Inimühiskonna korralduses pole aga looduslikku sujuvust kuskil. Ühtäkki, täpsemalt 1. septembril, kui algab kool, on suve boheemlaslik vabadus läbi. Äratuskellad pannakse tirisema, triikrauad otsitakse välja ning meelde saavad tuletatud parimad viisid õpikule paberi ümberpanekuks. Koolist räägivad ühel või teisel moel ka teosed, mis mulle näppu sattusid. Ehk aitavad need lugejail muutustega rutiinis pisut kiiremini harjuda.

Tiiu Kitsiku "Me kolime ära" (kirjastus Tänapäev, 2024) sai tuule tiibadesse mulluselt lastejutuvõistluselt "Minu esimene raamat", kus käsikiri saavutas teise koha. Teose peategelaseks on 8-aastane Luise, kellel tuleb kokku puutuda tema senise elu suurima muutusega. Pere, kuhu kuuluvad tüdruku arvates tüütu väikevend Rudolf, kelle võiks pigem ükskõik millise koera vastu vahetada, joogaõpetajast ema ja nutikaid maju programmeeriv isa, peab viimase töö tõttu kaheks aastaks Saksamaale kolima. Sealses väikelinnas Freiburgis tuleb tüdrukul hakkama saada teistsuguse keele- ja kultuurikeskkonna ning koolikorraldusega.

Raamatus on tajutavad mitmesugused kaasaja ühiskonnas jõuliselt esil olevad probleemid, kuid oma olemuselt on teos helge ja julgustav. See õhutab lapsi nii teiste erinevusi loomulikuna võtma ja nendega arvestama kui ka iseend aktsepteerima. Autor tahaks justkui öelda, et igaühel võib vahetevahel miskit untsu minna, kuid valmisolek sellistest hetkedest õppimiseks aitab elus edasi minna.

Põhjamaade Nõukogu laste- ja noortekirjanduse auhinna mullune laureaat, Norra päritolu Islandi kirjanik ja kunstnik Rán Flygenring on tõeline vulkaanide austaja ja imetleja. Värvika ja köitva visuaaliga pildiraamatu "Tulemägi" (tõlkinud Askur Alas, kirjastus Nordur, 2024) keskmes on poiss, kes saab täiepideemia tõttu koolist vaba päeva ja peab emaga tööle kaasa minema. Et ema on matkajuht, pole Kaktusel, nii on poisi nimi, selle vastu midagi, eriti kui matkaseltskond koosneb nii eriilmelistest isiksustest. Tõsi, pisut igav on kohalikule see turistide pilku köitev Islandi loodus, leiab Kaktus. Ta igatseb kordki näha miskit erakordset. Nii et siis, kui kõige igavamal hallil laavaväljal köidab poisi pilku hõõguvpunane laiguke, teab Kaktus, et reis on end igati ära tasunud.

Lisaks ilukirjanduslikule jutule saavad noored lugejad rohkelt teavet ka vulkaanide ja nende toimimise kohta ning oskavad peale lugemist kindlasti vastata, mis on nornide juuksed, tefra ja basalt. Samuti võib teose lõpuosast leida juhiseid vulkaanimatkal käitumise kohta ning muidugi saab lõpuks teada, milleks täid kasulikud on.

2009. aastal jutustuse "Minä and Muro" eest Finlandia Junior auhinna võitnud soomlanna Mari Kujanpää värskelt eesti keelde jõudnud noorteteos "Koleda tüdruku päevaraamat" (soome keelest tõlkinud Evelin Banhard, kirjastus Varrak, 2024) räägib minakuvandiga kimpus olevast Malvast. Häire enesetajus on põhjustatud tüdrukule klassikaaslaste poolt osaks saavast pidevast vaimsest ja füüsilisest kiusamisest. Nii kirjeldabki neiu end nii "Malva Mäkinen, vanus neliteist, jalanumber 42, pikkus 175, korvisuurus AA ja nägu jube kole". Tüdruku ema ja teised lähikondsed ei aimagi, kui keerukas olukord tegelikult on, kuigi Malva on keelanud ennast pildistada, loobunud kodus peeglitest, kannab ülisuuri tumedaid pusasid ning veedab aega peamiselt pere seltsis. Kui siis kooli meditsiinitöötaja tajub, et Malvaga pole kõik päris korras, asub ta tüdrukuga usaldusliku suhte saavutanuna tööle, andes talle nn koduseid ülesandeid, mis aitavad neiul enesekindlust kasvatada ja leida endas üles see, mis teeb just tema eriliseks ja armastusväärseks. Pikapeale julgeb tüdruk lähedastele endaga toimuvast rääkida ja kiusamisele vastu hakata.

Kuigi teos on ka kirjanduslikult köitev, võivad sealt nopitavad nõuandedki olla suureks abiks noortele, kes Malvaga sarnaste probleemidega kokku puutuvad ja kehalahkust endast kuidagi üles leida ei suuda. Praegusel ajal, kus sotsiaalmeediast tingituna välimusele ja enese presenteerimisele üha rohkem tähelepanu pööratakse, on teose ilmumine vägagi vajalik. Kuna teema puudutab ja intrigeerib paljusid noori, võiks raamat leida tee koolitundi. Küllap oleks siis edaspidi vähem Malvasid.