9. jaanuaril jõuavad Gailiti säilmed kodumulda Metsakalmistul. "Gailit elas kodumaa mahajätmist väga raskelt üle, seda on tunda tema loomingus selgelt. Ma arvan, et see on eelkõige Gailitile tähtis, olla oma kodumaal tagasi, kuigi sellest on möödas aastakümneid," sõnas Vaiksoo.

Gailitiga seostub paljudel esimesena "Toomas Nipernaadi". ""Nipernaadi" on selline teos, mis pakub kindlasti huvitavaid tõlgendusi. Ta võib esile kutsuda vastakaid arvamusi, aga see teeb ühe teose põnevaks: igal põlvkonnal on mingi oma tõlgendus ja see on hea romaani tunnus. Nii nagu igal põlvkonnal on oma "Hamlet", võiks igal põlvkonnal olla oma "Nipernaadi"," rääkis Vaiksoo.

""Nipernaadi" on üks Gailiti paremaid teoseid ja sealt tuleb ka ehk see gailitlik stiil, mille poolest eesti lugeja teda on armastanud. "Nipernaadi" süžee on ehk ka kõige rohkem rahvusvaheliselt mõistetavam, "Nipernaadi" on üks kõige rohkem tõlgitud Gailiti romaane. 30. aastatel oli ta vast üleüldse kõige tõlgitum teos eesti kirjandusest, ta oli Euroopas populaarsem kui Tammsaare "Tõde ja õigus"," rääkis Vaiksoo.

"Nipernaadi" on Vaiksoo sõnul lugejates esile kutsunud vastakaid arvamusi, teost on võimalik väga mitmel moel lugeda, mis tegi sellest kirjaniku sõnul ka huvitava uurimisobjekti. "Teda võidakse võtta kergemeelse vagabundina, kes rändab külast külla ja ajab tüdrukutel pea segi, aga samas on nähtud temas ka sellist sügavamat tasandit, mille väljenduseks on ka film, mille stsenaariumi tegi Juhan Viiding ja režissöör oli Kaljo Kiisk."

"Minu jaoks on Gailit eelkõige stiilimeister, sinna juurde see jutustamisoskus. Kirjanduses eristabki just see suuri kirjanikke ja meistreid suuremast osast kirjanikest, et ta on leidnud isikupärase stiili. See sõnameisterlikkus on see, millega Gailit suutis mind omal ajal enda õnge otsa saada, kui ma teda uurima hakkasin," märkis Vaiksoo.

Oma eraelulist poolt ei meeldinud Gailitile üldsusega jagada. "Ta on ka ise öelnud, et kirjaniku eluloo asemel võiks rääkida tema looming. See ei tee tema loomingu uurimist keerulisemaks, et me ei tea kõike tema eraelust," rääkis Vaiksoo. "On teada Siuru päevist, et ta oli väliselt äge tüüp, ligi kahemeetrine ja laskis kõlada oma kõlaval naerul. Aga selle taga oli teadaolevalt üsna hell hing," lisas ta.

Oma kodumaaigatsust ja kaotusetraagikat väljendas Gailit romaanides "Üle rahutu vee" ning "Kas mäletad, mu arm?". "Viimastes romaanides on tõesti tunda kodumaa kaotuse valu, kuid mitte ainult. Tegelikult "Üle rahutus vees" väljendub ka pettumus selles, et nad lootsid, et Eesti saab uuesti vabaks ning liitlased tulevad appi ja vabastavad Eesti. Kindlasti on see, mida Gailit kirjutab ilukirjanduslikus romaanis, väga õpetlik ka tänapäeval. Ta ütleb seal üsna teravalt, et lääne demokraatia on väikerahvastele nagu lastele jõuluvana: teda oodatakse ja temasse usutakse rohkem kui jumalasse, aga ei taheta mõista, et seda demokraatiat rakendatakse vaid enese huvides ja eelkõige enda riigis," rääkis Vaiksoo.