Andreas Trossek, Kunst.ee peatoimetaja

Räägi, millest tahad, ikkagi jääb lõpuks koroonateema lauale. Suvine Kunst.ee 2020. aasta 2. number oli pühendatud kvartaliajakirja 20. sünnipäevale, aga "pidu katku ajal" polnud paraku just ideaalne turunduslik situatsioon tähistamiseks. Pidulikke sünnipäevausutlusi, kus oleksin saanud rääkida eesti kunstikriitika keerulisest ja põnevast ajaloost, ei andnud ma lõpuks ühtegi. Õnneks tähistab ja tunnistab kolleegide kollektiivset vaimujõudu nende tehtud töö iseenesest.

Koroonakriis on olnud justkui negatiivne kinnitus kunstimaailma konservatiivsusele. Oleme harjunud kunsti vaatama ennekõike galeriides ja muuseumides üheskoos teiste inimestega ning arutlema pärast isekeskis. Kui aga kaunid kunstitemplid ühtäkki kinni pannakse, mõjuvad igasugused odavamad või kallimad veebilahendused pigem isoleerivate asendustegevusena, mis kunstnikke ja kunstivaatajaid avalikkust ruumist väljalülitamisest ei päästa ega säästa.

Erinevalt näiteks kino- või popmuusikatööstusest ei anna kunstikogemust ka sama lihtsalt voogedastusse üle kanda. Kuigi mitmete maailma tippmuuseumide juhid on avaldanud veendumust, et näiteks digigiidid või veebituurid on tulnud selleks, et jääda, külvas koroonakriis juba oma kevadise nn esimese laine näol kunstnike seas rohkem düstoopilisi kui utoopilisi tulevikukujutelmi. Kunstiajakirja tänavuseks sügis- ja seejärel ka talvenumbriks leidus aga juba vaevalt kaasautorit, kes ei oleks tundnud vajadust kas või põgusalt märkida, kuivõrd eksistentsiaalselt kriitilisel ajal praegu valdkonnas elame.

Traditsiooniline aastaülevaate žanr kaotab kriisiajal paljuski oma mõtte: kuidas tõmmata tõsimeelselt ühele liistule näitusi, mis toimusid enne, keset ja pärast eriolukorda või jäid hoopiski ära, lükkudes määramatult edasi? On need võrdsed – ei ole ju? Mitte keegi ei kiitle valdkonnas tänavu enam ka oma publikunumbritega, ja igati mõistetavalt. Näiteks oli mul sel aastal au osaleda Vello Vinna ulatusliku Kumu retrospektiivi näitusekataloogi panustamisel, ent olen kindel, et normaaltingimustel oleksime rääkinud hoopis suuremast publikuhuvist.

Üks on selge: aasta lõpus "nimetatakse näpuga ja näidatakse nimesid " ehk tõstetakse esile tublimaid ja jagatakse aastaauhindu nagu tavaliselt, aga paradigma, nagu öeldakse, on juba muutunud. It ain't over till it's over, and it ain't over yet.

Peeter Talvistu, Tartu Kunstimaja kuraator ja Tartu Kunstnike Liidu esimehe kohusetäitja

Möödunud aasta suurimaks töörabajaks ja seeläbi ehk ka õnnestujaks saab pidada Jevgeni Zolotkot. Varem on ta tavapäraselt teinud pigem isikunäituseid, kuid näib, et oma uueks sihiks on ta valinud just koostööprojektid, mille puhul on üksiku autori panus terviku õnnestumisse raskesti määratletav. Uwe Schloeniga EKKM-is kahasse tehtud "Hier Nicht" oli kevadel paslik väljajuhatus ühiskonna täielikust seisakust. Suvel Tartu Kunstimuuseumis kuraator Eero Epneriga loodud "Vaikiv", kus külalisesinejad olid kümned pea anonüümseks jäänud kunstiklassikud ja fotograafid, oli kindlasti üks viimaste aastate vaatajalt enim nõudvaid kunstinäituseid. Äsja Tallinna Kunstihoones lõppenud "Olge te hoitud ja armastatud", kus Jevgeni osales koos Dénes Farkase ja Tõnis Saadojaga (kuraator Tamara Luuk), oli aga eeldatavasti möödunud aasta üks nauditavamaid kontemplatsioone, mida mööda sai mitu korda üha uute tundevarjundite saatel ühest otsast teise jalutatud.

Kuigi tahtlikult või tahtmatult hiilisid kolm K-d (kriis, koroona, karantiin) väga paljudesse tänavustesse näitustesse, olid vahest veenvaimad juhuslikult tärganud projektid ja seosed Flo Kasearu "Eriolukord" Kumu viiendal korrusel ning Liina Rausi poolt koostatud ühendnäitus Kogo galeriis, kus osalesid Mari Leen-Kiipli "Husa" ja Paul Kuimeti "Crystal Grid". Mõlema projekti puhul tekkis näitusesaali justkui oaas keset kaost ja segadust. Tegemist oli näituseks vormunud pausidega, mis toimisid aga erinevalt kevadisest üleüldisest seisakust rahustavate, meditatiivsete ja kosutavatena. Flo, muideks, on samuti täiesti hullumeelne töörügaja: lisaks mainitule oli tal aasta algul Tartu Kunstimuuseumis "Ohustatud liigid" ning kohe-kohe avatakse Tallinna Kunstihoones "Elust välja lõigatud".

Hoolimata ikka veel jätkuvast keerulisest olukorrast, on siiski tunne, et Eesti kunstielu suutis laupkokkupõrget vältida. Näitused on avatud, riik leidis võimalusi keerulise olukorra leevendamiseks, suured projektid alates Eesti paviljoni (ajutisest) kolimisest Giardinisse kuni üha kasvava rahvusvahelise koostööni on ikka veel töös ning väli mõistab, et edasiseks toimimiseks ja arenguks on vaja on suuri muutuseid ja veelgi tihedamat koostööd. Sümboolne on vahest seegi, et tänavustest kunstnikepalkadest üks läks rohkem tarbekunsti viljelevale autorile ning esimes tkorda sööb kolm aastat riigileiba ka kunstiteadlane: Anders Härm, kelle suvine Ando Keskküla retrospektiiv oli üks parimaid näiteid sellest, kuidas tuleks vaadelda meie ühist lähiajalugu.

Paul Kuimet, kunstnik ja kunstnikupalgaline

Teadagi-mis on lõppeva aasta kunstielu minu jaoks pärssinud ennekõike läbi reisipiirangute, mistõttu on jäi tõenäoliselt nägemata oluline hulk näituseid välismaal. Seepärast võtan vabaduse mainida esimesena 2019. aasta detsembris nähtud Gabriel Kuri, n-ö mid-career ülevaatenäitust "Sorted, Resorted" WIELS-i kunstikeskuses, Brüsselis. (Kuna näitus oli avatud kuni 05.01.2020 siis läheb see ka tehniliselt selle aasta sündmuste hulka – seega Kunst 1 – Koroona-aasta 0.)

Kuri komponeerib igapäevaste leidobjektide kogumise, sorteerimise ning laiendamise abil ootamatuid ja kauneid momente, mingis mõttes – a lá Gabriel Orozco (kelle juures Kuri ka õppinud on), kuid tema fookus muuhulgas bürokraatia esteetikale on muidugi eriliselt kõnekas Brüsselis.

Kodumaistest näitustest jäi silma Jevgeni Zolotko ja Uwe Schloeni "Hier Nich" EKKM-is. Eraldi äramainimist väärib Zolotko maagilise realismi võtmes installatsioon EKKM-i 2. korrusel, mis koosnes metallriiulitest, neil lebavatest betoonikottidest ning nende peale tilkuvast veest. Minu mäletamist järgi oli see EKKM-i ajaloos esimene kord kui too koridor-ruum ei mõjunud läbikäigusaalina, kuhu oli lihtsalt pisut kunsti riputatud.

Sarnase "kohaspetsiifilisusega" mõjus Mari-Leen Kiipli installatsioon "Husa" oma esmaväljapanekul Haapsalu linnagaleriis – ruumis, kus tänu laest langevale pehmele katuseakna valgusele oli Kiipli objektide vahel jalutades tunne justkui asuks ka vaataja ise vee all, kust mitmed Kiipli installatsiooni osad pärit ongi.

Ühe kolleegi sõnul on Kiipli tema jaoks Eesti kunstis nn ükssarvik, kes mitte ainult "pole teinud ühtegi halba näitust" vaid "on teinud vaid väga häid näituseid". Watch out!

