X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Ülevaade. Kunstiaasta 2023

Tallinna Linnahallis avati näitus
Tallinna Linnahallis avati näitus "kaduvik" Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kultuuriportaali tänavusest kunstiaasta ülevaatest võttis osa kümme kunstieksperti, kes tõid välja enda kunstilised tipphetked ja olulisemad ilmingud möödunud aastast. Ära märgiti nii näitusi, kunstnikke, kui ka üldisemaid hoovusi Eesti kunstimaastikul.

Kultuuriportaali kunstiaasta ülevaates osalesid Tõnis Tatar, Kirke Kangro, Kadri Asmer, Peeter Laurits, Joanna Hoffmann, Harry Liivrand, Anu Allas, Triin Metsla, Taavi Suisalu, Grete Tiigiste.

Tõnis Tatar

Kunstiajaloolane

Kuna lõppeval aastal tähistati 145 aasta möödumist Konrad Mägi surmast, tõstan esile Eero Epneri ja Enn Kunila tegevuse Konrad Mägi ja Eesti 20. sajandi esimese poole kunstiajaloo tutvustamisel. Näitused Eestis- ja välismaal, raamatud, koomiksid, konverentsid, telesarjad ­– mõnel hetkel võib kõrge kulmukaarega kunstiasjapulkadele tunduda, et Mägit on saanud lausa liiga palju. Küünikud kahtlustavad väsimatu tegevuse taga kollektsionääri investeeringute väärtuse kasvatamist.

See ei ole siiski kivi Epneri ja Kunila, vaid ülejäänud kunstiajaloolaste ja metseenide kapsaaeda. Nagu öeldakse, tehke järgi või makske kinni!

Epner ja Kunila on seadnud sihid kõrgele. Nii kõrgele, et vähesed panustaksid nende saavutamisele. Eesmärgiks pole vähemat kui Konrad Mägi lisamine moodsa kunsti ajaloo rahvusvahelisse kaanonisse.

Näituse "Konrad Mägi seninägemata maalid" avamisel ERMis Autor/allikas: Klassikaraadio

Kolleegid kunstiajaloolased ja aatelised rahamehed võivad end lohutada teadmisega, et sama, mida Epner ja Kunila teevad Mägiga, on võimalik üritada ka mõne teise suurkujuga. Võimalikest kandidaatidest kõneldes – 2024 on Eduard Wiiralti 70. surma- ja Ülo Soosteri 100. sünniaastapäev. Või kui soovime maailmale tutvustada täies elujõus maailmatasemel kunstnikku, siis üks, kelle maale suudan häbenemata ettekujutada kõigi tippmuuseumide seintel, on Jaan Toomik.

Auväärse mainimise pälvib Südalinna Kultuurikeskuse arhitektuurivõistlus ja selle võidutöö arhitektuuribüroolt 3+1 Arhitektid. Vajalik ja ilus maja – ei jaksa ära oodata!

Kirke Kangro

Kunstnik ja kuraator

Mulle tundub, et ajastu biiti tabavad ja otsivad küsimused kunstis olid mööduval aastal peatumine, aeglustumine, seismajäämine, tagasipöördumine. Klassika jõujooned, pöördumine suurte tekstide poole, nende tajudele ja äratabamistele toetumine, nende taaslavastamine praeguses inim- ja kapitalismi geograafias.

Selle laeka tegi võimsa kaarega lahti möödunud aasta lõpus esietendunud Semperi-Ojasoo "Macbeth", (lisandusid Semperi "Nüüd võib sellest rääkida", mis taaslavastas Vonneguti "Tšempionite einet" ja Ojasoo-Undi "Vend Antigone, ema Oidipus"", 4-tunnine läbi inimpõlvede kulgev Teeba kannatustelugu.)

Äärmiselt võluv oli Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste näitus "Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu" Hop galeriis. Lavastus-installatsioon, autorite sõnul eksistentsiaal-düstoopiline komöödia,  mille "algtekstiks" oli Tšehhovi "Kirsiaed", neelas vaataja mahajäetuse labürinti. Kitsuke galerii oli määnduva mööbli, vitriinkappide rägastik, täis nukraid romantilisi detaile, mille soppidesse sattudes sinna jäädaksegi.

Jaanus Samma näitus "Raudmehed" EKKM-is oli samuti omalaadne lavastus Kalevipoja teemadel - Eesti müütiline identiteet oli kootud põrandaid katvatesse vaipadesse, valatud pronksi, rahvusliku uhkuse kujunemist jätkab kväär-Kalevipoeg. 

