Maryse Condé "Mangroovi ületamine"
Prantsuse keelest tõlkinud Ulla Kihva
Varrak, 2023

Ta uneles. Mismoodi oli tema saar näinud välja enne, kui kolonisaatorite ahnus ja saamahimu selle enampakkumisele panid? Nagu paradiis, mida kirjeldati katekismuses. Jah, Loulou oli istutanud temasse armastuse puude, lindude vastu. Õnnetuseks oli aga mets nüüd rüüstatud katedraal. Tuli leppida napi saagiga ...

Francis Sancher on surnud ja kuigi Rivière au Seli külas ei armastanud ega usaldanud keegi seda kummalist võõrast, siis on kombekohaselt tuldud surnuvalvet pidama. Naised on surnukehaga koos toas ja loevad palveid, mehed joovad ukse taga rummi, leidub ka neid, kes on end kohale vedanud, sest tavapäraselt ei puudu talituselt ka rammus kõhutäis. Raamatu iga uus peatükk on kohalike tagasivaade oma seostele Francisega. Kes teeb seda vihaga, kes armastusega, kes ükskõiksusega. Francise kohta lugeja seeläbi suurt teada ei saagi, küll aga saab aimu Goudeloupe'i saarest, loodusest, eluolust.

Tõlkija Ulla Kihva kirjutab järelsõnas tabavalt: "Maryse Condé mõistab hukka Guadeloupe'i konservatiivsuse, rassismi, võõraviha ja kurjuse. Samal ajal oskab ta hellusega käsitleda saare valusat koloniaalajalugu, selle järelkajasid ja neist tõukuvaid pingelisi inimsuhteid – kitsal saarel elavad kõrvuti Aafrika orjade, India sisserännanute ja Prantsuse kolonisaatorite järeltulijad ning Haiti ja Dominikaani lihttöölised. Sõna saavad võrdselt kõik, ent Condéle omaselt tõstab ta esiplaanile nõrgemad, olgu nendeks teistest erinev ja seetõttu tõrjutud külaelanik või patriarhaalses ühiskonnas elav naine."

Ja tõepoolest lähevad lugejana rohkem korda karakterid, kelle elutee on olnud konarlik või keda võib-olla kogukonna suurt ei mõisteta. Näiteks Xantippe, kes leiab pärast perekonna kaotust asu ainult looduses liikumisest ning külarahvas ebamugavust tekitab oma vaikse pilgu ja kohaloluga või laps, kelle siseelu niivõrd tundlikult edasi on antud, et tahaks karjuda ebaõigluse üle, mis talle omaks saab, sest ta teistest lastest erineb.

Nüansirikas sissevaade võõrasse kultuuri ja ei saa lisamata jätta milline suurepärane tõlge!

Dominique Fortier "Paberlinnad"
Prantsuse keelest tõlkinud Laura Christine Arba
Loomingu Raamatukogu, 2023

Homesteadis on alati midagi teha: puhastada maasikaid, poleerida lauahõbedat, mis niipea, kui selja pöörad, kappides alati tuhmiks muutub, veel sündimata lapse lapitekile mõni tükk lisada, vaestele saatmiseks mõeldud riideid sorteerida, kauba toojatele maksta, aias mesilase lendu jälgida – aga see on juba elutöö.

Fortier' romaani peategelane on luuletaja Emily Dickinson, kes oli tuntud oma erakliku ning omapärase eluviisi poolest. Luuletusi avaldas ta oma eluajal vähem kui kümme ning needki ilma oma nimeta. Samuti muudeti neid enne trükkimist oluliselt, sest Dickinsoni luulekeel ei olnud ajale kohane – nimelt ei kirjutanud ta riimis. Tänaseks peetakse teda üheks olulisemaks 19. sajandi Ameerika luuletajaks.

"Paberlinnade" puhul on tegu ilukirjandusega, ent see on algimpulsi saanud Dickinsoni kirjutatust – tema luuletustest, päevikutest ja kirjadest. Kui suur osa on faktidel, kui suur väljamõeldul, seda ei olegi raamatu nautimiseks tingimata tarvis teada. Fortier on suutnud tabada hoopis selle kummalise ent äärmiselt võluva luuletaja olemust, milles on olulisel kohal ühelt poolt ajastutruult kodused toimetused ning teisalt ajastule vastu käivad käitumismustrid – nagu ta isa raamatus ütleb, siis tegu oli lapsega, kes kunagi ei öelnud seda, mida talt oodati. Raamatus esineb seik, kus isa nördinult laual taldrikut vaatab, millest killuke väljas on ning noor Emily võtab taldriku, viskab selle aias vastu kivi kildudeks ning lubab, et rohkem isa ette see taldrik ei jõua.

Paberlinnade kujund kerkib esile korduvalt ja võiks tähistada kohti, mis on kas väljamõeldud või olemas, aga neid on külastatud ainult paberil (raamatutes, kaartidel) ning lugedes jääb küsimus kas üks erineb teisest? Kui fantaasia loodud kohad lugeja tugevalt endasse haaravad, siis on kogemus võrreldav selle külastamisega nii-öelda päris elus. Dickinson sulgus elu jooksul aina väiksematesse ruumidesse – algul piirdus kodu ja aiaga, seejärel ainult kodumaja ning lõpuks oma toaga. Tema sisemaailm oli aga rikas ning paberlinnad pakkusid talle rikkalikke naudinguid.

Mul jääb siinkohal üle pakkuda vaid nappe kirjeldusi raamatus käsitletust ent julgustan teost kätte võtma, et päris tunnetust kätte saada. Võrdleksin seda oma lugemiskogemuse põhjal pühapäevaga, kus on aega vedeleda ühes ja teises asendis, lugeda raamatut, mõtiskleda ja juua võib-olla liiga palju kohvi. See raamat on sama õhuline ja samal ajal hiilib seal taustal mingi tumedus, mis on (minu meelest) kõigis inimestes olemas, et Fortier toob selle Emily Dickinsoni näitel lugejateni.

Ja ei saa taaskord lisamata jätta, et äärmiselt nauditav tõlge!