kontserdist, mille kavatsesin mõne päeva pärast ühes lähedalasuvas linnakeses anda. Tema arvas, et see oli ettekääne lahkumiseks, ning pidin talle tõotama, et tulen pärast kontserti tagasi.

Lahkudes ei suutnud ma takistada peretütart oma kätt suudlemast: ma ei teadnud, mida teha. Vanakesega embasime ja äkki tundsin, et ta suudles mind kõrva lähedale.
Ma ei saanudki kontserti anda. Mõne päeva pärast sain vanakeselt telefonikõne. Pärast tervitussõnu ütles ta:

"Te peate siia tulema."

"Kas on midagi tõsist juhtunud?"

"Võib öelda, et tõeline õnnetus."

"Teie tütrega?"

"Ei."

"Tamarindaga?"

"Ka mitte. Ma ei saa seda teile praegu öelda. Kui te saate kontserdi edasi lükata, tulge kella neljase rongiga ja kohtume teatrimaja kohvikus."

"Aga kas teie tütrega on kõik korras?"

"Ta on voodis. Tal pole midagi viga, aga ta ei taha üles tõusta ega päevavalgust näha; ta elab ainult kunstliku valguse käes ja lasi kõik päevavarjud kinni panna."

"Hästi. Nägemiseni."

Teatrimaja kohvikus oli kärarikas, läksime mujale. Vanake oli muserdatud, aga haaras kohe lootusest, mida ma talle pakkusin. Talle toodi klaasike tumeda joogiga ja ta ütles:

"Üleeile oli äike ja me viibisime õhtupoolikul söögitoas. Kuulsime mürinat ja siis taipasime, et see ei ole äike. Mu tütar jooksis oma tuppa ja mina läksin tema järel. Kui ma talle järele jõudsin, oli ta juba avanud verandale viivad uksed ja leidis eest vaid taeva ja välgusähvatused. Ta kattis silmad ja minestas."

"Kas välgud mõjusid talle nii halvasti?"

"Aga kulla sõber! Kas te ei taipa?"

"Mida?"

"Me kaotasime veranda! Veranda kukkus alla! See ei olnud veranda valgus!"

"Aga verandad..."

Parem oli suu kinni hoida. Ta andis mulle korralduse, et ma ei ütleks tütrele sõnagi veranda kohta. Mida ma pidin tegema? Vaene vanake uskus minusse. Mõtlesin meie ühistele söögiorgiatele. Siis otsustasin vaguralt lootma jääda, et mulle tuleks tütrega kohtudes midagi pähe.

Ilma päevavarjudeta galerii mõjus masendavalt.

Sel õhtul sõime ja jõime vähe. Siis läksin koos vanakesega tema tütre voodi juurde ja tema läks kohe toast välja. Tütar ei olnud sõnagi öelnud; aga kohe kui vanake ära läks, vaatas ta tühjusesse viiva ukse poole ja ütles:

"Näete, ta on läinud."

"Aga preili! Kui üks veranda alla kukub..."

"Tema ei kukkunud. Ta viskus alla."

"Aga..."

"Mitte ainult mina ei armastanud teda; ma olen kindel, et ka tema armastas mind; ta on mulle seda tõestanud."

Langetasin pea. Tundsin, et olen mässitud vastutusrikkasse olukorda, milleks ma ei olnud valmis. Tema hakkas mulle oma hinge avama ja mina ei teadnud, kuidas seda vastu võtta või mis sellega peale hakata. Nüüd ütles vaene tüdruk:

"Mina olen kõiges süüdi. Ta muutus armukadedaks, kui ma öösel teie tuppa läksin."

"Kes?"

"Kes siis veel? Veranda, minu veranda."

"Aga preili, te mõtlete sellele liiga palju. Ta oli juba vana. Mõned asjad kukuvad ise kokku."

Ta ei kuulanud mind ja rääkis edasi:

"Selsamal õhtul sain hoiatuse ja ähvarduse."

"Aga kuulge, kuidas on võimalik, et...?"

"Kas te ei mäleta, kes mind ähvardas?... Kes vaatas mind ainiti tükk aega ja tõstis oma kolme karvast jalga?"

"Ahjaa, teil on õigus. Ämblik!"

"See on väga tema moodi."

Ta kergitas laugusid. Siis heitis ta teki pealt ja tuli voodist öösärgi väel välja. Ta suundus verandale avaneva ukse poole ja ma mõtlesin, et ta kavatseb tühjusesse viskuda. Tahtsin temast kinni haarata, aga ta oli öösärgis. Seni kui ma kõhklesin, oli tema kindla sihi võtnud. Ta läks lauakese juurde, mis seisis tühjusesse viiva ukse kõrval. Enne kui ta lauani jõudis, märkasin musta vahariidega kaetud luulevihikut.

Siis istus ta toolile, avas vihiku ja hakkas deklameerima:

"Veranda lesk..."