"Balti tragöödia" autor Siegfried von Vegesack (1888–1974), baltisaksa aadlivõsu, õppis 1907.–1912. aastal Tartu ülikoolis ning elas korporatsioon Livonia liikmena lõbusat tudengielu. Küpses eas pöördub ta tagasi selle kadunud maailma juurde ning visandab "Jaschka ja Janne", jutustades üliõpilaste tegemistest teravalt saksa Dorpatiks ja eesti Tartuks jagunenud linnas, kus tärkab baltisaksa tudengi Jaschka ja eesti õmblejanna Janne keelatud armastus.

Professor Liina Lukas märgib oma saatesõnas, et nii rõõmsameelselt kui siin jutustuses pole pärast koloniaalajastu lõppu koloniaalajastu pärandiga toime tuldud mitte üheski teises Balti kirjandusteoses.

Katkend: 

Omaaegset Tartu tudengielu ei ole siin kavas ei mälestuste kirgastavas valguses ülistada ega ka vanainimese vaatepunktist range komblus­valvuri ja pahura moralisti pilgu läbi tagantjärele hukka mõista. Püüan seda kummalist, võib isegi öelda, pöörast maailma, kus me, alma mater Dorpatensis'e "muusapojad", toona elasime, lugejale tõetruult ette maalida. Sest vaevalt ta seda iial lõpuni mõistaks. Isegi minul, kes ma olen – pean seda häbiga tunnistama – selles muusadest ammugi hüljatud "muusalinnas" kümme täissemestrit logelnud, on tagantjärele tunne, et ma polegi seda aega päriselt läbi elanud, vaid et see oli nagu pöörane unenägu, mille uskumatuid ja segaseid sündmusi suudan veel vaevu meenutada.

Värvitekkel valitses linna ja selle uhked kandjad tundsid end looduse isandatena. Minagi kandsin toona punarohevalget Livonia teklit ja olin selle üle päris uhke. Küll sai kihutatud kahehobusevoorimehega mööda Rüütli tänavat, et end oma äsja saadud värvides "imestavale rahvale" näidata; sai sõidetud lippude lehvides, hobustel punarohe­valged suletutid kaunistuseks küljes, linnast välja, et seal mõnes kõrtsis, Keeril, Vasulas, Haaslaval või Pühajärvel korporatsiooni aastapäeva tähistada; talvel sai tuisatud kuljuste kõlinal troikaga mööda Emajõe jääd Kvissentali, Lemmatsisse või Jänese kõrtsi – teiste sõnadega, tundsime end kui mitte looduse isandatena, siis vähemalt selle väikese linna piiramatute valitsejatena, mis sest, et tavaliselt polnud taskus muud kui maksmata arved.

See-eest anti meile, kui värvitekli pähe panime, igal pool krediiti: ülikonnad, frakid, karusnahast jakid valmistati teenistusvalmilt mõõdu järgi; kummarduste saatel pakuti meile parimaid veine, kangeimaid napse ja maitsvaimaid sakuskasid; ka oma vaimutoitu – uudis­kirjandust, mis raamatuturule ilmus – võisime Rüütli tänaval vanas auväärses Krügeri raamatupoes muretult valida ja lihtsalt kaasa võtta; kõik "kirjutati üles", sularahas ei makstud ilmaski! Isegi kahehobusevoorimehed, kelle teeneid tavatseti rohkelt kasutada, rahuldusid paberi­lipikuga, niinimetatud oldermanni sedeliga, millele tarvitses ainult oma nimi peale kritseldada. Mõni ime siis, et nautisime seda muinasjutulist aega täiel rinnal ega murdnud pead tuleviku üle, usaldades Livonia juht­lauset "Jäägu vanaviisi!". Kui senimaani oli kõik jäänud vanaviisi – miks ei peaks see siis ka tulevikus nõnda olema?

Meid oli toona Tartus umbes kolmsada saksa tudengit. Seda ei olnud arvukamate eestlaste, lätlaste ja venelaste kõrval palju. Kuid just tillukese vähemusena hoidsime seda rohkem kokku. Igamees astus teise eest välja ja kui ülekaalus vaenlased kedagi ähvardasid või lausa ründasid, siis tarvitses vaid hüüda: "Buršid välja!", kui kõik kohale kiirustasid, et kimpujäänule appi minna ja ta oma tugevate rusikatega hädast päästa.

Olime kõik omavahel sina peal, seisusevahesid polnud mingeid, ja oli täiesti tähtsusetu, kas tegu oli aadliku või pürjeliga. Väike sõna "von", mille ümber mujal nii palju lärmi löödi, ei mänginud meie, tudengite seas vähimatki rolli ja seda ei öeldud üldse väljagi. See-eest oli peaaegu igaühel hüüdnimi, mis jäi talle enamasti külge kogu eluks. Nii käisid minu ajal ringi Kurg, Lihavõttejänes, Lendav Sink, Punane Lõbu ja mõlemad Õunad: kaks venda, kellest ühte, punapõskset, kutsuti Ladvaõunaks, samas kui teine, pruunima jumega, pidi leppima Teise Õuna või ka lihtsa ja südamliku Pabula nimega. Siin Tartus sõlmiti sõprussidemed kogu eluks: mõisnik, pastor, arst olid tihti sinasõbrad juba Tartu päevist peale, ühine värvilint liitis neid hoopis rohkem, kui seisustevahed suutsid lahutada.

Ilmselt ma ei liialda, kui väidan, et vaevalt oli kuskil mujal nii üksmeelset, võib-olla isegi nii ülemeelikut tudengielu kui vanas Tartus. Peale arvukate eraballide ja heategevusürituste olid kuulsad Musse ja ballid, harrastusteatrite etendused, jahikäigud ja marulised pulmapeod ümberkaudsetes mõisates – viimased kestsid vähemalt kolm päeva ja meid tudengeid kutsuti sinna alati tosinate viisi tantsu­partneriteks. Või siis korraldati Emajõe jääl noorte daamide seltsis troikasõite või sõideti kahekesi saanis läbi lumme mattunud metsade – isegi kuuvalgel!

Kuid kõik see leidis aset maailmas, mille tavad olid ammugi teada ja kus kehtisid kõigutamatud traditsioonid. Ükskõik kui lõbus või ülemeelik ka oldi, alati püsiti sündsuse ja heade kommete äärmiselt rangete vormide raamides. Kõige pisemgi eksimine nende kirjutamata reeglite vastu tõi endaga kaasa ettenägematuid tagajärgi.