Kunstiamps. Kohtla-Nõmme kaevandusepargi kunstiaarded

Foto: Francisco Martinez

Astugem rongi peale või pangem autole hääled sisse, sest järgmine sihtkoht kunstinäljas inimesele on Kohtla-Nõmme. Seal paiknev Eesti kaevandusmuuseum kostitab lisaks tavapärasele maa-alusele programmile külastajaid kaasaegse kunsti näitusega, kuhu kuraator Francisco Martínez on kutsunud kunstnikud, kelle looming sekkub ja suhestub juba olemasoleva ajaloolise väljapanekuga.

Ajajärgul, kui oleme tunnistajaks Ida-Virumaa ning paljude teiste Eesti maakondade tühjenemisele ja kohalikke sotsiaalprobleeme võimendab põlevkivi tööstuse peatamine, seda küll põhjendatud keskkondlikel kaalutlustel, peame tõesti harjuma aina muutuvate oludega. Tabavalt on selle näituse habras konfliktsus edasi antud eestikeelses poeetilise kõlaga pealkirjas "Kohanemine kahanemisega", mis vene keeles kõlab "Во время упадка".

Näituse kokku toonud kuraator on sotsiaalantropoloogia doktor ning pühendunud oma akadeemilises töös Ida-Euroopa kultuuripärandi, poliitiliste probleemide ning ühiskonnas tõrjutud kogukondade uurimisele, sõnastades näituse tutvustustekstis enda vaated konkreetselt ja ladusalt. Martinez kirjutab, et Ida-Virumaa on sotsiaalne laboratoorium, kus on kaalul Eesti tulevik, seal saavad vastuse sellised võtmeküsimused nagu loodusressursside jätkusuutlik kasutus, sotsiaalne integratsioon, lõhestumine maa- ja linnaalade vahel ja infrastruktuuride hooldamine. Seega näeb ta seda piirkonda Eestis siiski mitte võimaluste hävingu, vaid kohana.

Kas ja kuidas kõnelevad meile muuseumi eksponaadid, mille sisse on sulandunud kaasaegsete kunstnike teosed, sellest temaatikast? Astudes näitusele, vaatab vastu ühelt poolt valus ja teisipidi rikas ajalugu. Sattungi lugema kunagiste kaevandusmuuseumi töötajate mälestusi enda elujärjest 50. aastate Nõukogude Eestis. Olles jahmunud ja vaimustunud toonastest oludest, piilun järgmistesse ruumidesse, milles peidavad end varamu kõrval ka tunnustatud eesti kunstniku Jevgeni Zolotko tööd.

Zolotko teosed on sageli mastaapsed aga vormilt minimalistlikud installatsioonid. Püsinäitusesse sekkub ta sel korral peenetundeliste ikonostaase meenutavate taiestega. Ruumides kõlab samal ajal ka helijutustus. Kuivõrd kunstniku käivitavad põlvkondade vahelised suhted, mälestused ja minevikutõlgendused, on Zolotko looming üks kõige veenvamaid põiminguid kaasaegsest vormikeelest ja robustsest ajaloolisest tegelikkusest.

Foto Anna Shkodenko teosest. Autor/allikas: Joosep Kivimäe

Erinevate tehnikate sidumisega – nagu ehtekunst, skulptuur ja video – tervitab muuseumi teises hoones külastajaid Sillamäelt pärit kunstnik Darja Popolitova, kes valmistub Eesti kunstiakadeemiast doktorikraadi saamiseks. Ehete võlu võimendamiseks kehastub Popolitova videotes ümber väljamõeldud tegelaseks – nõid Serafitaks. Teos, mis puudutab keelepoliitikat ja rahvuste omavahelist suhtlust, sisaldab küll parajal määral irooniat ja liialdusi, aga teeb näitusel ühe kõige selgema ning teravama poliitilise seisukohavõtu. Seejuures sobitub kogu loodud tervik hästi rustikaalse ruumi ja kaevandusalaga, kus lebavadki mineviku hiilgeaegu meenutavad suuremahulisemad ehted, nagu vanad torud, rombid ja vagunid.

Õues köidab tähelepanu kunstnikepaariku Varvara & Mar teos "Päästeplaan", mis on loodud kaevandusmuuseumi tiigi äärde. See mänguline ning samas sotsiaalkriitiline installatsioon kujutab tiiki peaaegu uppuvat päästerõngast ja kaldal asuvat merepäästetooli, sümboliseerides võimude poolt pealinnast ülevalt alla koordineeritud Ida-Virumaa suunalisi päästeplaane, mis ei aita siiski inimlikul tasandil ajastute ning režiimide vaheldumise hammasrataste vahele jäänud inimesi.

Need on vaid mõned näited sellest, kuidas kaasaegne kunst kaevandusmuuseumis ühiskondlikku olukorda küsitleb ja võimendab. Kohati jääb küll teoseid uurides tunne, et kuraatori põhjalik teemakäsitlus ning läbitunnetatult sõnastatud näituse-eesmärgid täituvad vaid osaliselt. Ent kuraator ei saagi kunagi lõpuni ennustada, kuidas vormistavad kunstnikud koos läbiarutatud ideed. Tegemist on siiski veenva eksperimendi ja kena sulandumisega ajalooliste leidude ning kunstnike ja kuraatori mõtete vahel, mida tasub kogema minna.

Kui Eesti okupatsiooni-aastate alguses oligi ainus võimalus ellujäämiseks kokku hoida ja jagada, siis nüüd näeme, et mida rohkem võimalusi, seda kergem on hüljata inimesi ning paiku enda ümber. Hoidkem meeles riimi: Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa! "Kohanemine kahanemisega" on ootab teid kuni 3. oktoobrini.

Kunstnikud: Anna Shkodenko, Anne Rudanovski, Darja Popolitova, Edith Karlson, Eléonore de Montesquiou, Jevgeni Zolotko, John Grzinich, Laura Kuusk, Sandra Kosorotova, Varvara & Mar

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: