Plakati kütkestav ent kummastav meeleolu tervitab külalisi ka näitusesaalis. Ruumilahenduses torkavad silma värvid ja sõnamängudest koosnevad pealkirjad, mis näituse teemapõhiselt osadeks jaotavad. Seinu katavad jõulise koloriidiga maalid ja omaaegsed sürrealistlikud plakatid. Avastada saab nii keraamika klassikat kui ka futuristlikke disainiobjekte.

1970. ja 80. aastad, millele näitus keskendub, olidki mitmes mõttes laetud kümnendid. Käis kosmosesõda Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel, toimusid teaduslikud tiigrihüpped, aga ka tagasilöögid nagu tuumaplahvatus Tšornobõlis. Eestis kattus fosforiidisõja-aegne looduskaitseliikumine veel omakorda iseseisvuspüüdlustega.

See kibekiirelt muutuva maailma energia, mis sajandi lõpukümnendil päädis idabloki lagunemise ja interneti leiutamisega, on näitusele kaasatud teostes kohal. Ka eesti kunsti jaoks oli see popkunsti, hüperrealismi ja eksperimentide aeg. Need voolud said alguse Ameerikast ja immitsesid kuidagi läbi eesriide.

Samuti on selle põlvkonna kunstnike puhul märksõnaks tarbekunsti taust. Nõnda lõpetasid näiteks Leo Lapin, Andres Tolts ja Sirje Runge ERKI-s juba tööstuskunsti, mitte kujutava kunsti erialad. Näitus teebki julge ampsu Eesti kunstiajalukku, osutades tuntud klassikutele ja vähem eksponeeritud taiestele. Säärane värvirohkus ning vahetu vestlus kunsti ja olme vahel teevad sellest mõnusa suveväljapaneku.

Esmalt püüavad pilku ruumi keskel õhku tõstetud värvilised rõngakujulised objektid. On need ufod, taimelehed või suurendatud kujutised mikroorganismidest? Tegu on Mall Tombergi futuristliku installatsiooniga, mis lendamist jäljendades näitusele pingestatust lisab ning eriteemasid omavahel põrkuma paneb.

Üks põnevamaid kokkupõrkeid hilisnõukogude kunstis ongi looduse ja linna kõrvuti eksisteerimine. Seda vahekorda leiab Toomas Vindi murdunud rohelisega maalitud loodusvaadetes, mida katavad üksikud võõristust tekitavad elemendid nagu torud või postid. Samuti on meeldiv taaskohata legendaarseid Malle Leisi lillemaale, mis paeluvad fotoliku üksikasjalikkuse ja kontrastidega – kosmilise musta taustalt joonistub salapäraselt välja terav tumeroheline varretihnik. 

Veelgi mitmekihilisemalt räägib ökoloogilistest probleemidest Elo-Reet Järve 1988. nahkskulptuur "Vaade Lasnamäelt merele". See kärsanud nahaga elumaja moodi elukas meenutab ulmefilmi kostüümi. Teos on kriitiline paneelmajade kerkimise suhtes, mille akendest linnakodanikud tegeliku loodusega kokkupuudet omamata romantiseerivalt mere poole vaadata saavad. Täna võime tunnistada, et kummituslik kuju on aegumatu, sest linnastumisega seotud küsimused on eriti päevakajalised. Arvestades nii Tallinna pidevat kasvamist kui ka teiste tööstuslinnade kahanemist, võime küsida, mis me nende asfaldi- ja betoonitontidega edasi teeme?

Linna masinlikku rütmi muudavad nähtavaks Jüri Kask ja Sirje Runge, kelle maalid võluvad geomeetria ja vastandvärvidega. Veelgi põnevam masin, mida näitusel erinevate skulptuuride kaudu avatakse, on otseloomulikult inimene ise. Mis oleks inimkehale lähemal kui disain, mille eesmärk ongi esemed kehale kõige paremini kasutatavaks teha. Kui sinna lisada veel kujutava kunsti kujunditasand, on meie ees tarbekunst tähendusliku sõnumiga, mis avab oma ajastut või inimeseks olemist. Kõige õrnemalt käsitlevad inimkeha Anu Põdra ja Viive Väljaotsa skulptuurid, mis poeetiliselt emaks olemist kujutavad. Need tuletavad meelde, kuidas ka inimene on osa looduse masinavärgist.

Viimaks võiks küsida, kas näitus pakub pelgalt tagasivaadet nõukogude olmesse kunstilisel viisil? Jah, küllap on Tõnis Vindi piimaplakatid ja Andres Toltsi kasutatud tekstiilid paljudele taaskohtumised nõukareaalsusega, aga näitus pakub ka avastamisrõõmu ja ilukogemust. Eriti võiks seekordne kunstiamps ergutada nooremat põlvkonda, kellele kunstitundidest jääbki ehk mulje, et sotsrealismiga kunst Nõukogude Eestis piirdus. Sel juhul soovitan näitusel peatuda plakatite seina ees ja vaadata tõtt julgete disainpostritega, mis teevad ka turumajanduslikul turul plakatitele silmad ette.