Projekt nimega "Suur Armastus/Kaunis lagunemine" avati Vabaõhumuuseumis augusti lõpus. Tegu pole ainult mõõtudelt teadaolevalt suurima Eesti moodsa maaliga, aga ka kestuselt pikima kunstiprojektiga, sest see algas 2001. aastal ja lõpp pole teada. "Lõpp-punkt on arvatavasti see, et tast ei jää enam midagi järele," tõdes ta ja lisas, et kuna teos on tehtud linasest kangast, siis võib-olla leiavad linnud sealt oma pesade ehitamiseks materjali," tõdes kunstnik.

Sirje Runge ema oli rahandusspetsialist ja hilisem poliitik Aino Runge, õde hilisem kunstimuuseumi direktor Marika Valk ning esimene abikaasa arhitekt ja maalikunstnik Leonhard Lapin. Kui Sirje Lapin 1975. aastal kunstiinstituudis ühe esimese disaini eriala lennu lõpetas, kujutas tema lõputöö värvilist ja vallatut visiooni Tallinna kesklinnast, mis oli oma ajast vähemalt 40 aastat ees ning karjuvas kontrastis nõukogude halli argipäevaga. Aastakümnete jooksul sai Rungest tuntud ja tunnustatud autor, kelle peamiselt geomeetrilist abstraktsionismi esindavad tööd kuuluvad nii Eesti kui välismuuseumide ja kollektsionääride kogudesse.

Teose "Suur Armastus" valmimise järel mõteles autor kaks aastat, kas see on valmis. Tööd on seni eksponeeritud kaks korda – 2004. aastal Arhitektuurimuuseumis ja 2010. aastal KUMU's – ning autor ise nimetab seda elu tähtsaimaks tööks. "See tunne, mis mul oli, kui ma seda arhitektuurimuuseumis nägin, kui ta oli ülesse tõmmatud, oli mul küll selline, et nüüd on mul elutöö tehtud."

Runge ise on läbi teinud üksjagu muutusi. Näiteks 2000. aastate keskel kaotas ta enda sõnul huvi maalimise vastu, pani pintsli käest ja keskendus õpetamisele, mida nimetab teistmoodi loominguks. Praegugi – 71-aastasena – annab ta iga nädal BFM-is tundi. Pink Floydi ja Jaapani taiko trummide rütmide saatel teeb Runge rahvusvahelistele magistritele värvusõpetuse harjutust, mille tulemust pärast koos analüüsitakse.