Kaljundi on seisukohal, et püsinäituse võiks ümber kujundada iga viie või kuue aasta tagant. "Kindlasti on mingid tööd, mida ei saa välja vahetada. Kasvõi näiteks Kölerid või Rauad, aga minu arvates on seal ikkagi mänguruumi ja see on ka põhjus, miks peaks püsinäitusi välja vahetama, et neid töid saab varieerida ja valgustada neid välja teistes seostes ja seeläbi tuua sisse erinevaid teemasid. Erinevad tööd aktualiseeruvad uuesti uute teemadega seoses," rääkis ta.

Praeguseks on KUMU külastatud ligi 2 miljonit korda, millest pooled külastused on teinud Eesti inimesed. "Tahame hoida püsinäitust dünaamilise ja muutuvana, et seda oleks põhjust käia vaatamas mitu korda. See püsinäitus ei ole ka midagi monoliitset, et ta püsib 5-6 aastat samasugusena, vaid eesmärk on luua selle raames ka võimalusi sekkuda ja kommenteerida mingeid aktuaalseid teemasid," ütles ta.

"Me tahtsime võtta rohkem fookusesse kunsti ja ühiskonna suhted, kunsti rolli erinevate identiteetide loomisel, selle, kuidas kunst on siinsete erinevate kogukondade, olgu siis baltisaksa või eesti kogukonna identiteeti loonud erinevatel aegadel, milline on olnud kunsti ja võimu suhe. Ma arvan, et meil oli seda ka selle võrra lihtsam teha, et Tiina Abel oli sellise hiilgava kunstiajaloolise püsinäituse varem loonud," selgitas Kaljundi.

Näitus annab ülevaate eesti kunstist aastatel 1700-1945. "Eks see on nõudlik periood, põhjasõjast kuni II maailmasõjani ja see eeldab väga erinevate perioodide ja teemade valdamist, mis muutis selle nii minu kui Kadi Polli jaoks huvitavaks. Ma arvan, et see näitus on sündinud viljakas dialoogis kunstiajaloolase ja ajaloolase vahel, pannes neid erinevaid teadmisi ja vaatenurki omavahel kokku. Mulle kui ajaloolasele, kes põhikohaga töötab ülikoolis ja uurimisprojektidega, on see kogemus muuseumis töötada olnud väga rikastav ja ühtlasi on see võimalus tunnetada erinevate teemade olulisust tänapäeva ühiskonnas."

Jutustab loo multikultuursest Eestist

Kuraatorite eesmärgiks oli anda mitmetahuline ülevaade, mis avab lisaks põhiteljele ka kõrvalteemasid. "See ideaal peaks olema mitte üks liiga lihtne jutustus, vaid näidata, kuidas asjad ongi keerulisemad," ütles Kaljundi.

"Mida võikski otsida kas sellelt püsinäituselt või Eesti kultuuripärandist laiemalt, siis see on see mitmekultuurilisus, mis on siinset ajalugu hästi palju kujundanud." Näiteks paistab see hästi silma 19. sajandi kunsti puhul. "Seda me oleme tahtnudki rõhutada, et kunst mitte ainult ei peegelda toonast ühiskonda vaid ta osaleb aktiivselt selle ehitamisel, kujundab erinevaid identiteete ja väärtushinnanguid. Baltisaksa kogukond otsib oma identiteeti, näiteks maalikunstis on väga huvitav vaadata maastikumaali, kus hakatakse selle kaudu looma oma paigaidentiteeti. Seeläbi on kunstil kogukonda siduv roll."

Niisamuti on näha kunsti mõjud eestlaste rahvusliku identiteedi kujunemisel. "Me oleme harjunud rõhutama kirjanduse rolli rahvusluse arengus. Aga kui vaadata 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kunsti, siis me näeme, et seal on hästi suur roll rahvusromantilisusel, näiteks Oskar Kallise Kalevipoja teemad, Triigi Kalevipoja lennuk või Aleksander Uurits, kes teeb muinasaja romantikat. Neil on hästi oluline roll, nad visualiseerivad sellist muistset kuldajastut, mis oli toona rahvuslikule eneseteadvusele ja identiteedile oluline, rääkida kuldajast enne sakslaste kolonisatsiooni, mis sai omakorda kannustuseks selle riigi ehitamisele kaasajas," selgitas ta.

Kuraatorite eesmärgiks oli näitusega rõhutada, kuidas eestlased, baltisakslased ja vene kogukonnad on kõik olnud omavahel tihedalt põimitud. "See, et me peame Eesti ajaloo võtma tagasi eestlastele ja rääkima seda eesti talurahva perspektiivist – seda suhtumist on olnud ju juba ärkamisajal, läbi nõukogude aja ja ka taasärkamisajal. See narratiiv on täitnud omal ajal olulist rolli. Sellest kinni hoida ei ole kõige mõistlikum, sest me elame ju tänapäeval ka sellises mitmekultuurilises globaliseerunud maailmas ja oleks tore ju vaadata Eesti ajaloole tagasi kui sellisele, kus on olnud erinevaid kultuurimõjusid ja kogukondi ja nad on kõik omavahel põimununa hästi hakkama saanud," arutles Kaljundi.

