Mille te seda näitust kureerides fookusesse võtsite?

Kui me hakkasime seda näitust koos Kadi Polliga kuskil kaks aastat tagasi ette valmistama, siis oli selge, et kui eelmine püsinäitus oli paljuski organiseeritud kunstiajaloo stiililise arengu ja ajaloo ümber, siis meid huvitas just selline kunsti ja ühiskonna ning kunsti ja identiteedi suhe. Seejuures mitte ainult kunsti ja Eesti identiteedi suhe, vaid piiririigi mitmerahvuseline ajalugu ja see, kuidas kunst ja visuaalkultuur laiemalt on eri perioodidel ja erinevate siin elanud kogukondade jaoks aidanud luua nende eneseteadvust, kultuurimälu ja identiteeti.

Kas siin on seintel ka mõni kurioosum, mida külastajad pole varem üldse näinud või midagi, mis on üllatav ka kunstiteadlikule vaatajale?

Ma arvan, et püsinäitus on selline formaat, kus on raske üllatada kunstiteadlast, ta peab kõnetama laiemat publikut. Küll aga oleme püüdnud laiendada kunsti definitsiooni, et mitte tuua välja ainult kõrget kunsti, maali, graafikat või skulptuuri, vaid oleme toonud ka visuaalkultuuri kõige laiemas mõttes, erinevaid tarbekunsti kavandeid, plakateid, kujundusgraafikat, 1930. aastate visuaalkultuuri mõttes ka natukene videosid ja fotot.

Tahame näidata, kuidas kõrgem kunst toimib laiemas visuaalkultuuri maailmas, kuidas nad omavahel suhestuvad. Pea kõigis saalides on erinevad vitriinid, kus on raamatute kujundusgraafikat väljas. Selleks, et visualiseerida ja suhestada kaasajaga neid mineviku kunstiteosed, oleme palunud ka kaasaegsetel kunstnikel sekkuda näitusse ja kommenteerida erinevaid motiive või teemasid.

Kas nendest vanadest kunstiteostest leiab ka sidet tänapäeva ühiskonnaga?

Ma arvan, et nii laiemalt ajalugu kui ka kunstiajalugu näidatakse paratamatult oleviku perspektiivist. Selleks, et ta läheks publikule korda, tuleb teda ka niimoodi vaadata. Ühelt poolt on mitmekultuurilisus kindlasti see teema, mille kaudu saab muuta tolleaegse kunsti ka tänapäevas kõnekaks. Lisaks on oluline ka rahvusliku identiteedi loomine, millest tasuks ka tänapäeval rääkida.

Mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopas laiemalt on olnud näha, et just 1930. aastate kunst, mis peegeldab ka majanduskriisile järgnenud konservatiivsuse või parempoolsuse esiletõusu, on selline kultuuripärand, mida on tänapäeval tahetud uuesti üle vaadata. Läbi selle saab küsida, mis on tollel ajal esile kerkinud väärtuste või ka tolle aja kunsti tähendus tänases päevas, kui jällegi on paljud kriisid Euroopat või maailma raputamas.

Kui palju sellele püsinäitusel on uut ja kui palju on eelmisest püsinäitusest kaasa võetud?

Eelmisest püsinäitusest on jäänud alles kindlasti Eesti kunstiklassikasse või täiesti kaanonisse kuuluvaid töid. Maalide hulgas on tööde arv laias laastus sama, aga värskel püsinäitusel on uut just pabermaterjalide hulgas, olgu see siis graafika või siis visuaalkultuuriline materjal, erinevad kujundused, plakatid, disain ja nii edasi.

Te ütlesite, et maale on sama palju. Kas need on samad maalid?

Ei ole. Meil on siin püsinäitusel ka uus installatsioon "Puri", kus on 52 baltisaksa maali, see maalide arvukus tuleb ka sellel installatsioon väljas olevate portreede hulgast.

Kui eelmine püsinäitus oli rohkem maalikunsti šedöövrite keskne, siis me pole kindlasti välja jätnud neid mingile kunstistiilile või ajale märgilisi teoseid, aga oleme nende kõrvale pigem otsinud nii maalis, graafikas kui ka trükigraafikas eri ajastut, ühiskonda või teemasid iseloomustavaid töid. See on suurim erinevus eelmisest püsinäitusest.

Kindlasti oli see ka meie eelis, sellist temaatilist ning pigem kunstile ja ühiskonnasuhetele keskenduvat püsinäitust sai teha siis, kui eelmine püsinäitus, mis mängis läbi sellised stiililoolised arengud, oli juba tehtud.