Aasta teisest poolest jäid meelde Mariann Metsise maalid Hoib galeriis (näituse kuraator Niina Ulfsak), mis olid kohati väga kõrgel tasemel teostatud. Kuigi maale saatvad installatiivsed kardinad minu jaoks neid teoseid ei võimestanud, andis maalide kvaliteet kokku tugeva debüüdi.

Hästi mõjus ka Tartu Kunstimajas esitletud Taavi Talve uus film/näitus "Dokumenteeritud vaatepunktid". Talve jätkab oma viimaste aastate loomingus töötamist paljuski 60–70. aastate strukturalistlikus filmikeeles, kuid kõnetades oma teostes julgelt viimase sajandi poliitilisi ja esteetilisi küsimusi selgelt rahusvaheliselt skaalal. Seekaudu on Talve jõudmas autoripositsioonile, mis Eesti kunstis on ennetundmatu.

Näituste vahel triivimise asemel möödus mu aasta suuresti kodus raamatuid lugedes ning seetõttu rõõmustas mind päris aasta lõpul eriliselt Walter Benn Michaelsi "Ühiskondliku probleemi ilu", mille andis välja EKA kirjastus. Neoliberaalse esteetika kriitika, mis väljendub viimase kümnendi fotokunstis ning jätkab sealt, kust Michael Fried 2008. aastal lõpetas, on tõepoolest midagi sellist, mille ilmumisest eestikeelsena oleks kümmekond aastat tagasi osanud vaid und näha. Aplaus tõlkijatele, kelleks olid Neeme Lopp ja Hanno Soans.

Alexei Gordin, kunstnik

Huvitavaid asju oli palju ja raske on midagi esile tõsta. Need näitused ja sündmused, mida kirjeldan, on pigem esimesed asjad, mis pähe tulid.

Alustan Manfred Dubovi näitusest "Rõõmustajad tumedes" Hobusepea galeriis. Tema puhul mulle meeldib see et ta töötab meditsiinivaldkonnas, mis ei ole kunstimaailmale tüüpiline, sest tavaliselt kunstnikud tahavad ainult kunstiga tegeleda, eitades töökohti, mis kultuuriga otseselt ei seostu. See toob ehtsust loomeprotsessile, sest tihtipeale paljudest kultuuritegelastest saavad teatud tendentside ohvrid. Dubovi näitus oli siiski ajakohane ja avas just eriolukorra lõppfaasil. Tema maalidele on iseloomulik väga poeetiline taju elu ja surma vahelisele hetkele, mida tunnevad kunstnikutest paremini just meedikud. Selle hetke taju maalikunstis determeneeriv tumeduse ja valguse balanss seostub mul sellega, mida kõik meie kogunesime pandeemia olukorras; nii ühiskonna kui ka ühe inimeseelu polnud juba midagi endastmõistetav, vaid pigem väga habras, hetkeline konstruktsioon.

Teine nähtus, mida tahan mainida ei ole näitus, vaid ühe eesti noorkunstniku isiklik blogi Instagramis. Nimelt Ede Raadiku mõtted probleemidest, mida kogunevad peaaegu kõik kultuuritegelased, kuid otseselt tihtipeale sellest ei räägita. Paljud võib olla seda blogi pole lugenud, sest Edel on üsna vähe sõpru seal. Lugedes tema märkmed igapäevasest elust tundub meeletuks, et andekas ja juba tunnustatud kunstnik peab eksisteerima lausa kerjuse piirides, kartma iga päev kodutuks saamisest ja küsima inimestel annetada 2 eurot, et oma järgmist näitust sättida. Vaatamata sellele, et kunstivaldkonnast siiski üsna palju raha liigub, tõstetakse suuri kunstikeskuseid ja ehitatakse hiiglaslikud installatsioonid, jääb arusaamatuks, miks kunstnik siiamaani jääb oma sissetulekutega marginaalsel tasandil. Inimestel otsene kahe euro küsimine võib ühiskonna silmades paista nagu kerjamine, kuid siin peitub tähtis moment raha liikumisest. Riik, mingis mõttes klanib inimestelt raha pidevalt. Need rahad liiguvad tuhandete ametnike ja poliitikute ülalpidamisele. See et ühe riigikogu liige ülalpidamine on ühiskonnale kasulikum kui ühe kunstniku pidamine ja esimese oma töö on tähtsam, ma panen suure küsimuse märgi alla.

