Kunst on ühiskonna peegel ja parim viis kunsti seletada on õpetada ajalugu, rääkida aegadest, mil teosed sündisid. "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700-1945" on näitus, mis tahab panna inimest mõistma kunsti ja seda, millest see sündinud on. 

Kumu uus püsinäitus on segu minevikust ja tänapäevast - lugematute maalide, joonistuste ja skulptuuride vahelt võib leida ka audiovisuaalseid lahendusi. Külastaja viimiseks tänapäevast minevikku on loodud kerge üleminek. Näitusele sisenedes saab tutvuda ajajoonega, mis kajastab elu nii Eestis kui mujal aastatel 1700-1945. Seda toetab lühifilm, kus kunstiteadlased ja -ajaloolased seda perioodi samm-sammult selgitavad ning põimivad kunstis toimunut tollaste sündmustega. Suurepärane sissejuhatus, mis loob eeldused näituse mõistmiseks ka kõige kunstikaugematele inimestele.

Päriselt näitusele sisenedes jääb esimesena silma selle visuaalne efektsus, mis saab kinnitust ka näitusel edasi liikudes. Läbiv joon on sügavrohelised seinad, mis huvitaval moel mistahes toonides maalidele veelgi isikupära juurde annavad.

Näituse algus tõstab esile baltisaksa kunsti. Omamoodi trend oli kohalike talupoegade maalimine nii-öelda "salongikõlblikul" viisil, mis nüüd tagantjärgi annab võimaluse näha meie selles staatuses esivanemaid, keda varasemalt maalikunstis nii jäädvustamisväärseks ei peetud.

Tänapäevainimese jaoks on kindlasti huvitav näha ka maale, mis kujutavad vabaõhumaastikku. Näha võib nii mõnesaja aasta tagust vaadet Tiskrest Tallinnale, talupoegi kuldsel põllul vilja korjamas kui ka seda, milline oli tollal Narva maantee. Just need vaated aitavad veel rohkem unustada, mis sajandis hetkel elame ning minna näitusesse aina rohkem sisse.

Magusa üllatusena on muudest teostest veidi eraldi Tõnis Saadoja ja Neeme Külma koostöös valminud installatsioon "Puri", mille suursugusus lööb esmapilgul pahviks. Hiiglaslikule seinale on paigutatud ühtekokku 52 baltisaksa portreemaali, mis kujutavad naisi, mehi ja lapsi ning isegi ühte koera. Need on näod minevikust, kuid hiiglaslikul purjeseinal koos olles loovad ülevaate 18. ja 19. sajandi ühiskonna kõrgkihist ning ärkavad ellu, andes vihjeid sellest, milline oli nende elu tol ajal.

Näitusel edasi liikudes saab külastaja võimaluse kasvada koos Eestiga ja läbi kunsti kogeda kõike, mida kogesid kunstnikud ja ühiskond laiemalt. Võõra võimu all elamine, iseseisvumine, maailmasõjad, okupeerimine, aga ka masinate kasutuselevõtt, soorollide muutumine, hariduse kättesaadavus - kõige selle vahel üritas väike Eesti ja eestlane pidevalt oma identiteeti leida ning muutlikes oludes hakkama saada.

Audiovisuaalset avastamisrõõmu pakub ka režissöör Stella Saartsi lavastatud videoinstallatsioon "Virtuaalgiid. 20 kommentaari", milles Eesti kunstiteoseid ja nähtusi tutvustavad tuntud kunstiloolased ja humanitaarid, teiste seas Mart Kalm, Eero Epner, David Vseviov ja Eha Komissarov. See loob võimaluse keset näitust korraks istet võtta ning kuulata põnevaid lugusid erinevate teoste taga, õppida ja mõista kunsti taas pisut rohkem.

Kunstis kajastub ka see, kuidas kultuur lähemalt ja kaugemalt Eestisse jõudis. Nii on näitusel rahvusromantiliste Maarjamaa heinamaade vahel näha ka näiteks Pariisi tänavaid või eskapismivõtmes maale, mis kujutavad võõra võimu all elades kaugemaid ja ilusamana näivaid paiku.

Ootamatu ja põnev osa püsiekspositsioonist on selle muutuv projektiruum, kus näeb hetkel Bart Pushaw kureeritud ning Jaanus Samma kujundatud näitust "Erinevuste esteetika" rassi- ja eksootikateemadel, mis käsitleb seda, kuidas kujutasid meie kunstnikud rassierinevusi 1920.-1930. aastatel ning mida tõi afroameeriklaste kultuur meie popkultuuri.

Huvitava vaatenurga loob pealtnäha tavalisele teemale kaasaaegse kunstniku Marge Monko teos "Blond", mis kommenteerib heledapäise naisekuju domineerimist 1930. aastate visuaalkultuuris, kui meieni jõudsid Hollywoodi tuhkblondide juustega näitlejatarid.

Kumu poleks saanud valida paremat aega, et selline näitus inimestele avada. See on näitus kaasaaegsele eestlasele ja pühendusega tema juurtele. Saada kunsti abil aimu sellest, kust tuleme meie, eestlased, ja kust on tulnud Eesti, on justkui soe ja sõbralik lohutus, et turbulentsed ajad ühiskonnas ja maailmas üldisemalt on alati olnud ja jäävad ka edaspidi tulema, kuid ühel hetkel läheb elu alati edasi. Ja tavaliselt ikka ilusamaks.