Jaanus Samma näituse "Raudmehed" avamine EKKM-is Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Vanale tekstile toetus ka Paul Kuimet, kes kasutas oma Draakoni galerii isiknäitusel fotokollaažides 1851. aastal Londonis toimunud maailmanäituse tarbeks püstitatud Kristallpalee (Crystal Palace) kesklöövi lae struktuurist tuletatud mustrit. 

Holger Looduse suurepärane videoinstallatsioon Kai Kunstikeskuses – "18 kevadist hetke" oli tajutav äraspidiselt kulmineeruva lavastusena, mis laskis vaatajal kaasa jalutada vaikselt aeglustuva kosekesega põhjamaises metsatukas. 

Holger Looduse isikunäitus ''18 kevadist hetke'' Kais Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kadri Asmer

Kunstiajaloolane, -kriitik ja kuraator

Tahtmata kõlada moraliseerivalt või klišeelikult, tuleb siiski tõdeda, et oleme jõudnud hetke, kus igaüks meist peab kriitiliselt endale otsa vaatama. Milline on meie tegevuste jalajälg ja millisel hulgal oma koduplaneedi kestlikkust provotseerime? Ka kultuuriloome kannab siin oma vastutust. Sellest tulenevalt on eriti hea meel näha leidlikke-säästlikke ruumikäsitlusi ja taaskasutust vääristavaid projekte. Viimast nii teatri-, kontserdilavadel kui näitusesaalides.

Mööduvast aastast meenub muu hulgas näitus "Kaduvik" (Tallinna Linnahallis 05.08 - 10.09.2023) – mõjuvalt kogemuslik sissevaade hüljatud majja, mille suurejoonelisust ja lagunevust võimestasid eksponeeritud installatsioonid ja skulptuurid. Ma ei ole veendunud, kas antud juhul oli suurem roll kunstil või ruumil enesel, kuid see töötas. Vastastikuses mõjus tuli kurbilusal moel esile kaduvuse õõv. Kindlasti mõjutas näituse vastuvõtmist ka isiklik suhestumine konkreetse ruumi  ja sellesse kätketud aja tajumisega.

Tallinna Linnahallis avati näitus "kaduvik" Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Igatahes ajendas näitus teravdama pilku ka juba tuttavates linnaruumides – milline saatus ootab kõiki neid täna ehitatavaid suurhooneid ja kaubanduskeskuseid. Mitu kümnendit need püsivad enne kui aeg, loodus (või miks mitte ka kunst!) nende üle võimust võtavad?

Peeter Laurits

Kunstnik

Minu jaoks oli selle aasta kunstielu ülevaim hetk Urmas Lüüsi ja Hans Otto Ojaste näitus "Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu" Hop galeriis. Nemad jätkasid sealt, kus Tšehhov punastas ja sule käest pani, jätkasid intiimselt, jõhkralt ja nostalgiliselt ning tõestasid veelkord, et kõige kibedamatest eksistentsiaalsetest paradoksidest tuleb rääkida ilma pateetikata, koomilise eneseirooniaga. See oli sürreaalne tragikomöödia, pigem arhitektuurne lavastus kui näitus, sektsioonkappide orgia, mis sööbis mällu veel seetõttu, et linna kõige väiksemasse galeriisse oli ehitatud kvartali mõõtmetes kahekorruseline labürint, mille kitsastesse ja tähenduslikest detailidest kubisevatesse käikudesse võis ekslema jäädagi.

Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste "Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu" Autor/allikas: Ken Mürk/ER

Joanna Hoffmann

Tartu Kunstimuuseumi juht

Siit Tartu poolt vaadates oli selle aasta üks märgilisemaid kunstiga seotud sündmuseid Tartu Südalinna kultuurikeskuse õnnestunud arhitektuurivõistlus. Rahvusvahelisele konkursile laekus enam kui 100 tööd, vaid paar tükki ei kvalifitseerunud. Seega oli tegu kõrgetasemelise konkursiga, kus oli, mille seast valida.

Konkurss oli tõesõna anonüüme, nii et ka mulle kui žüriiliikmele oli auhinnaliste kohtade väljakuulutamisel suureks üllatuseks, et kaks esimest kohta pälvisid Eesti bürood. Võitjaks osutusid 3+1 arhitektid projektiga "Paabel", mis paistis silma nii läbimõeldud majasisese skeemiga kui ka keskkonda sobituva välisilmega. Nüüd on alanud intensiivne ja põnev projekteerimisfaas.