"Eesti ajaloos on ka erinevaid perioode, näiteks 30ndad ja Pätsu aeg, seal räägitakse väga kõva häälega, et me peaks hoopis enda ajaloost kui võitjate omast rääkima, räägitakse Eesti viikingitest, Sigtunast jne. Ma ei arva, et see lähenemine oleks viljakas. Aga ma arvan, et ikkagi see kultuuriline mitmekesisus on oluline ja tasuks lasta lahti sellest Mahtra sõja vaimust, ennast haletsevast ohvrinarratiivist, mis meil on säilinud tänu nõukogude ajale. See nägemus eestlasest, kes on olnud aastasadu sakslaste poolt orjastatud ja kohutavalt peksa saanud ja kannatanud – see on midagi, mida võimendatakse II maailmasõja ajal ja see elab nii tugevalt edasi tänu sellele, et see sobis nõukogude ajal selle saksa viha ja marksismiga," ütles ta.

Poliitkorrektne teoste ümbernimetamine tekitas poleemikat

Näitust täiendavad eksperimentaalsed kõrvalruumid, millest üks keskendub teiste nahavärvidega inimestele. Kaljundi selgitas, miks on näitusel osade teoste pealkirju muudetud "Tegemist on projektiruumi näitusega "Erinevuste esteetika", mille on kureerinud Bart Pushaw, USA kunstiteadlane, kes on pikalt tegelenud eesti, balti ja põhjamaade kunstiga. Me oleme tahtnud neid nimesid muuta mitte poliitkorrektsuse, vaid sisulistel kaalutlustel. Teiseks on oluline rõhutada, et kuna seal on väljas palju paberil töid, graafikat ja joonistusi, siis enamustel juhtudel ei ole tegemist autorite pandud pealkirjade muutmisega, vaid need pealkirjad on pandud aja jooksul näiteks kuraatorite poolt. Aga isegi kui need on autorite pandud, siis ma arvan, et nende muutmine tänapäeval on põhjendatud. Näiteks Hollandi muuseumites on sellega palju tegeletud, et näiteks töö, mille nimi on olnud "Naine lehvikuga" on hiljem saanud hoopis rassistlikuma pealkirja ja siis nüüd praegusel ajal on otsustatud see tagasi muuta. Kunstiteoste pealkirjad – kasvõi Köleri või teiste baltisaksa kunstnike tööde pealkirjad võivad olla läbi aja palju muutunud, sest sageli nad ei olegi autorite endi poolt fikseeritud."

Kunstiteoste ümbernimetamise üle ei ole Eestis veel eriti palju arutletud ja Kaljundi näeb, et oleks aeg seda teemat puudutada. "Me kindlasti tahaks tekitada debatti selle üle, meil ei ole eesmärk hakata töid nüüd hoogtöö korras ümber nimetama, vaid just tekitada arutelu selle üle ja tuua välja neid erinevaid põhjendusi. Üks lihtsamaid võrdlusi on see, et miks me teise nahavärviga inimeste puhul peame töö juures osutama just nende nahavärvile kui valge inimese puhul sageli viidatakse kas tema perenimele või on lihtsalt mees või naine, ilma et oleks "valgenahaline" mees. Me oleme ka läinud neutraalsete pealkirjade teed," ütles ta.

Kaljundit ennast paelub siiski eelkõige kaasaegne kunst. "Eesti kunsti maine täna – sellest on palju räägitud, et see maine on kuidagi teenimatult madal. Sellest maine küsimusest on minu arust olulisem see, et võiks anda rohkem kaasarääkimis võimalust ühiskonnas. Mulle tundub, et see tänapäevane globaalne maailm, kriiside rohke, kus on palju nurjatuid probleeme, millest on raske rääkida – see on selline maailm, kus kaasaegsel kunstil, mis ei pakugi lihtsaid lahendusi, võiks olla meile palju rohkem anda. Aga see on tõsi, et tal ei ole praegu sellist ühiskondlikku rolli," tõdes ta.

Kultuurisoovitus: Kuna meil oli palju juttu kunsti ja ühiskonna rollist, et me võiks võtta kaasaegseid kunstnikke tõsiseltvõetavate vestluspartneritena tänapäevases maailmas, siis ma soovitan minna vaatama Flo Kasearu näitust "Elust väljalõigatud", mis tegeleb just koduvägivalla ja naistevastase vägivalla probleemidega. Minu arust see illustreerib väga hästi seda, kuidas kaasaegne kunst on võimeline sellistes teemades kaasa rääkima.