X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Reet Bender: Saksamaal ei teata baltisakslastest midagi

Foto: Maris Tombach/ERR

Viimastel aastatel on Eestis tärganud suurem huvi baltisaksa autorite ja kirjanduse väljaandmise ja tõlkimise vastu. "Loetud ja kirjutatud" saates olid külas Tartu Ülikooli germanistika professor ja tõlkija Reet Bender ja ajaloolane ja tõlkija Agur Benno, kes leidsid, et baltisaksa kirjanduse uurimine ja sellega tegelemine on just eestlaste teha, sest keegi teine seda ei tee.

"Baltisakslased on see osa meie kultuuriloost ja ka germanistikas, filoloogias, mis on meie uurida. Keegi teine ei tule seda meie eest tegema, Saksamaal keegi ei uuri, ei tea, ei tunne," sõnas Reet Bender. Puhtalt saksa keele oskusest ta sõnul baltisaksa kirjanduse tõlkimiseks ei piisa. "Üks asi on see ajalooteadmine ja laiem kultuuriline pagas, aga teine on tegelikult just keel. Baltisaksa keel ikka mõne võrra sõnavaraliselt erines sellest riigisaksa keelest," selgitas ta ja märkis, et esines nii kohalikke eesti ja läti, kuid ka vene ja prantsuse laene.

"Olen siin tõlgetes väikseid libastumisi kohanud, näiteks, kes on vähegi keskaegse Tallinnaga kokku puutunud, teab "dielet" ja "dornset", siis võibki raamatus lugeda, mida seal muudkui nende "esikutega" tehti, kuid baltisaksa argises kõnepruugis "diele" tähendas lihtsalt põrandat või põrandalaudu," tõi Bender välja. ""Gesinde" tähendas Baltikumis käibiva tehnilise terminina "talu", aga saksa keelepruugis on ta "rahvahulk" ja mitte kõige soojemalt mõeldud, madala kvaliteediga rahvahulk. Kas me tõlgime ta "rahvaks" või "taluks", on vaks vahet," lisas ta.

Oluline osa on tõlkimise juures alati tõlkijapoolsete kommentaaride lisamisel teksti tausta selgitamiseks. "Laiem lugejate ring pahatihti nüansse valda ja sellest, et asjast õigesti aru saada, tuleb ta ikkagi lahti seletada. Mõningatel puhkudel tõepoolest võtavad märkused joone all rohkem ruumi kui tekst üleval pool joont," selgitas Benno märkuste vajalikkust.

Benderi sõnul võib hetkel rääkida teatavast baltisaksa kirjanduse buumist. "Siin on teatud määral süsteemne töö taga. Ülikoolides sellega tegeletakse ja ta ka laiemalt ühiskonnas pakub huvi," selgitas Bender ja lisas, et kõige rohkem on eesti keelde jõudnud just memuaristika-alased tekstid. "Jaan Undusk leiab, et baltisaksa kirjavara tugevam pool on just selline mõtteproosa või selline mitte-ilukirjandus," sõnas ta.

"Mis puudutab Siegfried von Vegesacki tegemisi teise maailmasõja ajal, siis see on üks päris tore ja omapärane mälestustelaad, mille ta tõi küll alles 20 aasta pärast sõda trükki, aga nagu raamatu lõpus olevast lisast võib lugeda, et tal oli suhteliselt algusest peale selge, et ega riigisakslased seda vene asja väga ei mõista ja kõike, mida on võimalik valesti teha, nad seda nad kindlasti ka teevad," rääkis Benno.

Baltisaksa kirjandusest käivad ka üldiselt läbi teatavad kuuluvuse otsingud. "Eks neil oli sellist mitme tooli peal istumist. Siin oli nagu see kodu, kodumaa. Vegesacki "Balti tragöödias" on ka selline vandega lojaalne olemine Vene riigile, millest veebruari revolutsioon nad vabastas. Pärast Saksa keisririigi välja kuulutamist muutus Saksamaa sellise isamaana neile olulisemaks ja hakati end ka rohkem sakslastena tundma," selgitas Bender. Saksamaale minnes ootas baltisakslasi aga halb üllatus, kui neid seal venelasteks peeti.

Benno sõnul olid 1905. aasta sündmused ning ka maailmasõjad baltisakslaste jaoks suur šokk. "Üldiselt peeti neid eestlasi, kellega lähemalt kokku puututi ikkagi sõbralikeks ja baltimeelseteks. Samas haritum kiht rahvusliku ärkamise ajast andis märkus, et tegelikult on tegemist natuke teistmoodi huvidega rahvusgrupiga kui baltlased seda tingimata enda jaoks heaks arvasid."

Siiski oli baltisakslaste ja eestlaste vahel ka lähemaid ja isiklikemaid suhteid. "Vegesack räägib sellest "klaasist seinast", mis seal vahel on, aga seal olid augud sees, et see kultuur tuli sealt ikka läbi. Väikesed aadlilapsed kasvasid eestikeelsetena üles, sest esimestel eluaastatel olid teenijad ja ammed need, kes nendega tegelesid. Perele lähemal asuvaid eestlasi asus ka ümber. Isegi kui eestlasest teenijal oli oma perekond olemas, aga ta jättis need sinna paika, kuna suhted olid lähedasemad kui oma füüsiliste järeltulijatega," rääkis Bender.

Saksamaal ei tea Benderi sõnul üldiselt baltisakslastest ja nende kirjandusest eriti keegi midagi. "Mõned Baltikumist pärit autorid kuuluvad saksa kirjanduskaanonisse ja nende puhul üldiselt ei teatagi, et nad siit on pärit," märkis ta, kuid lisas, et omaette fenomen, on olnud Else Hueck-Dehio romaan "Kallis Renata", mis on ka eesti keeles ilmunud

"See on selline Tartu romaan, arenguromaan, armastusromaan, väga tugevate autobiograafiliste joontega, esimesele maailmasõjale vahetult eelnenud ajast Tartu lugu. See Renata raamat oli tohutult populaarne 50ndatel ja 60ndatel Saksamaal. Else Hueck-Dehio hakkaski kirjanikuks alles peale teist maailmasõda ja oli 50ndatel saksakeelses kirjanduses kõige suurema trükiarvuga naisautor. Ta annab ilukirjanduse kaudu teise vaate, selle baltisaksa perspektiivi nendele pöördelistele sündmustele, mis siin teise maailmasõja tuules olid," rääkis Bender.

"Tänase päevani tuleb riigisaksa vanaprouasid Tartusse raamat kaenlas Renata radu käima. Nad on noorpõlves lugenud seda omal ajal ja see on nii helge mälestus nende jaoks ja selle raamatu järgi on võimalik kõik kohad läbi käia linnas, kus tegevus toimub," ütles Bender.

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Allikas: "Loetud ja kirjutatud", saatejuht Reet Weidebaum

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: