Baltisaksa kirjandus on Eesti kirjandusmaastikul viimastel aastatel elanud läbi omamoodi taassünni. Loomingu Raamatukogus ilmus möödunud aasta septembris Siegfried von Vegesacki teos "Jaschka ja Janne", mille on saksa keelest tõlkinud Silva Lilleorg. Tartu Ülikooli kirjandusprofessor ning baltisaksa kirjanduse asjatundja Liina Lukas nendib värske tõlke järelsõnas, et "Jaschka ja Janne" erineb teistest baltisaksa valdavalt traagilise alatooniga teostest tuntava helguse poolest.

Miks lugeda baltisaksa kirjandust?

Eestlasena on kerge vaadata baltisakslust võõristava kõrvalpilguga. See kannab endas rõhuvat, aastasadu kestnud orjapõlve meenutavat taaka. Ometi on baltisakslus põimitud meie igapäevaellu tuntaval määral. Baltisaksa kultuurimõjud kajastuvad nii toidulaual kui ka kultuuris ja kommetes. Näiteks panid baltisakslased aluse Eesti üliõpilaskorporatsioonide traditsioonile, baltisakslastest estofiilid aitasid fikseerida Eesti rahvapärimust. Baltisakslus pole midagi kauget ja võõrast, vaid pigem midagi väga lähedast.

Siegfried von Vegesack

Baltisaksa kirjanik Siegfried von Vegesack (1888-1974) sündis Lätis ning kuulus balti põlisaadli hulka. Eesti lugejatele on kirjanik enim tuntud tänu oma suurteosele "Balti tragöödia", mida on muuhulgas peetud baltisakslaste "Tõeks ja õiguseks".

Vegesack jutustab teoses "Jaschka ja Janne" lõbusa Tartu tudengielu taustal kahe teineteist leidnud noore loo. Üks neist on tulevane saksa majoraadihärra, ekstravertne Jaschka ning teine lihtne õmblejannast eesti tüdruk. Kaks inimest erinevatest maailmadest jäävad ajaloo traagika ja tauniva avaliku arvamuse kiuste lõpuni kokku. Siiski pole "Jaschka ja Janne" ainult armastuslugu, vaid ka hea ülevaade toonasest Tartust ja baltisakslaste eluolust üldiselt.

Eesti Tartu ja saksa Dorpat

Alates raamatu esimestest lehekülgedest eristab Vegesack Jaschka ja Janne erinevaid maailmu: eesti Tartut ja saksa Dorpatit, mis formaalselt mõlemad Vene kaksikkotka pea alla kuulusid. Kui Dorpatis on vana ja prestiižne ülikool, korporatsioonid ning uhked peod, siis maarahva Tartu on midagi ähmast, räpast ja tumedat. Vanalinna Dorpat on koduks aadlisoole, lihtrahva kants jääb aga Emajõe vastaskaldale.

Kaht kontrastset Tartut piiritles Emajõgi ning sakste eksimine valele kaldale polnud lubatud. Vegesack kirjutab: "Kuid värvitekkel peas ei tohtinud seal, Emajõe vastaskaldal, halva kuulsusega Trans-Embachis, Ülejõel, kus olid hämarad lokaalid, vulgaarsed kõrtsid, kahtlased saunad ja veel hullemad asutused, oma nägu näidata." (lk 16) Näib uskumatu, et ühes linnas võivad koos eksisteerida niivõrd erinevad maailmad, paraku leiab taolise segregatsiooni paralleele Eestis tänaseni.

Armastus baltisaksa kirjanduses

Liina Lukas kirjutab "Jaschka ja Janne" järelsõnas eesti-saksa armusuhete kujutamise erinevusest eesti ja baltisaksa kirjanduses: "Kui baltisaksa romaanis kujutatakse seisusekohatut suhet enamasti romantilise armastusena ja sotsiaalseid erinevusi tasakaalustavad armastajate õilsad inimlikud omadused, siis eesti kirjanduses on rõhuasetus rohkem "armastuse sotsioloogial", "saksa" ja "mittesaksa" koloniaalsuhtel." (lk 58)

Nii maalitaksegi "Jaschkas ja Jannes" eestlannast ideaalpilt – ta on edasipürgiv ning edestab leidlikkuses Jaschkat. Raamatu lõpuks saab Jannest tõeline daam. Mina-tegelane kirjeldab Jannet: "Oli tõepoolest imetlusväärne, mis oli nende kahekümne aastaga saanud väikesest eesti õmblejannast: täiuslik daam parimate seltskondlike kommetega, haritud, kõneosav. Lisaks saksa keelele rääkis ta ka perfektset prantsuse keelt." (lk 48)

Kui üldiselt kujutatakse baltisaksa kirjanduses maarahva talupoegi heausklikena, siis linna-eestlane on pigemini halvas kirjas. "Jannes ja Jaschkas" tuleb see eristus hästi välja: eesti tüdrukud kõlbasid õhtuhämaruses lõbusaks ajaviiteks, aga abieluks mitte. Onu Gottlieb manitseb Jaschkat: "Meiegi sõitsime aeg-ajalt teisele poole Emajõge ja lõbutsesime, seda sa võid uskuda. Aga meie maksime selle eest alati." (lk 41—42)

Suhtumine eestlastesse

Maarahvast kutsusid baltisakslased kulledeks ning nendele vaadati ülevalt alla ka siis, "kui neil kummalistel kulledel oli üllatav tung hariduse poole ja nad täitsid iga aastaga ikka arvukamalt ülikooli auditooriume." (lk 6) Juba esimesel leheküljel tõdeb Vegesack, kuidas õhuke saksa eliidikiht aasta-aastalt eestlaste pealetungi ees kokku tõmbas: "Sakslased moodustasid ainult õhukese ülemkihi, mis sulas iga aastaga aina enam kokku ja mida maalt linna valguvad eestlased üha rohkem tagasi tõrjusid." (lk 5)

Jannet aga imetletakse tema sõltumatuse ja iseseisvuse poolest selle määrani, et ta edestab lõpuks Jaschkat ning hakkab tegelikult meest ise toetama. Kuigi Jaschka tahtis Jannet üleval pidada ja tegi selleks tüdrukule ettepaneku, soovis Janne sõltumatust ja iseseisvat karjääri õmblejannana.

Üks asi, mis ehk eestlasi edasi viis ja baltisakslasi pidurdas – vähemalt laisklevaid tudengeid – oligi töö tegemine. Näiteks tajub Janne, et Jaschka probleemid tulenevad olematust tööharjumusest. Jaschka isegi tunnistab, et kõigil oleks Jannelt midagi õppida: "Me kõik võiksime temalt midagi õppida, aga ma kardan, et töötamist ja raha teenimist ei õpi ma ealeski!" (lk 39)

Tartu vaim

Kui tavaliselt mindi Tartusse tudeerima eeskätt kogu kõrvalise lõbu ja tudengielu pärast ning tõelisi stuudiume jätkati mujal Euroopas, siis oli muidugi neidki, kes elukestvaks õppeks Tartusse jäid. Jaschkalgi on Tartu vastu suur sümpaatia. Terve lapsepõlve võõrasema karmi käe all kannatanud noormees leiab Tartust eest vabaduse, vennaskonna.

Tartus teenis Jaschka kaasõpilaste austuse, kui neid majoraadi rahadega võlgadest välja aitas. "Miks oleks ta pidanud minema välismaale, võhivõõrasse linna, kus ei ole kahehobuserakendeid ja kus keegi ei avalda liivimaalase värviteklile väärilist austust?" (lk 8) Jaschkat tõmbas Tartu oma "päris eluga". Tartu oli siiras, seal oli võimalik kokku puutuda lihtrahvaga. Erinevalt Euroopa suurlinnadest oli Jaschka Tartus suur kala väikeste seas. Jaschkat ahvatlesid sakslaste ballisaalidest enam eestlaste "Taara tantsupeod", kus tema raskel jalal oli lihtsam Kaera-Jaani vihtuda. 