Süku võidutöö "Paabel", arhitektuuribüroo 3+1. Autor/allikas: reprod

Märgiline on selle kõige juures nimelt see, et üks kultuurikeskuse ankur-rentnikest saab olema Tartu Kunstimuuseum. Hetkel on Eestis ainult üks kunstiasutus, mille tingimused vastavad tegelikult kunsti näitamiseks vajalikele nõuetele – see on Kumu. On oluline, et Eesti, eriti Lõuna-Eesti saab samuti juurde sellised ruumid, mis on mõeldud ja tehtud selleks, et just kunsti eksponeerida. Tegu on üliolulise investeeringuga eesti kunsti arengusse, järjepidevusse ja säilimisse.

Tartu Kunstimuuseumil saab uues majas olema üle pika aja korralik püsiekspositsioon, samas jätkatakse ka põnevate ajutiste näituste korraldamist. Ruumi saab juurde muuseumipood, lastele ja suurtele mõeldud haridus- ja publikuala ning kõik töötajad saavad oma kontorilauad ühe katuse alla. Koostöös Tartu Linnaraamatukoga muutub Tartmusi raamatukogu taas alaliselt avatuks, pakkudes võimalust kultuurikeskuse lahtiolekuaegadel seda külastada, millal aga meeldib. Loodan, et edukalt alanud projekteerimine jõuab ka suurepärase lõpuni valminud ja toimiva hoone näol!

Harry Liivrand

Kunstiteadlane

Usun, et iga kunstiteadlase jaoks on oluline avastada kaduma läinud kunstiteoseid, atribueerida konkreetsele meistrile seni anonüümseks jäänud töid või tuua kunstiajalukku tagasi ebaõiglaselt unustatud autor. Kui esimesele punktile vastab meie ühe esimaalija Konrad Mäe loomingu ülesotsimise kampaania kogu maailmast (näitus Eesti Rahva Muuseumis) ning teisele kategooriale keskaegse Tallinna kuulsaima maalija Michel Sittowi töökoja toodangu ja sidemete laiendamine Skandinaaviasse (näitus Nigulistes), siis kolmandat tingimust illustreerib samuti tänavu suure tähelepanu pälvinud maalikunstnik, joonistaja ja kujur August Albo (1893-1963) oma kõigi aegade esimese isiknäitusega (Tallinnas Allee galeriis).

Näitus "Eesti kunstnik August Albo – iluelamuste maalija New Yorgist" Allee galeriis Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Suurupis sündinud, Peterburis kunsti õppinud, Tallinnas, Berliinis, Pariisis ja alates 1950. aastate algusest New Yorgis vabakutselisena töötanud Albo nimi oli selle ajani vilksatanud vaid marginaalsena tsaariaja lõpu eesti karikatuuri ajaloos, tema maaliloomingut esmakordselt nähes tuli aga selle kunstniku positsioon eesti kunsti ajaloos kohe ümber hinnata.

Allakirjutanu jaoks kujunes tema Eestisse jõudnud looming täielikuks avastuseks ja Albo näitust koos Katre Palmiga kureerides polnud kahtlustki, et kõigepealt tuleb tundmatut kunstnikku tutvustada läbilõikega erinevatest perioodidest ja žanridest. Kontseptuaalselt moodustasid väljapaneku fookuse Albo maalid tema Ameerika aastaist, mis ometi võimaldasid näidata kunstniku žanrilist mitmekesisust, väljenduslaadi erinevaid külgi ja tehnilist virtuoossust. Ainuüksi väljapaneku põhjal võib öelda, et Albo näol on tegemist omapärase realistliku (fantastilise) maastikumaalija ja natüürmordimeistriga, kelle tehnika on perfektne ja kes oskab niiviisi hiilgavalt maalida optilisi efekte nagu ei keegi teine eesti maalikunstis.

Näitus "Eesti kunstnik August Albo – iluelamuste maalija New Yorgist" Allee galeriis Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Teine aspekt puudutab Albo loomingus vahekorda kitši ja salongikunstiga, seostudes ilmselt tellijate maitsega. Igatahes analoogset maalijat Eestis hetkel silme ette ei kerki. Kuigi natuke üle kuu avatud näitust külastas üle 1100 vaataja, on külastajaarvust tähtsamgi tänu näitusele galeriiga ühendust võtnud inimesed, kel leidus August Albo vanemaid maale – isegi kunstniku autoportree ilmus välja!

Niisiis uurimisprojekt "August Albo" jätkub, ning loodetavasti inspireerib see avastama teisigi varjusurma jäänud kunstnikke. Näiteks üks hilismineviku maalija ootab oma järge – Kaljo Simson.  

Anu Allas

Kunstiteadlane, kuraator, Eesti Kunstiakadeemia teadusprorektor

Häid ja väga häid näitusi on olnud palju ja alati tundub mõneti ebaõiglane neid olulisuse ja tähendusrikkuse järgi pingeritta seada, nii et nimetan täiesti subjektiivselt kaks asja, mis ilma pikema järelemõtlemiseta meelde tulid ja on ilmselt keskmisest sügavamat mõju avaldanud. Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste installatsioon "Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu" Hop galeriis ja Kinoteatri otsus anda osa oma tegevustoetusest Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumile.

