No uskuge, need mustvalged vaated on vastupandamatud! Uduste akendega trollibussid looklemas mööda sümmeetrilist puiesteed, tänaval seisva kaljapaagi ümber kogunenud jõnglased ja turuletil koos memmega konutav arvutuslaud. Need on vaid mõned stseenid Langovitsi urbanistlikest piltjutustustest, kus esemetel on emotsioonid ja inimestel elu sees.

Vagabondi kombel uidates on Langovits enda kodukandi – Õismäe ja Haabersti – eluolu jäädvustanud juba aastakümneid. Pildid mekiks kindlasti magusalt muidu Instagrami kanaleid mööda hulkuvale fotohuvilisele ja ka professionaalse fotokunsti austajale, sest Langovitsi jäädvustused esindavad eesti tänavafotograafia crem de la crem'i.

Ja tõepoolest pildistas fotograaf omal ajal ka Pariisi. Just pärast Eesti taasiseseisvumist kahel järjestikusel aastal tööreiside raames. Fotograafi inspireeris tema enda sõnul Tõnu Õnnepalu raamat "Pariis" ja midagi väga Õnnepalu kirjastiilile omast märkab Langovitsi fotodel. Kui Õnnepalu suudab puudutada paljut, kirjutades eimillestki – igapäevasest ja olmelisest, siis sarnaselt mõjuvad ka Langovitsi fotod.

Nii jääb nendel piltidel üks samaks – olgu Langovits hulkumas mööda Saint-Micheli bulvarit või Paldiski maanteed – lavastatud ilufoto asemel on keskmes lihtne inimene enda tegevuses ning pealtnäha ebaolulised kohad, mida fotograaf enda tunnetuslikku raami paigutab. Ta näeb midagi imetlusväärset ja huvitavat kioskites, pinkides või majanurkades, mis muidu bussi peale joostes meil igapäevaselt märkamatuks jäävad. Langovits ise ütleb, et tänav on tema jaoks nagu teater, kus kunagi ei tea, mis järgmisena juhtub. Aga teatraalsust tema fotodes pole. Kuidagi siirad ja loomulikud katked hoopis.

Enim muljet avaldavadki Langovitsi loomingus 80. aastatel tabatud hetked seeriates "Hommik uues elamurajoonis" ja "Uude korterisse". Fotokunst oli Eestis sel ajal üsna ühekülgne ega polnud veel enda väärilist kohta teiste kujutava kunsti vormide kõrval leidnud. Nii mõndagi sarnast on aga Eesti kunstilise fotograafia teerajaja Jüri Okase modernse arhitektuuri fotode sarjas ("Väike moodsa arhitektuuri sõnastik" 1974 - 1986) ja Langovitsi loomingus. Eakaaslastest fotograafid on mõlemad õppinud Tallinna polütehnilises instituudis ning kuigi esimene neist on kontseptualist ning teine dokumentalist, olid nad ühed esimesed, kes pöörasid rõhku linnaruumi muutustele ja arhitektuuri kunstipärale.

Teise paralleeli võiks tuua samal perioodil olulisi dokumentaalfilme lavastanud Andres Söödiga, kelle varjatud kaameraga üles võetud "Jaanipäev" 1978. aastast kujutab linnakeskkonnas suvise püha kirevat tegevustikku ja selle traditsiooni muutumist.

On põnev jälgida, kuidas Langovitsi valitud pildimotiivid on jäänud aastate vältel samaks, aga linnaruum kaasajastunud, mis on pannud ka kunstniku seda teisel moel tabama. Uuem seeria "Urbanistlikud maastikud" lähtub paljuski näiteks grafiti ja reklaamsiltide jõudmisest linnakeskkonda ning jäädvustab inimeste asemel värve, kontraste, peegeldusi, mis mõjuvad varasemate jutustavate fotode kõrval kui makrovaated popkunsti maalidele.

Nii olemegi näitusel tunnistajaks sellele, kuidas Langovits liigub pildis linnaargipäeva asisuse ja olmelugudest lihtsamate ja abstraktsemate suheteni. "Peeter Langovitsi ½ sajandit" ootab Fotomuuseumis külastajaid 23. jaanuarini 2022. Näituse raames ilmub varsti ka mahukas raamat vanameistri töödega.