Jaschkale meeldis igikestev tudengipõlv ning tal oli raske end identifitseerida vana majoraadiga, mille juhtimine oli pärimuse sunduses temale määratud. Nii õhkab mees lausa kergendusest, kui Tartust käivad üle bolševikud ning ta kaotab kõik: "Revolutsioon ei vabastanud mind mitte ainult rasvast, vaid ka majoraadist, millega ma poleks osanud õieti midagi asjalikku peale hakata!" (lk 48)

Ajalooline taust

Tihti kumab baltisaksa kirjanduses läbi ajaloo kontekst – baltisakslaste traagika seisnebki ajaloo halastamatus kulus. Baltisakslased jäid ajaloo hammasrataste vahele, olid rahvas, kelle kadumist isegi tähele ei pandud.

"Jaschka ja Janne" vaatab aga ajaloo traagilisest taustast kuni viimaste lehekülgedeni mööda. Teoses elavad tegelased oma mullis, reaalsusest irdunud tudengiparadiisis, kus kehtivad teistsugused reeglid. Korporatsioonide kultuur on tänaseni sellise mulli sees elamise paslik illustratsioon. Oma kommetega meenutavad korporatsioonid vana maailma, katset sulguda paralleel-reaalsusesse. Seega on "Jaschka ja Janne" huvitav lugemine kasvõi selleks, et mõtestada korporatsioonide ja Tartu tudengielu üldiselt. Korporatsiooni värvilint sümboliseerib saksalikku elu, tudengirõõme Tartus, kus "elati teises ajas ja teises maailmas."

Stiil

"Jaschka ja Janne" on kerge, meenutuste tuhinas kirja pandud jutustus. Vegesack kirjutas selle ajal, kui kõik, mis talle kodumaast järele oli jäänud, olid mälestused. Sarnaselt "Balti tragöödiale" võimaldas "Jaschka ja Janne" kirjapanek autoril koju pöörduda. Pole saladus, et Vegesack poetab oma teostesse sisse ka autobiograafilisi momente. Nii nagu "Balti tragöödias", on selleski loos moment, kus mina-tegelane mensuurivõitluse käigus ühest silmast pimedaks jääb.

"Jäägu vanaviisi!"

"Jaschka ja Janne" meespeategelased, jutustaja ning Jaschka ise, kuuluvad Livonia korporatsiooni. Selle vennaskonna juhtlause "Jäägu vanaviisi!" võtab paraku küllaltki hästi kokku baltisakslaste mentaliteedi, mis neid rahvusena pimestas ning ehk kogu rahva allakäigule soodsama pinnase lõi.

Baltisakslased ei kohanenud muutustega, nende väike maailm näis püsivat muutumatuna aegade lõpuni. "Kui senimaani oli kõik jäänud vanaviisi – miks ei peaks see siis ka tulevikus nõnda olema?" (lk 12) Kui märkamatult saabus muutus, mõjus see neile traagiliselt ja väike mull lõhkes: "Istusime vaikselt ja rusutult koos ega aimanudki, et juba järgmisel sügisel ei kao lõplikult ja pöördumatult mitte ainult meie tore Tartu tudengielu, vaid ka kogu maailm, kus olime kaitstult üles kasvanud." (lk 46)

"Jaschka ja Janne" on kui kerge ja rõõmsameelne sissejuhatus baltisaksa suurteosele, Vegesacki "Balti tragöödiale". Eesti-saksa armastuse loos jagub huumorit ning kuni raamatu lõpuni suudetakse ajaloo halastamatust kulgemisest küllaltki sinisilmselt mööda vaadata.