Miks te otsustasite püsinäituse välja vahetada?

Püsinäitus on igal muusemil teataval kombel tõepoolest ka selle perioodi kunstiajaloo kirjutamine. Kui tuleb rohkem informatsiooni juurde ja kaasaegne inimene muutub, siis peab paratamatult ka püsiekspositsioon muutuma.

Vana ekspositsioon polnud planeeritud tegelikult 15 aastaks. Selle eelmise ja väga hea ekspositsiooni eesmärk oli esimest korda tuua Eesti vaajata ette kunstiajalooline järjepidevus ja tippteosed. See järgis korraga kahte liini, ühelt poolt stilistilist, teiselt poolt ka ühiskonna arengu liini. Ta oli hübriidne vaade, aga väga hästi komponeeritud.

Selge see, et pidime seal sees tegelikult juba erinevatel põhjustel töid vahetama, näiteks graafika ei tohigi nii kaua väljas olla. Sellepärast mulle tänane püsiekspositsioon väga meeldib, et siin on need kaks projektiruumi. Kui peaks tekkima mõni uus probleem kunstiajaloolastel, siis on väga lihtne luua uus ja kiire mõttevahetus püsiekspositsiooni kaudu.

Ma ei taha öelda, et uus püsinäitus purustab Eesti kunstiajaloo piire. Kindlasti mitte, see narratiiv jääb oma põhiselgroos samaks, sest kunst ja tööd on samad, aga siin on fokusseeritud väga palju erinevatele teemadele. Just see huvitab ilmselt kaasaegset inimest rohkem.

Meile on väga oluline ka see, mida teised püsiekspositsioonid on juba teinud, et sisse on toodud väga palju informatiivset sisu ja omaaegset arhiivimaterjali. Kunsti käsitlus ja pilk on laiem kui üks teos, mis on väga modernismile omane ja on igati aktsepteeritav olnud.

Mainisite kahte projektiruumi. Mis need täpsemalt on?

Üks on Bart Pushawi kureeritud "Erinevuste esteetika", mille kohta ta ise ütles, et uurib seal, kuidas eestlasi on vaadatud ja kuidas Eesti kunstnik ise on teisi vaadanud. Teatavasti just 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul reisis teine professionaalideks kujunenud kunstnike laine väga palju ringi. Eriti just Ants Laikmaale meeldisid sellised teised tüübid, teine näotüüp ja teine keskkond, nii et tema kujutas neid teisi, aga samamoodi uurib ta, kuidas Eesti inimene end ise kujutas või siis vastupidi, kuidas teda kujutati.

Teine projektiruum on Linda Kaljundi ja Kadi Polli kureeritud "Virtuaalgiid. 20 kommentaari", mis on väga moodne ja põhineb videotel Seal saab näha kunstnike ja kunstiajaloolaste seisukohti mõnede tööde kohta, seal saab vaadata ja valida, kui keegi meeldib, siis kuulad tema juttu tööd tulevad ekraanidele.

Kumu on tegelikult väike, me kõik teame seda, ja kui me teeme püsiekspositsiooni, siis me ei paiguta sinna kuigi palju asju tegelikult. Selliste projektiruumide ja video kasutamise kaudu saab rohkem rääkida kunstist, anda talle rohkem selliseid lisaväärtusi juurde, miks ta sellisena tekkis, miks ta selline välja näeb ning mis ta väärtus oli siis ja milline on see praegu.

Kas 15 aastaga on Kumu külastaja hakanud kunstinäitust teistmoodi vaatama?

Ma arvan küll, meil pole uuringut, mille põhjal ma saaks öelda, et ta on väga palju targem, aga ma olen päris kindel. On olemas erinevad külastaja grupid, näiteks on püsikülastajad, kes on väga tihti ostnud endale aastapiletid ja käivad vaatavad enam-vähem kõik näitused üle. Nad on õppinud vaatama, sest ega midagi pole teha, kunsti puhul on väga tähtis mõtlemine, aga vaatamine ka väga tähtis. Kui sa õpid teost vaatama, siis tulevad juba need teised küsimused, mida saab info kaudu juurde. Nii et ma usun, et see on muutunud.

Tuletan veel meelde mõni aasta tagasi toimunud edukat Sittowi näitust, mis tõi Kumusse täiesti uued vaatajagrupid, sama toimub ka praegu Egiptsuse näitusel. Muuseumisse tulevad inimesed, kes tõenäoliselt mitte kunagi ei ole muuseumis käinud. Nad tulevad ja saavad aru, et muuseum pole mitte lihtsalt selline armas tolmune koht, seega kuvand on nüüd küll väga muutunud, aga see on tulnud pikkamööda.

Mis selle uue püsinäituse eesmärk on?

Uue püsinäituse peaeesmärk on uuendada seda muuseumi vaadet Eesti kunstile, sest me ei saa rääkida, et uuendame Eesti tolle perioodi kunstiajalugu, aga ta kindlasti puudutab seda. Püsiekspositsioon on alati midagi, mis puudutab kunstiajaloo kirjutamist ja seda on kirja teel väga lihtne uuendada, aga läbi teoste ja püsiekspositsiooni võtab see aega. Üks eesmärk oligi see kaasajastamine.

Midagi pole parata, klassikalise modernismi ja baltisaksa kunsti väljapanek on üks populaarsemaid püsiekspositsioone Kumus, aga seda on nüüd uuendatud. Ma ütleksin, et visuaalselt näeb see väga efektne välja, ta on isegi efektsem, sest eelmine oli väga rangelt modernismi printsiipide järgi jaotatud.