Üks abipolitseinikust sõber ütles mulle pärast järjekordset nädalavahetust: "tead, need ei ole asotsiaalide pered taga-Koplis või Kapa-Kohilas, need räiged löömised toimuvad viisakates kodudes Kalamajas". Mitte, et probleemi lähedus või kaugus vähendaks selle tõsidust, aga kui seda ei näe, on seda kergem kujutleda endast võimalikult kaugele.

Flo Kasearu näitus "Elust välja lõigatud" toob koduvägivalla Vabaduse väljakule, Kunstihoone põhigaleriisse, kutsudes Eesti ühiskonna konarlikule traageldusele otsa vaatama. Õmblusteta ühiskonnast on asi kaugel ja eelkõige ilmestab näitus, et lõimeniit kulgeb meie kõrvalt. Kasearu, kelle ema on aastaid juhtinud Pärnu naiste varjupaika, avab teemat, lähtudes vahetust kokkupuutest nende inimestega. Kolmes saalis loodud kontseptuaalne ruum mitte ainult ei konstateeri surutise seisundit, vaid vaatleb ka lahtimurdmise ja iseseisvumise olukorda.

Lapse pilk

Kasearu loomingut läbib punase niidina inimesekeskne lähenemine, kriitilis-humoorikate ja ligipääsetavate metafooride kasutamine, milles elu ja kunst peaaegu ühte sulavad. Selle kehastuseks on kunstniku majamuuseum Pelgulinnas, tema enda kodus, mille hoovis ja korterites on läbisegi looming ning argipäev. Alles kevadel oli Kumu viiendal korrusel väljas Kasearu näitus "Eriolukord", mis pühendus muuseumi saalivalvuritele, kes töötamise asemel loodusesse nn sundpuhkusele pagendati.

Lähedus kunsti subjektile ja tema reaalse kogemuse tundmine võimestab ka selle näituse sõnumit ja mõju. Isiklikkus on tajutav kas või selles, et videotes kohtame kunstniku ema ning perevägivalla ohvreid kõnelemas. Võib uskuda, et nii heategevusliku annetamise kui ka sotsiaalse sõnumiga kunsti puhul kehtib asjaolu, et kõrvalseisjat veenab ja liigutab ikkagi kellegi konkreetne lugu.

Kriipiva avanguna kohtab trepist üles minnes suurt kollast mummukest seinanurgal, mis nagu pehmendaks kokkupuudet eesootava teema teravate servadega. Esimese teosena näeb 6-aastase Johanna kollaaži "Millal", mis jutustab soovist vägivaldsest kodust lahkuda. Kombinatsioon toimib ärgitavalt, ent ka kergelt mängulisena. Sellest aimub kuraatori Cathrin Mayeri ning Flo Kasearu lähenemine näitusetervikule, mis kujutab keerulist teemat justkui lapse pilgu läbi rikkas kujundi- ja värvimängus, keskendudes kodustele olmeesemetele nagu taimed, toolid ja raamitud joonistused.

Jah, värvid ja mummud, ei mingeid mustvalgeid Donna Ferrato stiilis fotodokumentatsioone peksmisest või nutvatest pereliikmetest. Samas ei mõju taoline eufemistlik lähenemine vägivalla estetiseerimisena, kus vägivalda on kunstiliselt ehistatud nii, et teost ei ulatu kujundiilust kaugemale.

Näiteks näituse keskne teos, ruumiinstallatsioon "Vägivald kasvab vaikuses" kutsub ühtaegu üles nii ilu kui kurbust. Ümbritsevast nahkroosast seinast, mis närbunud taimestikuga küll väga nauditavalt kokku sobib, kargavad näkku sinised laigud. Need on samad augud – sinikad –, mis naisi elust välja lõikavad, sest muud värvid on kadunud ja ka seda sinist peab peitma. Seega võiks Kasearu kujundlikku lähenemist teemale võtta isegi kui metakriitikat praeguses ühiskonnas vägivalla teemast kõnelemise kohta. Patriarhaati polsterdatakse eufemismi turvapatjadega ja endise juhtivpoliitiku jutus ei kahelda enne, kui ta on kohtus naise käe murdmise eest süüdi tunnistatud.