Tagasi näitustele tulles, pean mainida hetkel Kumus avatud "Murtud sümmeetriad" ekspositsiooni, kureeritud Monica Bello ja Jose-Carlos Mariategui poolt. Vaatamata sellele, et ise teen pigem sotsiaalsetest probleemidest kunsti, eriti meeldib mulle, kui kunst räägib ka millestki nähtamatuks ja igaveseks. Tänapäeval kõige suuremates kunstifestivalides on tunda väga täpset agendat, teemade komplektid, mis liiguvad väga sarnasel moel biennaalist biennaalini. Need teemad on küll tähtsad ja omale ajastule õigeaegsed, kuid oskus rääkida kunstis selle maailma füüsilises ülesehituses on eriti tähtis; enamasti inimesi ei kujuta isegi ette, millest nende keha koosneb ja miks päike üldse paistab. On absurdne, kui vähe me teame oma loomusest. Ajal, kui teatud hulk inimesi vaidleb sellele, et kes kellega abielluda võib, on kasulik õppida ennast vaadata sügavale ja kaugemale; väljaspool neid piire, mida inimkond tihtipeale enda ees paneb, kartes vastata tõesti huvitavatele küsimustele.

Samadel põhjustel mainin ka ühe välismaa sündmust nimelt Riia biennaali, kureeritud Rebecca Lamarche-Vadel poolt, mis tõesti oli üks parimaid näitusi mida viimastel aastatel kogunud olen. Võrreldes KUMU näitusega, see polnud küll nii füüsikale keskenduv, kuid rohkem nagu tripp (tripp just psühhodeelses mõttes) läbi samade kontseptsioonide meie maailma paradoksaalsusest.

Joanna Hoffmann, Tartu Kunstimuuseumi direktor

Möödunud aasta ei ole olnud paljude jaoks kerge. Positiivne uudis, mis pani uskuma, et ehk maailm ei olegi hukas, oli EKKM-i tegevuse jätkumine senistes ruumides Põhja puiesteel. Kriis tabas institutsiooni, kui 2019. aasta novembri lõpus Tallinna Linn ja SA Tallinna Kultuurikatel ütlesid erakorraliselt üles EKKM-i üürilepingu: ehitusauditist selgus, et majal on mõningaid puudujääke. Õnneks avaldas sellise sammu üle nördimist ja EKKM-ile toetust palju kunstiprofessionaale ja -asutusi, ning hoone omanikega leiti kompromisslahendus. Saan aru, et katsumused pole veel möödas, ent lootust on juba ka publikule armsaks saanud majas jätkata edaspidigi.

Aasta 2020 läheb Eesti kunstiajalukku ka ilmselt kui "Jevgeni Zolotko aasta". Zolotko osales tänavu kolmes suurprojektis: Ühisnäitus "Hier Nicht" kunstnik Uwe Schloeniga EKKMis (18.06.–02.08.2020), "Vaikiv" koostöös kuraator Eero Epneriga Tartu kunstimuuseumis (17.07.–27.09.2020) ja Tamara Luugi kureeritud näitus "Olge te hoitud ja armastatud" koos Dénes Farkasi ja Tõnis Saadojaga Tallinna Kunstihoones (17.10.–20.12.2020). Ehkki ükski neist projektidest polnud isikunäitus, mõjus Zolotko looming võimsalt ja terviklikuna ning koostöö teiste suurepäraste professionaalidega ainult võimendas efekti. Kuhu ja kuidas edasi, Jevgeni?

Veebruaris lahkus meie seast Tartu kunstimuuseumi pikaajaline töötaja Tiiu Talvistu. Tartmusi kollektiiv mäletab, et tema töökusel ei olnud piire – ta panustas Eesti kunstiajalukku päris lõpuni. Nii avanes tema viimane näitus "Ado Vabbe. Wunderbar" Kumus tänavu 28. augustil ning sellega seoses ilmus septembris ka Talvistu koostatud Ado Vabbe mahukas monograafia. Aastaid põhjalikult ettevalmistatud projekti aitas lõpule viia legendaarse kunstiajaloolase tütart Mary-Ann Talvistu.

Lilian Hiob, Hoib galerii asutaja

1. Ma tõstan esile avastuse kuratoorsel väljal: Roland Reemaa ja Laura Linsi, kes kureerisid selle aasta Artishok biennaali.

2. Samuti tõstan esile Juhan Raua tööd Postimehes, ülimalt asjatundlik, laia silmaringiga, uudishimulik, intelligentne kunsti- ja kultuurikriitik ja kajastaja.

