Jaan Aru sündis 21. novembril 1984 Tartus. Ta on õppinud Berliinis Humboldti ülikoolis psühholoogiat, doktorikraadi kaitses Frankfurdis. Praegu töötab ta Tartu ülikooli arvutiteaduste instituudis kaasprofessorina. Temalt on ilmunud raamatud "Ajust ja arust", "Loovusest ja logelemisest" ning koos Talis Bacmhanniga "Tähelepanu ja teadvus". Lisaks sellele kirjutanud teadusartikleid ja populaarteaduslikke käsitlusi neuroteadusest ja tehisintellektist. Ta on pälvinud Eesti teaduse populariseerimise auhinna 2016. ja 2021. aastal, Vabariigi Presidendi noore teadlase preemia 2019. aastal ning riigi teaduspreemia täppisteaduste alal.

Viimase kümne aasta jooksul on Aru jaoks tähtsaks tõusnud kaks teemat. Esiteks, kuivõrd inimaru erineb tehisarust ja teiseks, kas aju süsteemi, mis laseb ruumis navigeerida, saab kasutada ka abstraktses ruumis navigeerimiseks. "Meie labor on üks neist, kes üritab mõelda, kuidas see toimib, et mõista paremini loovust selle mentaalse navigatsiooni kontekstis," sõnas teadlane.

See, kas lugemine on töö või puhkus, sõltub Aru sõnul sellest, mida lugeda. "Kui me loeme hästi kirjutatud mõnusat ilukirjandust, mis meile ka meeldib, siis see võib olla täielik puhkus. Aga kui me peame töö jaoks lugema midagi, mis on parajalt keerukas, siis seda võib-olla puhkuseks ei nimeta," nentis ta. "Üks viis igavat kirjandust huvitavamaks teha on see, et me mõtleme lihtsalt huvitavaid seoseid. Loeme seda igavat teksti, aga üritame mõelda midagi väga naljakat sellega seoses." Lisaks rõhus Aru asjaolule, et keeruliste tekstide lugemise alustamine on alati keerukas, kuid kui neid piisavalt palju lugeda, muutub see ühel hetkel lihtsaks.

Lugemisel on Aru sõnul tänapäeva maailmas oma tähtis roll. "On võimalik, et inimene on täielikult kapseldunud omaenda egoistlikku maailma, kus algoritm soovitab ainult neid asju, mis tema jaoks huvitav on. Lugemine on teistmoodi, sest kui sa loed näiteks ilukirjandust, siis sa lähed täielikult teise inimese maailma, esiteks autori maailma, teiseks ka tegelaste maailma. See loob sulle võimaluse hoopis teistmoodi empaatiliselt läheneda ka teistele inimestele," rääkis Aru.

Aru soovitab endale otsida lugemiseks ka eri sorti kirjandust. "Üks on see, mis läheks ludinal, mida oleks mõnus lugeda, mis oleks puhkus. Aga teine võiks olla selline, mis on natukene keeruline, kus sa pead vahepeal puhkama ja mõtlema. Kui meil on natuke raske, siis see on see koht, kus aju areneb," sõnas ta.

Inimese vananedes muutub ka tema aju kognitiivne võimekus, mõned protsessid lähevad paremaks, teised jällegi nõrgenevad. "Kui ma olen tudengite ees, siis ma ütlen neile, et teie aju baasvõimsus on ägedam kui minu oma, töötlustõhusus on kiirem nende omas. Aga vanemal inimesel on ka oma eelised: on rohkem teadmisi, kogemusi ja mõte tabab mingeid kaugemaid ähmasemaid seoseid," rääkis Aru.

Oma viimases raamatus "Loovusest ja logelemisest" jõuab Aru välja ka spirituaalsuse teemani. "Spirituaalsus ei pea olema midagi, mida me teaduslikult väldime, need on ka väga huvitavad teadvusseisundid, kui keegi tunneb, et ta on jõudnud mingile teisele mõttetasandile. Minu kui ajuteadlase jaoks on see teistmoodi ajuseisund, seal pole midagi esoteerilist. On tähtis sellest rääkida, kuna tänapäeval üha rohkem inimesi huvitub spirituaalsusest, raamatuid selle kohta on palju. Teadlase jaoks on tähtis öelda, et teadus oskab ka seda selgitada ja võib-olla mõne inimese jaoks mõistlikumalt ja huvitavamalt."

Aru arvates on Eesti kool olnud väga hea teadmiste päheistutamises. "Aga me peame aru saama, et see on üks ekstreemsus, teine ekstreemsus on see, et üldse teadmisi pole vaja. Tänapäeval tundub, et see õige tee on kuskil keskel. Me õpetame, kuidas õppida, kuidas mõelda, aga seda ei saa teha ilma, et me õpetaks teadmisi, sa ei saa mõelda ilma, et sul oleks teadmised. Kuid me ei tohiks ainult teadmisi õpetada, vaid ka aru saama, et mõtlemine ja oskus õppida ei tule ainult sellest," ütles ta.

Aru sõnul võiks tänapäeva õpetusmetoodika kätkeda endas rohkem arutelu. "Me peaksime vähem lihtsalt andma seda sisu ja rohkem tegema neid kohti, kus me õpetajana peatume ja küsime, kas kellelgi on teistmoodi lahenduskäike, kas kellelgi on küsimusi – ei ole rumalaid küsimusi, küsimine on mõtlemine. Kolmandaks, et me anname ka seda aega, et mõelda ja rahulikult olla, sest vahel mõtted tekivad alles siis, kui meil on mõni hetk see asi seedinud. Ja neljandaks see, et me paneme rohkem lapsi omavahel arutama, sest erinevate seisukohtade tolereerimine on tähtis."

Aru sõnul peab mingil määral õpilasi koolis testima, näiteks PISA test annab aimu ülemaailmse hariduse seisu kohta ja kuidas seda paremaks teha. Küll aga on Aru sõnul omaette küsimus, kui palju peab teste tegema klassis. "Kallid õpetajad, inimesed, mõelge, kui te lähete trenni, õpite tangot ja õpetaja ütleb teile, et istu, kolm. Te ei taha seda, vaid täpsemalt aru saada, mida paremini teha. Me peaksime koolis vähem testima ja rohkem andma sisulist tagasisidet, mis võimaldab õpilasel paremaks saada."