Kunstnikepaarik tegutseb koos nime all Hasanlu Armastajad ja eriskummalisest romantikast jutustab ka nende ühisprojekt. Näitus kutsub nimelt piiluma fantastilisse ja fataalsesse ruumi – armastusse elu ja surma piiril. Vaataja saab minna rännakule, et apokalüpsisele eelnenud kire jälgi otsida.

Kust tuleb siis nimi Hasanlu Armastajad? Tegemist on viitega tuntud arheoloogilisele leiule Iraanis Teppe Hasanlu iidse linna varemetes, kus kaevati välja kaks teineteise haardes inimskeletti. Suudeldes surnud inimeste luud pärinevad ajast ligi 800 aastat e.m.a ning tõenäoliselt lämbusid armastajad Hasanlu linna põlemise käigus.

Maalikunstnik Estna ja erinevates meediumites tegutsev Lobato lähenevad armastustele just selle skelettsuudlejate motiivi kaudu. Seda kasutades loovad nad enda teostega kujutlusi, milles võiks armastusekogemus piiripealsuses – elu ja surma vahel – peituda. Sellest tuleb ka näituse pealkiri "Piiritus", mis osutab surmajärgsele, armastuse igavikulisele mõõtmele.

Hasanlu armastajate motiiv hõlmab endas seega nii ajaloolisi tähendusi kui ka vabadust unistada, millist elu kunagi ammu kaks tundmatut kogeda võisid. Veel enam, millist elu võiks tulevased väljakaevajad kujutada elamas meid, praegusi inimesi, kui näiteks Estna ja Lobato luukered peaksid maavälised olendid 1000 aasta pärast välja kaevama. Kas need olendid teaksid üldse, mis on armastus?

Ent näitusel avanev vaatepilt pole morbiidne ega värvitu, kuigi gooti romantikale omast tumedat kirge ja sulnist nõiduslikkust võib tunnetada. Estna ja Lobato koostööst on sündinud justkui armastuse hauakivi tulevikku, inimkonnast järele jäänud viimaste armastajate hauakamber, mis on täis praeguste armastusvormide kivistusi arhitektoonikas. See on iseäralik arheoloogiline kaevamispaik, täis leide kahe kunstniku omamütoloogilisest universumist.

Ja nagu öeldud, on väljapanek kirju. Õuealal, galerii ees võtavad vastu kokkupressitud autode skulptuurid, saalis sees leidub glasuuritud keraamikat, katsetusi klaasikunstiga, futuristlikku videoloomingut ning alateadvusesse tungivat kujundite mängu maalilõuendil. Näitusekeskkond on justkui segu post-apokalüptilise märulfilmi "Mad Max" võtteplatsist ning "Romeo ja Julia" ooperilavastuse finaalstseenist. Ainult et vaatajat ei valda nukrus, silme ees ei hakka jooksma lõputiitrid, ei paista "The End", tekib hoopis kummaline uudishimu armastuse igikestvuse vastu.

Galeriiruumi keskele on näituse nimele kohaselt kerkinud telliskividest piirimüüri meenutav skulptuur, mida kroonivad justkui aega seisma jäänud, kristalliseerunud klaasist leegid. Võib-olla siis viimasest suurest tulekahjust? Osaliselt läbipaistev ja auklik sein loob kauni kujundi, osutades kahe armastajast üksikisiku vahelise piiri poorsusele, mille kaudu üks teisesse üle kandub ja vastupidi. Samuti paneb müür mõtlema inimkonna järgsele ajajärgule, kus pole enam poliitikat ning riikidevahelisi konflikte. Ehk juurdlevad tulevikuolendid just selle üle, milleks neid ehitisi üldse vaja oli?

Kogu näituse atmosfäär on kõhedalt armas nagu lavastaja Jim Jarmuschi humoorikalt romantiline film "Armastajate igavene elu". Estna ja Lobato on loonud esteetiliselt tervikliku ja harmoonilise näituse, mis vaatab ühtaegu nii inimkonna tulevikku kui ka minevikku. Hasanlu Armastajatele saab Temnikova & Kasela galeriis kaasa elada veel 29. augustini.