3. Kris Lemsalu ja Kyp Malone'i näitus KW Berlinis, mis samal aastal ka Kai kunstikeskusesse jõudis.

Kallutatud, kuna olen ise nendega seotud, aga olenemata sellest tähtsad: 

4. Temnikova & Kasela veebiosalus nimekatel messidel, nagu Frieze New York, Art Basel, Paris Internationale. Veebis, kuna füüsilised messid jäid kahjuks kõik koroonaviiruse tõttu ära.

Muuseas, Paris Internationale jaoks tegime eriti huvitava väljapaneku: Flo Kasearu soolonäituse, mis sai füüsiliselt installeeritud Flo Kasearu majamuuseumi aeda. 3D-skännisime Flo Kasearu aia ja kõik külastajad said Flo aias teostega tutvuda.

Temnikova & Kasela galerii käib väga aktiivselt rahvusvahelistel messidel ja teeb palju tööd selle nimel, et Eesti kaasaegne kunst ja kunstnikud Euroopa (ja ka USA) institutsioonide, kuraatorite ja kunstikogujate teadmisväljale jõuaksid – parim meetod on kunstimessidel käimine, reisimine ja pidevalt n-ö kohal olemine. Viimase aasta jooksul seda loomulikult teha ei saanud, küll aga panustasime palju just veebikohaolule, tegime kaasa veebikunstimesse ja lõime Eesti IT-kuvandile kohaselt põnevaid lahendusi (eelkõige just Flo Kasearu presentatsioon), mis pälvis tähelepanu nii messi direktorite kui ka veebimessi külastajate poolt.

5. Hoib galerii loomine, mis on suunatud just noortele kunstnikele ja kuraatoritele. Omaalgatuslikel galeriidel on kunstiväljal alati olnud täita oluline roll. Eks näis kas keldrist kasvab tulevikus välja rafineeritud näitusepind, hajub omaalgatus sootuks, või suudab Hoib oma nooruse toorust veel pikalt enda programmis hoida.

6. Väga hea uudis on ka see, et Kunstihoone sai hoone restaureerimiseks toetuse.

Sandra Jõgeva, kunstnik, kriitik ja režissöör

Ega midagi eriti head Eesti kunsti seisu kohta aastal 2020 öelda pole, allakäik kestab ja süveneb.

Kunst on jätkuvalt marginaalne ja laiemas plaanis ebaoluline valdkond, millel puudub võime kommunikeerida väljapoole oma siseringi toitumishelaid ning sõpruskondi-ringkäendusi.

Samas tegutsevad osavad aferistid, kel on võime enda kätte finantsressursse koondada, samas mitte midagi kunstipublikule vastu pakkudes.

Tumedate antistaaridena pimedas taevas särab sisuliselt kogu Kunstihoone programm. On asju, mis ei tundu, vaid ongi halvad ideed. Igas mõttes mõttes tühjad, varasemast pikema ajalise kestusega näitused Eesti juhtivas kunstiinstitutsioonis näitavad, et varasemast palju suuremad rahaeraldused ei taga absoluutselt mitte midagi.

Maksmata arvete poolest tuntud seriaali "Pank" produtsent Paul Aguraiuja Kunstihoone uue juhina, kes valituks osutudes ei varjanud intervjuudes oma asjatundmatust kunstivaldkonnas, ei saa ka olukorda just parandada. Halvas mõttes konkurentsi pakub Kunstihoonele eelmisel sügisel avatud kunstikeskus Kai.

Ja Mark Soosaare ulma permanentsest Veneetsia biennaalist saatus pole senini otsustatud: on kahjuks siiani võimalik, et see kahtlase kunstikorraldusvõimekuse ning kuraatoritöö poolest silma paistnud Soosaare juhitav asutus tuleb ja jääbki Pärnu linna kunstielu üle domineerima ning maksumaksja rahakotti kurnama.

Midagi head aastast 2020 Eesti kunstis? Tõstan esile kolm hetkel avatud näitust: oma põlvkonna säravaima maalija Katrin Piile Draakoni galeriis, Tiit Pääsukese retrospektiivi Tartu Kunstimuusemis ning Erik Alalooga näituse Eesti väiksemais (omaalgatuslikus) galeriis Metropol Vana-Kalamaja kunstikommuunis.