Alasti kehade, eriti meeste kujutamine oli 1920. aastate Euroopa kunstis väga moes. Ühelt poolt mõjutasid tervete, jõuliste kehade esiletõusu Esimese maailmasõja traumeerivad kogemused. Teisalt soosis seda ka ranna- ja vabaõhukultuuri ja spordi järjest kasvav populaarsus ning kehaga seotud normide muutumine.

Kuno Veeberil oli inimkehaga oma isiklik suhe. Ta oli õppinud Tartu Ülikoolis arstiteadust ja töötanud Vabadussõja ajal velskrina. Veeber suhtles tihedalt sportlastega, kasutas neid modellidena ja harrastas ka ise sporti, eriti tollal esiplaanil olnud raskejõustikku: tõstmist, maadlust ja poksi.

Veeberi maalide puhul torkab silma erinev lähenemine naistele ja meestele. Art déco mõjust kantud maalidel kujutab ta naisi traditsioonilisemalt – nad on passiivsemad, pehmemad, vanadele stereotüüpidele vastavalt meelelised ja naudisklevad. Mehed seevastu on atleetlikud ja jõulised – nad võtavad erinevaid jõupoose, nende lihased on pingul, jalad harkis.