Ettepaneku 21. sajandil Eestis ilmunud armastusluuletused ühte kokku koondada andis Karevale kirjastus. Kirjanik tõdes, et kogumiku koostamise tehniline osa osutus märka keerulisemaks, kui ta arvestanud oli.

"Asusin rõõmsalt 22 aasta jooksul Eesti kirjutatud eestikeelset luulet üle lugema, aga aastad osutusid keerulisteks – valitses Covid ja raamatukogud läksid suures jaos luku taha. Avastasin, et ei olegi nii kerge luuletusi üles leida – isegi neid tekste, mida ma teadsin ja millest mõnda rida mäletasin. Rändasin raamatukogust raamatukogusse ja mitmed mind huvitavad teosed olid välja laenutatud või kui need olid värsked, polnud need veel raamatukokku jõudnud," selgitas ta.

Autor nentis, et kuna kogu koostamine venis üsna pikaks, jäid sealt mõned soovitud autorid välja. "Mina oleksin selle käsikirjaga veel tükk aega tegelenud, aga kirjastus ütles, et nüüd aitab, sest tähtaeg on käes ja nagunii on tekste rohkem kui sajalt luuletajalt," sõnas ta, ning tõdes, et asjad ei saagi kunagi lõplikult esinduslik olla.

"Isegi kui sa kutsud peole kõik oma armsad sõbrad, siis alati juhtub, et keegi jääb haigeks või kellelgi tuleb midagi vahele. Mitte kunagi ei ole klassipildi peal kõiki. Sellega tuli lihtsalt leppida."

Kareva tunnistas, et ta ise ei loe kuigi innukalt antoloogiaid, mis mõjuvad nagu liblikkogud, kus kõik luuletused on täpselt teemasse ja iga autori juures on vastavad andmed välja toodud. "Need on nagu herbaarium – niisugused kuivanud lehed, mida on kasulik teada, aga need ei ärata tundeid," nentis ta.

"Mulle endale meeldib koostada antoloogiaid avatud kujul – kõik tekstid on omavahel pulseerivas kokkukõlas. Need kas võitlevad või kinnitavad üksteise muljeid," selgitas autor.

Kareva sõnul on võimalik vastvalminud raamatut ka kaanest kaaneni lugeda. "Seal on mingisugune omamoodi narratiiv. Selline narratiiv, mis juhtub mõnel koosviibimisel, kus keegi räägib mõne loo, mis tuletab teisele meelde ühe teise loo ja jutt lookleb ühelt asjalt teisele, justkui juhuslikult, aga selles looklemises on loogilisust."

Oluline on rütm

Luuletajana usub Kareva, et sõnad, mida oma loomingus kasutada tuleb justkui välja teenida, et neid poeedile antaks. "Viimasel ajal antakse neid harvemini ja harvemini, võib-olla ma olen ma oma jao juba kätte saanud," nentis ta.

Poetess usub, et eesti keel on on loodusega rohkem seotud kui mõni teine keel. "See on minu kujutlus, sest eesti keeles on väga palju onomatopoeetikat ja võib-olla seetõttu, et ma olen eestlane, tundub mulle, et nii see peakski olema," selgitas ta, ning lisas, et on keeli, mis on konstrueeritud seetõttu, et on vaja, aga on ka keeli, mis on kuidagi ise sündinud.

"Mis puutub luulesse, siis mulle on alati südamelähedased just need luuletused, mis on kirjutatud selles isesündinud keeles. Mida lähemal on keel oma juurtele, seda salapärasem ja vägevam see mõnel viisil on. Seal on kõvasti väge sees," märkis ta.

Lisaks luuletuste kirjutamisele, on Kareva kokku puutunud ka nende tõlkimisega. "Selleks, et tõlkida, pead sa liikuma seisundisse enne nende tekstide sündimist, et aru saada, miks on kirjanik teinud selle liigutuse või valinud selle sõna. See on nagu mingi kehastumise kunst – sa pead tundma, et su süda lööb samas rütmis," tõdes ta.

Luuletaja sõnul on luuletuses olulisel kohal just rütm. "Riimid ja kõik muu on teisejärguline – kui need loomulikult sünnivad, on väga hästi, aga kui need ei sünni, siis riimi pärast hakata tõlget venitama või kokku surma, ei tundu mulle õige."