19. sajandil kasvas kogu Euroopas huvi kohalike maastike vastu. Ka baltisakslased matkasid, joonistasid ja kaardistasid oma kodukoha loodust, kujutasid linnu, tähendasid üles legende ja muistendeid, väärtustasid keskaegset ehituspärandit ning huvitusid eesti ja läti talurahva etnograafiast, eluolust ja kommetest.

Balti maastikumaalide motiivivalikut ja kujutamisviisi mõjutasid nii kunstnike reisid kui ka ajastu laiemad iluideaalid. 19. sajandi esimesel poolel andis tooni romantism. Ka Liivimaa loodusest otsiti metsikumaid ja romantilisemaid motiive, mida andis võrrelda Saksamaa ja Šveitsi mägede ja orgude vaadetega. Sajandi teisel poolel tõi Düsseldorfi koolkond moodi Hollandi hallid ja argised maastikud. Läänemere ranniku tasane loodus ja siinne olustik haakusid nendega hästi.

Varaste kunstiharrastajate ja kunstnike jäädvustused aitasid baltisakslastel luua arusaama Balti provintsidest kui kodumaast, Heimat'ist, koos identiteedi jaoks nii vajalike monumentide, mälupaikade ja maaliliste loodusvaadetega. Need on hiljem mõjutanud eestlaste ja lätlaste rahvusmaastike kujunemist. Nii August Matthias Hageni romantiliselt mägised Karksi vaated kui ka düsseldorflaste ranna- ja külateed on tänini armastatud ja mõjukas osa kohalikust maastikumälust.