Selle installatsiooni põhimotiiv ehk hulk kuivanud toataimi ilmestab seda emotsionaalset surnud seisundit, milles liiga paljud inimesed Eestis iga päev elavad. Paremat kujundit toalillest kui olmelisest, kodus paiknevast ja samas elavast, on raske ette kujutada. Muidugi pole taimede paiknemine saalis juhuslik, sest rada, mis viib suure tribüünini ruumi keskel, ei saagi reaalses olukorras kulgeda otse – sellel on ummikuid, pettumusi ja tagasilangusi.

Tribüüni taga projietseeritav videoülesvõte performance'ist "Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine", kus naised oma kohtulugusid ette kannavad, annab halastamatu tõestuse sellest, et kui kannatanu vägivallakogemusega enda eest välja astub, ei oota teda koheselt väljapääs ja käepigistus eneseületuse eest. Sagedamini saab tribüüniletõusnu, nagu ka videost johtub, sõna otseses mõttes kohtusüsteemi mustvalge emotsioonitu kohtlemise osaliseks, mille juriidilisest habla-hablast ja linnukeelest on ka parima tahtmise korral inimesel raske aru saada.

Tribüün toimib samuti arhitektooniliselt veenvalt kui performance'i taaselustaja, peegeldades olukorda, kus kannatanud publikuga läbisegi istuvad, mis viib külastaja samasse NO99 saali, kus see algselt toimus. Erinevuseks ainult need mõnusad värvilised mummud, mida saab nagu stressipalli raskete emotsioonide korral pigistada.

Sotsiaalprojekti ja kunstiprojekti erinevused

Kuhu siis tribüünilt edasi? Sellele küsimusele vastavad pigem järgmised ruumid, mis käsitlevad emantsipeerumisevõimalusi. Eriti tuleb see esile mõttelises jaotuses kolmandas näituseosas, mis käsitleb piiride seadmise temaatikat vägivallatseja ja kannatanu vahel.

Ei tea, kas Kunstihoone arhitektuurist (kolmas osa paikneb nõukogudeaegses juurdeehitatud jaos) või kujundite koormatusest, aga tenniseväljaku motiivist lähtuvad võimumängude lavastused mõjuvad pigem antikliimaksina, mitte kulmineeriva lõpuna. Veenma jääb viimases ruumis külmadel betoonpinkidel vaatamiseks mõeldud "Lapse heaolu", mis minimalistlikult ja tabavalt kujutab last kui vahendit, kes satub mitte ainult vägivaldse suhte puhul, vaid sageli ka lahutuse korral vanemate omavahelise manipulatiivse suhte vahendajaks.

Tunnustava karika üleandmist, mida vägivaldsest kodust põgenenud naine vajab, näeme videos "Varjupaiga festival", mis võimaldab raske reaalsuse ja kunsti vahelist mängu jälgida Kasearu ja varjupaigaliste ühistöös. Neid elu ja kunsti piirimail paiknevaid teoseid võiks vaadelda ka kriitiliselt ja küsida, millised on sotsiaalprojekti ja kunstiprojekti erinevused? Kas näitusesaalis varjupaiga kontaktlipikute pakkumine lubab kunstilisel kogemusel tekkida ja säilida kunsti (näilisel) lubadusel, seista nn eraldi esteetilise maailmana ja seeläbi "päris elu" paremaks muuta, just nii, nagu mõtiskleb sellest filosoof Jacques Ranciere? Kasearu ei astu siiski lõpuni sotsiaaltöötaja kingadesse. Tema esteetilises režiimis kunsti poliitiline lubadus siiski säilib, et "päris elu" on näituse tulemusel võimeline muutuma.

Lõpetan looga, mida rääkis mulle üks teine sõber, kunstitöötaja, kes olevat kuulnud, et üks naisterahvas oli näitusekülastuse jaoks salaja kodust põgenenud, juhtudes juhuslikult kokku seal viibinud varjupaiga tugigrupiga. Loodan, et selle kohta saab varsti öelda, et ülejäänu on juba ajalugu.

Igas näituseruumis leiduvad värvilised mummud meenutavad keemiaõpikute jooniseid aineosakestest ja tekitavad turvatunde, sest kui õhumolekulid on pidevas ringluses ja liikumises, siis nii on ka meie elud.