Jaanus Samma näituse "Raudmehed" avamine EKKM-is Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Sellest, mida Lüüsi ja Ojaste installatsioon tähendas, on kirjutatud ja kõneldud, aga seletus jääb siin kogemusele kõvasti alla, nii et kes käisid, need teavad. Kinoteatri ja EKKMi juhtumi ning kultuurivaldkonna rahastamise puhul võib samuti pikalt arutleda, et miks pole ja kuidas peaks, kellel on õigus, kellel on puudu ja kellel on üle, aga nii praktilises kui ka kontseptuaalses plaanis oli tegemist ühe kõige enam imetlust äratanud žestiga Eesti kultuuriväljal.

Triin Metsla

Kuraator, kunstiteadlane

Selle aasta näitustest toon välja Jaanus Samma näituse "Vaikelud rahvuslikel motiividel" Tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Selle näituse puhul on raske öelda, kas Sammat tuleks näha kunstniku või kuraatori rollis, kuid kahtletama oli sümbioos neist kahest niiviisi põimunult õnnestunud. Kaasaegse kunsti kokku viimine 1930.–1950. aastate rahvusliku tarbekunstiga oli ehk esialgu ootamatu kombinatsioon, kuid vastastikku olles võimestas see mõlema tähendusvälju ja esteetikat. Ühtpidi range rahvuslik sümboolika 1930.–1950. aastatest konstrueeris kindlalt mineviku rahvuskonservatiivset kuvandit, kuid katkestada see – kasutades Samma sõnu – nostalgiline mõttevool, oli seda sobilikult tasukaalustamas Jaanus Samma, Edith Karlsoni, Anna Mari Liivranna ning Urmas Lüüsi teosed. 

"Vaikelud rahvuslikel motiividel" Autor/allikas: ETDM

Soovin välja tuua ka Margit Säde ja Kristina Grigorjeva kureeritud näituse ''Kaduvik'', mis äratas üles nõnda olulise arhitektuurse keha nagu seda on Tallinna Linnahall. Samuti naisgraafikute näituse Kumus  "Läbi su silmaterade musta kuru" (kuraatorid Maria Arusoo, Eha Komissarov, Eda Tuulberg), mis esitles põhjalikult ning tundlikult Eesti naisgraafikute (rõhk nii naistel kui ka graafikal!) pärandit. 

Kunstipoliitilistest sündmustest vajab märkimist Kunstiasutuste Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu väsimatu töö kunstimaastiku tingimuste parandamisel. Et need väikesed võidud suureks kasvaksid. Jõudu!

Taavi Suisalu

Kunstnik

Minu isiklikud tipphetked on mööduval aastal olnud seotud sulaseametiga Maajaamas ning eeskätt kunstnikega, kes seal suve jooksul valmistasid ette oma teoseid 2024. aasta mais avanevale tehnoloogia- ja maastikukunsti lõimivale näitusele "Metsikud bitid". Maajaam on institutsionaalselt küpsenud ja kündmas iselaadi vagu, mille sarnast ei tea lähiregioonist võtta ning mille tees mõtestada inimese, looduse ja tehnoloogia vahelisi suhteid kõlab iga aastaga üha pakilisemalt.

Tehnoloogilise kunsti näitus "Metsikud bitid" Autor/allikas: Nima Sarabi

​​​​​Grete Tiigiste

Arhitektuuriajaloolane ja arhitektuurimuuseumi kuraator

Kumu kunstimuuseumi suure saali näitus "Läbi su silmaterade musta kuru", mille kureerisid Maria Arusoo, Eha Komissarov ja Eda Tuulberg.

"Läbi su silmaterade musta kuru" Kumu kunstimuuseumis Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Näitus tutvustas 1960. aastate teisel poolel alustanud naisgraafikute loomingut, millest osa teoseid on tänaseks n-ö Eesti kunsti klassika staatusesse jõudnud. Õrn, ent mastaapne näitus esitas naisgraafikute rikkalikku loomingut eri teemade abil, avades seda tänasele kunstipublikule. Publikuprogrammi kuulus nüüdisaegne performance kaasaegsetelt etenduskunstnikelt. Huvitav põlvkondade kohtumine. Vääritud tähelepanu sai graafika kui kunstitehnika. Edith Karlsoni ja Maria Luiga loodud kujundus oli oma krutskitega siduv ja eriliselt meeldejääv.

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: