Rael Artel
kunstiajaloolane ja kuraator

Minu enda jaoks oli 2021. aasta väga kiire ja töine ning loomulikult segasid tavapärast töö- ja elurütmi koroonapiirangud, mistõttu saingi keskenduda eelkõige oma tegemistele ning kunsti vaatajana tarbida väga ei jõudnudki.

Minu jaoks oli selle aasta suurim töö, mida nüüd loodetavasti kõik saavad vähemalt viis aastat nautida, Narva muuseumi kunstigalerii püsinäituse "Elu või karma. Narva lood" kureerimine ja teostamine. Püsiekspositsiooni koostamine oli tegelikult minu kui kuraatori jaoks töö, mille tegemisest ei ole osanudki unistada.

Mul on hea meel, et selle kogemuse sain. Püsinäitus on ikka väga suur ettevõtmine, mida arvatavasti tegin esimest ja viimast korda elus. Tulemus on kaasaegne ja adekvaatne sissevaade Narva muuseumi kunstikogusse (99 protsenti eksponeeritud materjalist on Narva muuseumi kogust) ja selle kaudu tegelikult ka Narva linna ja kunstikultuuri ajalukku. See kõik on väga põnev ja väga mitmekihiline, samas ka hektiline ja eriline –  just nagu Narva linn isegi.

Mul on hea meel, et jõudsin valmis teha ka püsinäituse kataloogi, seda kolmes keeles. Nii on kogu kättesaadav laiemale avalikkusele ka pärast näituse külastamist. Kahjuks ma ise enam Narvas ei tööta, minu töökoht koondati peale püsinäituse valmimist. Samas ma loodan, et näitus jääb üles ja tehtud töö pole tühja läinud.

Teine suur töölõik, millega olen olnud hõivatud, on Naked Islandi töökojamaja käivitamine Paljassaare alguses. Hoone ise valmis aasta alguses, siis tulid jälle piirangud ja takistused töökodade sisustamisel ja maja töösse saamisel.

Koolitustega oleme üsna edukalt algust teinud, nüüd ootavad lõplikku sisustamist puidu- ja metallitöökoda. See aasta ongi kujunenud Naked Islandi ettevalmistuste aastaks, suure avamiseni loodame jõuda juba uue aastanumbri sees. Samuti loodan jõuda selle Eesti mõistes uudse loomemudeli kontseptualiseerimiseni. See on tegevus, mis vajab aega ja teatud stabiilsust.

Ja nii ongi läinud, et näitustele väga pole jõudnudki. Siiski võiks toimunust välja tuua Kumu uut püsinäitust, väga kena Madalmaade kunsti valikut Kadriorus ja Edith Karlsoni soolo-show'd EKKM-is. Aitäh korraldajatele, oli meeldejääv!

Joanna Hoffmann
Tartu kunstimuuseumi direktor

Eesti kunstiaasta 2021 algusesse asetub olulise ja silmapaistva sündmusena KUMU uue püsiekspositsiooni "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945" avamine. Põneva struktuuriga väljapanek ning vanema kunsti mõtestamine tänapäevaste vaatenurkade alt mõjub värskendavalt ja informatiivselt ka kogenud kunstipublikule. See näitus pakub avastamisrõõmu paljudeks külastusteks.

Ehkki Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum (ETDM) avas oma uue püsiekspositsiooni "Sissejuhatus Eesti disaini" juba 2020. aasta lõpus, jõudsin mina seda vaatama alles 2021. aastal, mistõttu loen ka seda tänavuseks kunstielamuseks.

Mitu aastat varem Tartu kunstimuuseumis ajutise näitusena debüteerinud ETDM-i projekt on leidnud väärika ja täiendatud-viimistletud lahenduse pikaajalise väljapaneku näol, mis on erakordselt tänuväärne. Tegu on väga hariva ning paeluva näitusega, kus külastajal on uute teadmise ja leidude kõrval võimalik ära tunda palju tuttavaid objekte ning nende tausta kohta juurde lugeda. "Sissejuhatus Eesti disaini" pakub nii mõnusat nostalgialaksu kui ka teadmisi uuemast ja värskemast siinsest disainiloost.

Nüüdiskunsti kategooriast avaldasid tänavu kõige enam muljet Eike Eplik näitusega "Jagatud territoorium" Tartu kunstimuuseumis ning Edith Karlson ekspositsiooniga "Süütuse tagasitulek" EKKM-is. Mõlemad projektid rabasid suutlikkusega kõnetada läbi teatud sõnulseletamatu poeetilisuse, kaasahaarava visuaali ja omanäolise esteetika.

Tartus on olnud põnev hoida silma peal ka ajuokse kollektiivi tegemistel. Tegu on peavoolu ja institutsionaalsele kunstile rajumat ja vabamat alternatiivi pakkuva algatusega, mis koondab enda alla kunstnikke, tänavakunstnikke, tätoveerijaid, muusikuid (DJ-sid) ja teisi loomeinimesi, kes koos või eraldi võtavad osa ja organiseerivad erinevaid kultuuri- ja kunstiüritusi. Suvel 2021 oli Aparaaditehase kompleksi läheduses avatud ajuokse avangaar, nn eksperimentaalse loomingu tehas, kus korraldati muusika, kunsti ja erinevate töötubadega üritusi. Jääb vaid loota, et ajuoksel jätkub indu ja energiat tegutseda edasi ka aastal 2022.

Kiwa
kunstnik ja kuraator

Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg Eden Detail Kanuti Gildi Saalis. See oli tippsündmus. Tõeline žanrilisusest lahtiütlev mitmik-kunsti etendus – installatsioon, kostüüm, grimm, muusika, koreograafia – kõik oli detailideni läbi mõeldud. Kõige laiahaardelisem ajaraam – kuskilt alateadlikest paganlikest süvakihtidest kuni hüperteadliku reivi ja post-interneti kultuurini.

Sven Grünbergi "Hingus" live-esitlus Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli poolt – see oli midagi ülimat. Grünbergi ja kogu Eesti elektroonilise helikunsti n-ö tüvitekst elavas esitluses kuue süntesaatorimängijaga – liiga ilus ja võimas, et sellest unistadagi ja siiani raske uskuda, et see toimus. Grünberg on psühhedeelne unenägu ja elus pole midagi olulisemat kui hingus.

Sirje Runge "Suur Armastus" Vabaõhumuuseumis. Runge žest, installeerida ja jätta oma makromaal looduse meelevalda, intensiivsesse kohalolusse – selles on eksistentsiaalsust ja metafüüsikat, stiilset tumedust ja sellest läbi paistvat helendust.

Futuroloogiline kongress Tartu Kirjanduse Majas. Ometi kord oli vaeva nähtud ja igava ettekannetepäeva või kirjandusürituse asemel totaalne kunstiteos tehtud, kus oli nii teadust, kirjandust, installatsiooni kui muusikat. Küberpungi uurija Jaak Tombergi korraldatud ulmekonverentsiga tähistati väärikalt Stanisław Lemi sajandat sünniaastapäeva. Sain ka teada, et Philip K. Dick arvas, et Stanislaw Lemi pole tegelikult olemas, vaid tegu on KGB konstruktsiooniga.

Rainer Jancis ja Üle Heli festival. Jancis esineb üliharva. Ta on täiesti omaette suurus, tänu talle teame, et tõelise kunsti ülim kriteerium on määramatus. Jancise helikunst elavas esitluses esindab seda, olles üsna (kui mitte täiesti) kirjeldamatu ja haaramatu. Pikad, ülikomplitseeritud kompositsioonid ja väärt vaatepilt, kui ta ise seda esitab, olles terve oma kodustuudio lavale toonud, sh viis kitarri ja teab mis haruldased heligurmaanide võimendid. Jancise keeruka helikeele mõistmisele aitasid väga palju kaasa Aleksander Sprohgise psühhedeelsed visuaalid.

Raoul Kurvitz Art & Tonic galeriis. Kurvitza maalide omailm on veelgi sügavamaks muutunud. Need ei allu ühelegi teadolevale psühhedeelsele valemile või tuttavale teadvuse rajale. Neid peab nägema ja nad teevad sinuga täiesti tundmatuid asju.

Mägede Hääl ja Kalana Saund. Performatiivseid muusikalisi ettekandeid oli mõlemal, esimeselt jäi meelde eelkõige Fremen oma äärmiselt raju muusika, vokaali ja koreograafilise aktiga, teiselt muusikalisuse nähtust läbi erinevate performatiivuse tasandite käsitlevad Valge Tüdruk, Florian Wahl, Väike PD ja Röövel Ööbik plays Psychikosmos.

Alexei Gordin Art Depoo galeriis. Gordini meemiloogika järgi tehtud maalid võivad olla hüsteeriliselt naljakad, see ei välista, et nad on samavõrra tõsised. Kunsti elukauguse konflikt agressiivse reaalsusega, mis nõuab uudsete eluviiside leiutamist.

Elina Masing "Fairy Tale Arch". Vabakutselise satanistist kunstniku ja enda muusikalise alter ego Valge Tüdrukuna tuntud kunstniku esimene suurem lavastus, mis tekitas täiesti uutsorti segadustunde, kuna põhines väitel, et inimkehas võib teoreetiliselt kõik tükid välja vahetada, sest enamus neist on aja ära elanud. Umbes sellise muudetud keha kogemust see etendus ka kommunikeeris.

Eesti Energiad. "Harjumuse jõud" TartMusis. Eesti Energiad on pigem bänd kui rühmitus. Kõik soleerivad ja kõik kõlab kuidagi kokku nagu mingi 17/8 taktimõõdus mängiv progebänd. Toomiku maalid on kõige adekvaatsem dissotsiatiivse kogemuse kujutamine, mis ma näinud olen ja tema selfit kajakana lihtsalt peab füüsilises ruumis nägema.

Laur Kaunissaare "Mäletan / Ei mäleta". Lavastus toimus endise EKP arhiivis ja peategelane oli ruum ise. Installatsiooni ja etenduskunsti vahele jääv formaat sisaldas nähtamatut ajalugu ja nähtavat mälu, oli vibreerivaid arhiiviriiuleid ja ruumist ruumi ümberpaiknemist, oli udu ja oli puhast valgusega üleujutatud valget ruumi.

Kõike korraga, palju ja kohe. Kuna oli tegus aasta enda raamatu, plaadi, kirjastamise ja näitustega, siis oli palju meeldivaid koostöö kogemusi.

Raamatu  "Kummiliimiallikad" esitlusüritusel Svetas sai järgitud n-ö Olematute Bändide Festivali formaati, kutsutud kokku praeguse hetke kõige avangardistlikumad heli-/performance-kunstnikud, näiteks Mihkel Kleis alias Ratkiller (kellel oli ka Viljandis Rüki galeriis suurepärane comeback-näitus), Elina Masing alias Valge Tüdruk, Lotte Jürjendal alias VRVRA, Jasperino ja Iris Lillemägi alias Nikunii.

Suursündmus oli Tõnis Vindi "Kogutud artiklite" kauaoodatud ilmumine, sai kirjastatud ja esitletud. Tartu esitlusel kõneles alkeemiline kirjanik Paavo Matsin Tõnis Vindi visuaalsest ja foneetilisest kabalast, see oli üks parimaid ettekandeid, mida kuulnud olen.

Päris aasta lõppu jäi filosoofiadoktor Roomet Jakapi raamatu "Rahvusvaheliste tippspetsialistidega" ilmumine ja esitlus. See on ilmselt aasta kontseptuaalseim raamat, mis koosneb ainult bürokraatide ja projektikirjutajate parasiitväljendite tsitaatidest, kuiv ja anaalne satiir, hirmutav ja hüsteeriliselt naljakas. Moedisainer Andreas Kübara raamat "Telk", mida esitleti ERKI moeshowl kollektsiooni asemel. Ja kirjutab ta nii hästi, et loed ja karjud.

Veel meeldisid ja olid olulised:

Liisbeth Horni "Tõde ja Õigus", mis oli 100 protsenti huiamine, äärmiselt tüütu, täiesti painav jamps ja lollimängimine – ja just sellisena uudne ja vahetult toimiv etendus. Pealkirja kaaperdamise eest ka 10 punkti.

Gloria Hao & Madlen Hirtentreu "Kaotatud tuleviku figuur" Draakoni galeriis. Mootori-silindrite ja parukate vaheline kummitav olevik.

Kristen Rästa, Henri Hüti ja Johannes Luige soolonäitused Tartu kunstimajas. Kolm eraldi väga mõjusat ja lavastatud ruumide jadana huvitavalt koos toimivat autorit.

Üritus Konsum Ulmas ja Svetas. Parim valik eksperimentaalmuusikat, mis tarbib sind.

"*******" Von Krahli teatris. Kontrollkäikudel tavateatrisse õnnestus üleüldise allakäigu keskelt ometi üks suurepärane etendus leida.

Raul Meele näitus Niguliste kirikus, vanameister on parimas vormis ja konkreetne luule moodustab võimsaid mustreid.

Johhan Rosenbergi lavastus "Kõdu" EKA galeriis, justkui Eden Detaili teine kauaoodatud osa.

Reivinäitus "Terve öö üleval" Kumus ja Kumu Reiv – tunnen heameelt, et riigimuuseum underground-kultuuri esitab.

Keithy Kuuspu lavastus "Läbi kukkumine". Negatiivsus kui kvaliteet ja vastupidavuse testimine.

Sõltumatu Tantsu Lava Greenfield: 2021, enim jäi meelde stsenograafiatudengi Anita Kremmi teos, milleks pidi eraldi ruumi minema, kus kunstnik esitas sulle kaks küsimust ning sõlmis sinuga lepingu, et sa kunagi kellelegi ei räägi, mis küsimused need olid. Ma siis ei räägi, aga see kunstnik on tulevikulootus.

Maria Metsalu "Kaev" Kanuti Gildi Saalis. See pani aastale punkti. Vapustav psühhofüüsiline kogemus.

Maria Helen Känd
kunstikriitik ja kuraator

Aastat alustas Flo Kasearu tundliku ning tugeva koduvägivalla teemalise näitusega "Elust välja lõigatud" Tallinna kunstihoones. Kasearu tõuseb Eesti kaasaegsetest kunstnikest esile mängulisuse ja kujundite leidlikkusega, tõukudes seejuures sotsiaalsest närvist. Kunstihoone näitusel mõjusid inimesekeskne lähenemine, kriitilis-humoorikate ja võimsate kujundite kasutamine, milles elu ja kunst peaaegu ühte sulavad.

Kumu uus Eesti kunsti püsiekspositsioon "Identiteedimaastikud" ja "Erinevuste esteetika". Kadi Polli ja Linda Kaljundi püsinäitus on kaua oodatud ja suure töö tulemus, vaadeldes erinevate rahvuste kultuurilisi mõjutusi Eesti kunstile ning ka olulist muutust 20. sajandist alates eestlaste minapildis.

Seda identiteeditunnetuse teisenemist pärisorjadest modernse rahvusriigi kodanikeks mõtestab uus kureeritud näitus ning sellele osutas äsja lõppenud Bart Pushaw' näitus ajutises projektiruumis. Näituseasutustel on vastutus ja võimalus algatada teravaid vestlusi, lasta välja seisvat vett ning avada teid uutele tõlgendusviisidele, mis Kumul õnnestus, pannes korraldatud vestlusringis kõlama erinevad arvamused.

Tartu Kogo galerii Liste kunstimessil. Tartus asuv kaasaegse kunsti galerii Kogo on Eestis teine galerii pärast Temnikova & Kasela galeriid, kes valiti olulisele noorte galeriide kunstimessile Liste Art Fair Basel. Galerii esitles messil kunstnike Mari-Leen Kiipli ja Eike Epliku teoseid. Mess toimus 26. korda ning igal aastal pääseb sadade soovijate seast messile 75--80 noort galeriid üle maailma ning Baltikumi galeriidest on sinna varasemalt pääsenud vaid kolm.

Arhitektuurimuuseum 30 ja "Majad, mida me vajame". Selle asemel, et panna välja õhupallid ning teha retrospektiivne väljapanek tordisöömisega, kureeris Jarmo Kauge muuseumi juubeli puhul kartmatult tulevikku vaatava näituse. Torti söödi ilmselt ka, aga sel korral kõhedust tekitavalt krõbiseva põrandaga kilekapslist näitusesaalis.

Lähteülesandeks arhitektidele oli kavandada tinglikult majaks nimetatav objekt, mille eesmärk on kindlustada ilusam, turvalisem ja rahulikum tulevik planeedil Maa.​ Kuigi teema puudutas ülemaailmseid ohte – kliimakatastroof, tehnoloogiline singulaarsus või sekkuv jõud avakosmosest – andis kontseptsioon osalenud arhitektidele katsetamisruumi ning voli fantaseerida. Näitus on Eesti muuseumide aastaauhindade ajutise näituste kategooria üks kolmest nominendist.

Disaini, tarbe-, rakendus-, ja kujutava kunsti piiril kõnd. Disainerid ja tarbekunstnikud loovad kunstiobjekte ja kontseptuaalset disaini. Kujutavad kunstnikud katsetavad käsitöö ning disaini vallas. Kui ajaloolistel põhjustel on tekkinud teatav diskursiivne lõhe kujutava- ja tarbekunsti vahel, siis viimaste aastate tendents on sel piiril kõndimine ning määratluste ja väärtuskategooriate tahtlik hägustamine. Sellest aastast tuleb meelde rakenduskunsti triennaali näitus "Kumab läbi" Kai kunstikeskuses, "Kunst on disain on kunst" Kumus ning teataval määral moekunsti näitus "Nulltuju" ETDM-s. Kumu korraldas selle teema käsitlemiseks huvitava sümpoosioni, mida saab Youtube'is järele vaadata.

Darja Popolitova näitus "Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku" Hobusepea galeriis jäi eredalt meelde üksikasjalikkuse, millenniumi ja Z-põlvkonna nutifantaasia ja ühiskondlikke trende kergelt pilkava vaimukusega. Kontseptuaalseid ehteid luues ning videotehnikaid kasutades, kus Popolitova kehastub väljamõeldud nõid Serafitaks, on ta lennanud säravalt kaasaegse kunsti taevasse. Ootan põnevusega, kuhu viivad Popolitova eksperimendid ehtekunstis teda tulevikus ning mis võluvidina toel ta õhku tõuseb.

"Kunstivaldkonna arengukava 2021–2025" ehk KUVA. Erinevalt Eesti filmi esindusorganisatsioonidest ja võtmeisikutest ei ole Eesti kunstiväli kuulutanud Eesti kunsti lõppu manifesti näol, kuigi ka meie kunstnike, näitusemajade ja kunstitöötajate jätkusuutlik tegutsemine taasiseseisvumisele järgnenud ühiskonnaoludes on olnud suurtes raskustes.

EKL, KKEK, EKKAK panid aluse KUVA koostamisele ja kõikide osalemissoovi üles näidanutega panustatakse nüüd tegevuskava loomisse, mille rakendamine peaks muutma senist kunstivälja toimimist märkimisväärselt, muuhulgas nendes punktides, mille tõttu on senine olukord kujunenud paljude kunstnike ja kunstitöötajate jaoks väljakannatamatuks. KUVA-s pööratakse erilist rõhku vabakutselistele, mille vajadust tõestas hiljuti avaldatud vabakutseliste uuring.

Kunst pealinnast väljas. Rüki galerii Viljandis, Kanal galerii Võrus, Evald Okase Muuseum ja Haapsalu Linnagalerii, Narva Kunstiresidentuur ja Narva Linnamuuseumi galerii, Viinistu kunstimuuseum, Pärnu Loovlinnak jne hakkavad ümber kujundama arusaamu nagu poleks väikelinnades "õhtul mitte kuhugile minna" või "eluunistus on kasutatud bemar". Võib-olla unistab väike Ats hoopis pärast Jass Kaselaane näitust Viljandis, et temast saab skulptor. Leia üles enda lähim kunstimaja!

Jeremy Shaw ja kehalised sensatsioonid Kumus. Näitus "Jeremy Shaw. Phase Shifting Index" oli esimest korda üleval Pompidou keskuses Pariisis 2020. aasta veebruaris. Kumu on seni kolmas koht selle võimsa video- ja heliinstallatsiooni esitlemiseks ning muuseum on tehnilise teostusega suurepäraselt hakkama saanud. Kindlasti on see viimaste aastate Kumu üks meeldejäävamaid näitusi, kui mitte üks olulisemaid näitusi Euroopas, nagu märgib kunstiajakiri Frieze. Kuraator Kati Ilvesele on Shaw toomine Eestisse uhke epiloog Kumust lahkumise puhul ning tööle asumisel Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 loovjuhina.

Edith Karlson ja EKKM – kes neid suudaks lahuta? Karlsonil on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumiga pikemalt välja kujunenud side. Tema skulptuurid 2015. aasta Köler Prize'i konkursilt, kus Karlson võitis publikupreemiaga, kaunistavad siiani EKKM-i aeda. Kõrgeid preemiad on Karlsoni sahtlis muidugi mitmeid. See, mida ta peitis sahtlitesse, pragudesse ja avavustesse EKKM-i aastalõpu näitusel "Süütuse tagasitulek" oli sünge, oli vaimustav, noh oli. Kui see näitus jäi nägemata, päästab ainult Karlsoni äsja ilmunud monograafia hankimine.

Harry Liivrand
kunstikriitik, -ajaloolane ja kuraator

Koroona-aasta nr 2 jätkas paljuski aastat 2020: kuigi muuseumid ja galeriid olid tänuväärselt avatud, oli näha, et kaasaegne kunst pakub huvi vähestele ning eelkõige näituseprojektidega seotud seltskonnale.

Külastajanumbrid on, muide, justkui tabu. Et teema kõnetab ka väljaspool kunstiringkondi seisvaid kultuurihuvilisi, soovitan kultuurimõiste üle laiemalt ja tänapäeva kunstniku identiteedi üle kitsamalt arutleva mööblitöösturi Jaak Niguli kirjutist (Eesti Ekspress, 22.12.2021), kelle Tarmeko toodab Eestis head moodsat disaini. Erialaliselt asjatundmatute isikute jätkuv valimine riiklike kultuuriasutuste (Ajaloomuusuem, Eesti Rahva Muuseum, aasta varem Tallinna Kunstihoone juhtum) etteotsa tekitab omakorda küsimusi valikukomisjonide pädevuses ja kallutatuses.

Olen õnnelik, et mu kureeritav Akadeemilise Raamatukogu galerii sai jätkata tegevust ka koroona-kitsenduste kiuste ning et viienda tegevusaasta lõpetas meie ühe esiakvarellisti Valli Lember-Bogatkina 100. sünniaastapäeva tähistav ülevaatenäitus.

Klassikuid on vaja meelde tuletada, seepärast oli omal kohal ka metallikunstniku Salme Raunami (1921-2008) ülevaade disaini- ja arhitektuurigaleriis, organiseeritud muuseas perekonna enda poolt, kuid mõlemad kunstnikud oleksid institutsionaalselt väärinud märksa kõrgema staatusega näitusepindu, näiteks mõnes EKMi filiaalis või ETDMis. Eesti Kunstimuuseum ei pidanud ka vajalikuks meelde tuletada oma 90. juubelit tähistanud Enno Hallekit (tema näitus kestab EMTA uue kontserdimaja fuajees).

Ükski virtuaaltuur ei asenda vahetut emotsionaalset ja intellektuaalset kokkupuudet kunstiteose ja vaataja vahel – veebiekskursioonid on ikkagi asendustegevus, kuigi tal võib olla pedagoogiline ja reklaamiv mõju.

Nälga klassika järele demonstreerisid lõppeva aasta erakordsed väljapanekud Kadrioru lossis ja Mikkeli Muuseumis, kus vastavalt flaami kunsti kõrgetasemeline, kuulsate meistrite teostega läbilõige "Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu" ja näitus "Zuloaga. Hispaania hing" Ignacio Zuloaga loomingust olid maiuspalad nii kunstiajaloolastele kui laiemale publikule.

Neile liidaksin väga hästi komplekteeritud ja kujundatud, klaasi kui peegeldusi ja optilisi efekte pakkuva materjali suurepäraselt välja toova Ivo Lille retrospektiivi tarbekunsti- ja disainimuuseumis, Jüri Arraku 85. juubeli tähistamiseks koostatud varasemate tööde läbilõike Mikkeli muuseumis, Indrek Grigori koostatud Jaan Toomiku, Jüri Ojaveri, Jaan Paavle ja Paul Rodgersi näituse "Eesti energiad / Harjumuse jõud" Tartu kunstimuuseumis ja elava klassiku staatuses Tanel Veenre iga toll läbikomponeeritud ehtenäituse Temnikova & Kasela Galeriis. Huvitava ja mitmekülgse programmiga jätkas Fotografiska.

Kuid omaette saavutusena tõstan esile Marian ja Jan Grau Pärnu kunstielu viimastel aastatel elektriseerinud ja uuele tasemele tõstnud näitusetegevust, muutes selle linna kunstielu üle pika aja taas rahvusvaheliselt kõrgetasemeliseks, heas mõttes intrigeerivaks – ja milles on stiili.

Graude kureeritud väljapanekud FotoFestil ja näitused "Mees ja mees" ning "Naine ja naine"  on üle-eestilised kunstisündmused, kindlalt kureeritud, nimekate välisosalejatega, ühiskondlikke tähendusi loovad ja olulisi küsimusi esitavad, mitte ülipretensioonikud ja hästi kinnimakstud, kuid sisuliselt küündimatud akommunikatiivsed projektid. Graude tööalane saavutus on seda hinnatavam, kui võrrelda nende näituste tillukesi eelarveid pealinna mõne nüüdiskunsti galerii rahalise toetusega.

