Teos kommenteerib blondi ja sinisilmse naisekuju domineerimist 1930. aastate visuaalkultuuris. Osalt seostub see juba 19. sajandi etnograafide ja kunstnike kujutistega heledapäistest eestlastest – eelkõige rahvarõivais neiu motiivina kandusid need üle 1930. aastatesse. Teisalt mõjutas tollaseid eelistusi Hollywood, kus ilu etaloniks oli tõusnud blond Jean Harlow, kellest ka Eesti ajalehtedes sageli kirjutati. 1930. aastate teisel poolel läks Eestiski moodi juuste blondeerimine. Heledat juuksevärvi tunduvad Eesti naised eelistavat ka tänapäeval.

Heledajuukselist ja siniste silmadega rahvarõivastes neidu on kujutatud ka mitmel Ants Laikmaa 1930. aastate pastellil. Kaudselt sarnanevad need portreed samal ajal Saksamaal levinud stiiliga, mis idealiseeris maalähedast eluviisi ja rassipuhtust.

Teose vorm on inspireeritud 19. sajandi antropoloogilistest portreedest ja nn Shirley-kaardist (fotodel nahatooni kalibreerimiseks kasutatav testtabel). Ka fotograafia ajalugu näitab kõnekalt heleda nahatooni eelistamist. Kuni 1980. aastateni kalibreeritigi foto- ja filmimaterjalid valdavalt heledanahaliste modellide järgi, nii et tumedamaid nahatoone kujutavaid fotosid oli raske õigesti säritada.

Noore naise profiilis ja kolmneljandikprofiilis kaksikportreele on lisatud fotograafias kasutatavad värviskaalad ja juuksevärvitabelid. Ka juuksevärvimisõpetus, värviring ja Munselli värvikaart osutavad laiemalt värvi- ja kalibreerimissüsteemide tähtsusele inimese kujutamise ning seeläbi ka identiteedi juures.