Jaanus Vaiksoo: luule lugemine on lapsele arenguks vajalik
Lastekirjanik Jaanus Vaiksoo rääkis saates "Kirjandusministri juures", et riimilise luule lugemine on lapse arengule vajalik, sest annab lapsele keelelise rütmitaju ja -tunnetuse.
Kui Vaiksoo ei peaks ennast tutvustama kirjanikuna, teeks ta seda kui ajakirja Eest Jahimees peatoimetaja või õpetajana. Hariduselt ongi Vaiksoo eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning sel ametil ka koolis pikalt töötanud.
Sündis kirjanik aga 5. jaanuaril 1976 Paides. Õpetajaks õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Kirjanikuna on ta avaldanud üle kahekümne lasteraamatu, luulet ja juturaamatuid. Veel on ta kirjutanud stsenaariume, libretosid ja laulusõnu. Pälvinud on oma loomingu eest kaks korda Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia parima lasteraamatu eest, Karl Eduard Söödi lasteluulepreemia ning Hea Lasteraamatu ja Aasta Rosina auhinnad.
Lastekirjanikuks saamisel on Vaiksoo sõnul olnud põhimõjutajaks vara alanud ja läbi elu kestnud lugemishuvi. Lugemismaterjali hulka kuulusid Vaiksoo sõnul teiste seas "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamatud. Abiks on kirjutamisel olnud ka otsene suhtlus lastega. "Lastele kirjutades pead sa seda sihtrühma päris hästi tundma. Selleks on kindlasti kool abiks, et sa tunnetad seda seltskonda, kes seal ringi jookseb," rääkis Vaiksoo ja tõi välja, et ka tema enda lapsed on oluliseks impulsiks olnud.
Luule lugemine annab lapsele keelelise rütmitaju
Vaiksoo hinnangul on lapsi huvitavad teema jäänud läbi aegade üsna samaks. "Raamat peab olema põnev, seikluslik, kindlasti peab seal nalja saama. Ma käin koolides lastega kohtumas tihti ja seda ma olen tähele pannud, et lastele meeldib hästi naerda, mõni kõõksub nii, et kukub toolilt maha," sõnas ta.
Lasteluule on Vaiksoo sõnul oluline mitmel põhjusel. "On arvatud, et tänapäeval on riimiline luule oma aja ära elanud, riime on läbi aegade nii palju kirjutatud ja eks ka eesti keelel on oma piirid ees. Samas lasteluule on valdavalt riimiline, sellise luule lugemine on lapsele arenguks kindlasti vajalik, ta annab lapsele rütmitaju ja -tunnetuse. Sellistes luuletustes on sageli ka palju sõnamängu. Mulle meeldibki lasteluuletusi kirjutada just sellepärast, et kui ma hakkan riimima, siis ma jõuan välja mingisuguse absurdinaljani, kuhu ma vabavärsilise luulega ilmaski ei jõua."
Vaiksoo sõnul on praegu lastekirjandusele iseloomulikuks probleemide käsitlemine, millest varem ei räägitud. "Igasugused peresuhted, lapse isiklikud probleemid, koolikiusamine. Seetõttu on ka noortele suunatud kirjanduses väga palju probleeme, ehk isegi liiga palju. Eks neid muidugi tuleb käsitleda, aga ma arvan, et valdavalt on laste maailm rõõmus ja helge ning seda tahavad lapsed lugedes ka kogeda."
Eestis on populaarseks saanud ka lastele suunatud kriminullid. Umbes samasse kategooriasse mahuvad ka Vaiksoo "King nr 39" sarja kuuluvad raamatud. "Ma neid päris krimkadeks ei nimeta, võib-olla ongi sellised pseudo- või ökokrimkad. Mul on alati seal mingi teine teema sees, looduse või keskkonna teema, tärkav armastus. See sihtrühm on selline viies-kuues klass," rääkis kirjanik.
Vaiksoo tunnistas, et sarja viimane raamat "King nr 42" on aga juba tõsisem. "Lastele tuleb seda asja mängulisemalt ja seikluslikumalt teha, et päris veriseks ja karmiks asi ei läheks," sõnas Vaiksoo, kes "King nr 41-s" toob sisse ka küüditamise teema. "See oli lugu, mille ma ammu tahtsin ära rääkida lastele. Aga samuti, et lugu jookseks nii, et ta ei oleks masendav küüditamise lugu, et ta ei oleks nii massiivselt rõhuv."
Illustraatorid ja toimetajad
Lastekirjandus käib tavaliselt käsikäes illustratsioonidega, Vaiksoo esimese lasteraamatu illustreeris näiteks Ilmar Trull. "Ma püüan just vaadata seda, kuidas kunstniku joon või tema pilt sobiks minu raamatu olemusega. Vastavalt sellele olen viimasel ajal ise valinud kunstnikud. Pilte on teinud näiteks Kadi Kuremaa, samuti Regina Lukk-Toompere, Anu Kalm on illustreerinud, Kadri Ilves päris mitut raamatut ja kinga sarja Katrin Kaev."
Lastekirjanduses ei pääse ka toimetajast. "Toimetajat on väga vaja. Kuigi ma olen erialalt eesti filoloog, siis toimetaja teeb mu käsikirja sageli piltlikult öeldes punaseks. Toimetaja märkused on mulle väga olulised, kui need on asjatundlikud," rääkis Vaiksoo.
Enda tekstidesse jäägitult mitte kinni jäämise kogemuse andis kirjanikule lastesaate "Saame kokku Tomi juures" kirjutamine. "Seal sa pidid arvestama, kui näitleja sai kolmapäeva õhtul viis osa kätte, et ta pühapäevaks ei jõudnud neid kõiki pähe õppida. Seal tuli kindlasti kärpida see, mis ei mahtunud saatesse, sest sa olid nii palju üle kirjutanud. See kõik oli hea kool endale ka, et see on selline meeskonnatöö, kus sa ei saa olla jäägitult oma tekstis kinni."
Lastekirjaniku töö juurde kuulub ka sagedane koolide külastamine. Vaiksoo sõnul armastavad lapsed tohutult statistikaalaseid küsimusi, näiteks mitu raamatut on kirjanik kirjutanud, kui vana ta on või kui palju kaalub. Vanust laseb Vaiksoo lastel ise arvata ja saab vastuseid skaalal 20–80 eluaastat. "Küsitakse ka väga huvitavaid küsimusi, "King nr 39-s" oli mul selline noor kingapoe müüja pikkade punaste juustega ja siis ma läksin Haapsallu kohtuma ning üks tüdruk ütles, et tema teab seda müüjat. Ta oli selles nii veendunud, et ma hakkasin ise kahtlema, sest ma olin omaarust selle välja mõelnud."
Vaiksoo on rahul sellega, et tal lisaks kirjaniku ametile ka muid asju käsil on. "Vabakutseline on päris hea olla. Sa saad süveneda tõesti ja selline pikem proosaraamat, nagu see "Kinga" sari on, nõuab süvenemist. Samas ma sugugi ei kahetse, et mul on olnud päris palju ameteid ja ma olen kirjutamistööd teinud kõigi nende muude asjade kõrvalt. Mul on tunne, et see on mulle andnud võimaluse kohtuda selliste inimestega, kellega ma muidu elus ei oleks kokku saanud," sõnas ta.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Kirjandusministri juures", intervjueeris Mart Juur