Näituse autor loodab, et vaataja saab tema töid vaadeldes tundma rõõmu värvidest. "Nii nagu ise tunnen neist rõõmu iga kord, kui värvipoti lahti teen," naeris Tiidelepp. "Ma ei planeeri väga ette, mida maalima hakkan. Lihtsalt kaevan meelepäraseid toone lõuendile, ajan neid omavahel segi ja sassi ja vaatan, mis juhtuma hakkab. Peamine on hoida pidevat vabaduse tunnet hinges ja mitte millessegi kinni jääda. See on nagu lainetus merel või veres, mis muudkui tuleb ja tuleb, aga iga kord on uus. Selle tunde loomine ja üleval hoidmine ongi minu loomingu läte," avaldas ta.

"Kui varem maalisin igasugu tundeid üsna robustselt ja ekspressiivselt, siis nüüd olen jõudnud perioodi, kus tahaks, et maalidest kiirgaks kõrgemaid moraalseid väärtusi. Vähemalt püüda selles suunas. Kui maailmaga sõbraks olemise tunnet pole, siis enne peale ei hakka, kuni saan õigel tundel sabast kinni ja hakkan seda kasvatama," kirjeldab Tiidelepp.

Näituse kaasteksti autor Sveta Grigorjeva näeb, et Tiidelepa kordusmotiivil põhinevad maalid trikitavad vaatajaga: see, mis algselt näis lilledest koosneva merena muutub äkitselt inimeste nägudest koosnevaks konglomeraadiks. 

"Autori nägemus on lootusrikas ning vaatajani põrkab maalidelt tagasi (ja edasi) soe tunne – ning äkki see on sündinud loomisest enesest? Loomise võimalikkusest siin ja praegu. Tänase maailma katastroofide, kriiside ja halbade uudiste keskel ja valguses on siin pastelselt ja naiivselt võimaldatud üks ava paremale homsele. Justkui öeldes: parem maailm on võimalik, seda tuleb kohati lihtsalt ise osata luua," märkis Grigorjeva.

Jane Tiidelepp on õppinud EKA-s ning lõpetanud 2017. aastal Tartu Ülikoolis J. Elkeni käe all maalikunsti eriala. Ta on korraldanud ja osalenud näitustel juba 20 aastat. Lisaks tegeleb ta ka luuletamisega ning on esitatud Betti Alveri luulepreemia nominendiks.

Näitus jääb avatuks septembri lõpuni.