Kuigi reisipiirangud kurvastasid ja segasid mind nagu paljusid kolleege, õnnestus siiski Pariisis ja Berliinis näha paari mõtlemapanevat väljapanekut. Pompidou´ keskuses eksponeeriti kohati nagu jalgratast avastavate kuraatorite Christine Marceli ja Karolina Ziebinska-Lewandowska teemanäitust "Women in Abstraction", alustades 19. sajandi II poole ameerika spiritualistliku suuna ja Hilma af Klintiga (kelle töid iseloomustati aastal 2021 kui "avastusi" ehkki af Klinti suurnäitust nägin ma juba 1988. aastal Helsingis! Samuti tegi kataloogis nalja, et kuraatorite väidete kohaselt näitasid nemad nüüd Popova, Gontšarova jt teiste vene naisavangardistide töid "Prantsusmaal esmakordselt") kuni 1960. aastate lõpuni. Ei peakski vist lisama, et Ida-Euroopale ekspositsioonis kohta peale paari erandi polnud, ent meie Lola Liivat, Maire Männik ja Aili Vint oleksid valitud komplekti oivaliselt sobinud.

Berliini ülesehitatud linnaloss ehk Humboldt-Forum avati preisi pedantsusest õhkuva näitusega "Terrible beauty: Elephant - Human -Ivory" ehk kõik elevandist. Väga muljetavaldav, pisarateni puudutav näitus lähtus kaunis põhjendatult neokolonialistlikust tõlgendusteooriast (Saksa keisririik oli koloniaalimpeerium), millega aga sel aastal konteksti mittetundvad Eesti vasakrevisionistid püüdsid Kumus klassifitseerida mõnda II maailmasõja eelset eesti kunstnikku rassistlikuks.

Peeter Talvistu
kunstikriitik, -ajaloolane ja kuraator

Aasta juhatasid väga ajakohaste näitustega sisse ja välja noored naisskulptorid Eike Eplik (Tartu kunstimuuseum) ja Edith Karlson (EKKM). Mõlemad esitasid sisimas krüptilisi küsimusi meie maailma ja inimkonna kohta tervikuna ajal, mil nii ühe kui teise eksistents ja tulevik on seatud küsimärgi alla.

Noortest ja saabuvates kunstnikest mainiksin Cloe Jancist ja Johannes Luike, kes mõlemad on oskusliku pildikeele kõrval ka nauditavalt intellektuaalsed.

Aasta suurim töörügaja on kahtlemata Krista Mölder, kes lisaks isikunäitustele Temnikovas ja Kaselas, Tartu kunstimajas ning Myymälä2 galeriis Soomes avas äsja koos Kristi Kongiga ühisnäituse Tallinna kunstihoones. Tema vaikne luulelisus on lõputult hõrk!

Isikliku katarsise pakkus mulle aga Jeremy Shaw, kelle Kumus avatud näitusel saabuv kooskõlahetk on lihtsalt maagiline.

Ka parimat kuratoorset paarikut saab praegugi nautida: soovitan esmalt vaadata Adamson-Ericus avatud Valve Janovi näituse abstraktsuse otsingud (kuraatorid Ülle Kruus ja Enn Lillemets) ning seada seejärel sammud Kadriorgu, kus Mikkelis võtab järje üle noor Jüri Arrak, kelle esimesed katsetused pakuvad väga palju äratundmise ja ülekande rõõmu (kuraatorid Aleksander Metsamärt ja Tõnis Tatar).

Aasta kunstiraamat oli DeStudio näitust Fotografiskas saatnud suur, paks ja värviline rühmituse piibel, mille puhul pidin Lauritsale Messengeris kirjutama, et nii sisult kui kujunduselt on see nagu PÄRIS. Nii peabki ja pole häbi piiri taga kätte pista. Siinkohal tuleks kindlasti rõhutada Eero Epneri väsimatust, sest ka Karlsoni näitus on tema kureeritud. DeStudiole edu maailma vallutamisel!

Üleüldiselt oli aasta aga paljude uute algatuste alguspunkt: kunstivaldkonna arengukava (KUVA), näituseastutuste esindusorganisatsioon, residentuuriinstitutsioonide võrgustik. Loodetavasti ei võta külm neid ära, nad saavad suureks sirguda ning endale seatud eesmärke täitma asuda.