Juba eriolukorra päris algul võis ennustada arvukate kunstiteoste sündi. Kunstnik saab inspiratsiooni ümbritsevatest sotsiaalsetest oludest ning ühiskonda halvav pandeemia on kindlasti mõjuv tõukejõud loominguliseks eneseväljenduseks. Siin mängib rolli kunstnike ja kultuuriinimeste vahepeal ära kadunud sissetulek, kuna kunstniku töö pole paljuski kahjuks igapäevane kindel ametikoht. Flo Kasearu näitus "Eriolukord" sündis peaaegu samast ajendist. Ainult et siin oli kunstnik veidi eelistatumas olukorras – nimelt pakkus Kumu Kasearule võimaluse näitus teha, kutsudes ta enda eriolukorra partneriks.

Kõrvaltvaatajana on tore näha, et suur riiklik institutsioon pakub toetust ja turvatunnet vabakutselisele kunstnikule. Näituse sisu luues astus Flo Kasearu aga dialoogi Kumu endaga. Muuseumi viienda korruse kaasaegse kunsti galeriisse otsustas Flo Kasearu koostöös kuraator Kati Ilvesega luua videoteosed, mis visualiseerivad muuseumi saaliteenindajaid eriolukorras.

Näituse väljapanek algab juba koridorist – seal näeb videot, kus kunstnik ise kirjeldab täpselt projekti tagamaad, selle seotust oma varasema loominguga ning näituse valmimise protsessi. Taoline sissejuhatus või teisisõnu kunstniku pakutud spoiler töötab näitusega kaasa, kuna vaataja võib kontseptsioonist midagi teadmata kimbatusse jääda. Näituse igas ruumis on üks või paar seinale projekteeritud videoklippi, kus Kumu saaliteenindaja on paigutatud oma töörõivastuses mõnele rohealale.

Flo sõnul said portreteeritavad ise valida paiga, kus neid filmiti. Valikus lähtusid nad kohtadest, mis neile endale eriolukorra ajal pelgupaigaks olid, olgu aiamaa või mõni linnapark. Kasearu nendib sissejuhatuses, et tänu sellele avastas ta Tallinnas rohkem kauneid ja ehk salajasemaid rohepaiku, mida isegi külastama hakata. Vahest pakub mõni paik näituse vaatajale äratundmisrõõmu ning ta leiab uuesti tee sinna. Koroonakriisi ajal tõusid vabaaja veetmiseks mõeldud välialad väga päevakajaliseks. Nendest (või nende puudumisest) kirjutas eriolukorra ajal artikli Karin Paulus^[1], mis tegeleb ehk tekstiliselt sama asjaga, millega Flo ja saaliteenindajad visuaalselt.

Videoklippides imiteerivad saaliteenindajad oma tööd enda valitud rohelises ümbruses, kuid kunstiteoste asemel valvavad nad justkui ümbritsevat loodust. On huvitav jälgida, kuidas mõni saalitöötaja näib etendajana väga loomulik nagu olekski ta oma tavapärasel tööpostil. Mõni aga laskus näitlemisse, mille mõju on kohati ülepaisutatud. Aga see on pigem detailides norimine, sest üldiselt moodustavad kõik videod ühtse terviku. Kui muidu muuseumis käies on normiks, et saaliteenindaja jääb enamjaolt märkamatuks ja ei domineeri oma kohaloluga üle kunstiteoste, siis Flo videotest saab aru, mis on see nipp, kuidas nad märkamatuks jäävad. See seisneb suuresti nende kehalisel enesekontrollil – liikumised peavad olema tähelepandamatud ning praktiliselt peab püsima ühel kohal. Saaliteenindaja on kogu aeg külastajate silme all. Videos on mitme saaliteenindaja liikumisskeemil sarnane lõpp – nad lihtsalt lahkuvad kaadrist ning siis hakkab video taas algusest mängima. Julgen kahelda, et sel on mingi kindel tähendus.

Samas võib proovida seda kujutleda muuseumiruumi. Teenindaja lahkudes tekib oodatud privaatsus olla teostega üksi, ilma kontrollita. Näitust külastades tekkis põnev olukord, kui kaks näitust valvavat saaliteenindajat publikut esialgu silmamata omavahel arutlesid. Külastaja sisenedes jätsid nad jutu ja liikusid operatiivselt tagasi oma kohtadele ruumi eri osades.

Vestlus jätkus külastaja näituseruumist lahkudes. Ilmselt ei paneks külastaja saaliteenindajate tagasihoidlikku kõnelust pahaks, kuid vast ei sobi see kokku nende töökirjeldusega, mis peab tagama vaataja segamatu tutvumise väljapanekuga. Kuna "Eriolukorra" peategelased on saaliteenindajad, siis on selles kontekstis kummastav näha töötajaid järgimas tavalist töörutiini, püüdes nähtamatuks jääda.

Lisaks iseloomulikule liikumisele on esiplaanil Kumu töötajate vormiriietus, mille on teinud AS Profline, mis tegelebki ametirõivastuse disaini ja tootmisega. Kumule tehtud kostüümid on nauditavalt minimalistlikud ja praktiliste taskutega, mustale riidele annab aktsenti oranž kaelasall. Flo Kasearu on juba oma varasemates projektides töötanud samuti vormirõivastuse tähendusväljaga. Näiteks teoses "Costume Drama" (2017) palus kunstnik koos Andra Aaloega performansile kogunenud publikul riietuda turvatöötajate rõivastusse ning seejärel viidi nad linnatuurile. Teos tõi esile mõju, mis tekib kõrvalseisjal, nähes linnapildis ühtäkki hulka vormikandjaid.

Flo on varemgi loonud ühe projekti koos muuseumi saaliteenindajaga. 2014. aasta näituse "(De)fence" käigus valvas muuseumitöötaja Kasearu majamuuseumi aiaauku. Kohati sarnased motiivid – töötaja on vormirõivastuses paigutatud ümbritsevasse rohelusse täites oma igapäevaseid töökohustusi, mis selles kontekstis mõjuvad jaburalt.

"Eriolukorra" näituse detailide puhul on kõnekas analüüsida kujundust ja ülesehitust. See on heas mõttes lihtne – vaataja läbib näituse koridorina, nii et igas toas näeb ta üht või paari videoprojektsiooni erineva muuseumitöötajaga. Ühesuunaline näituse läbimine ei loo küll mingit narratiivi, aga selline koridoriks moodustuv süsteem meenutab Kumu varasema kunsti püsinäitust Varamu ning ka 20. sajandi teise poole nõukogude perioodi väljapanekut, mille mõlema puhul on aga kronoloogia esmane element. Liikumisskeem on "Eriolukorras" küll sama. Ning mainides sõna "varamu", siis eks ole ka saaliteenindajad lisaks muuseumi hindamatutele kogudele selle institutsiooni varamuks.

Avamise vestlusringis kõneles Flo Kasearu, et tema jaoks on sooloprojektide puhul suure pinnaga töötamine uus väljakutse, mida ta alles harjutab. Selle näituse puhul aga toimib selline lihtne ja arusaadav ülesehitus hästi. Lisaks on visuaalselt mõnus jälgida suuri projektsioone seinal, samal ajal saab istuda. Ja on tore, et Kasearu ei ole ruumi videotest liiga üle kuhjanud.

Mainitud vestlusringist jäi kõlama mõte, mis on üks aktuaalsemaid teemasid praeguses kunstimaailmas. Selleks on koroonakriisi tagajärjed ning kuidas kunstivaldkond sellest välja tuleb ja edasi liigub. Flo Kasearu kaardistas kriisi ja toonased hetked oma näituse teostesse, aga mõtteaineks jääb siiski spekuleerida, mis saab edasi. Vestlusringis sõnastasid kuraator Kati Ilves, Flo Kasearu ning vestluse moderaator Kaarin Kivirähk kaks suunda selgelt ja konkreetselt: kas minnakse tagasi harjunud mustrite ja formaatide juurde või võetakse olukorrast õppust niivõrd, et muututakse aina enam digitaalseks ja internetipõhiseks. Viimasega võivad kaduda klassikalised kunstiüritused, näiteks kunstnikuvestlused.

Samas, kas polegi mitte osa valdkonna inimestest ja huvilistest juba tüdinud ning pigem uuendustele avatud? Flo Kasearu ja Kumu koostööprojekt kutsub nende teemade üle mõtisklema ning ka isiklikku seisukohta välja kujundama, sest on ju publiku otsustada, mis teda edasises kõnetab ning milliseks peaksid kunstiväli ja selle sündmused arenema. 

[1] Karin Paulus, Kuhu meil minna on?. – Sirp 27. III 2020.