Olen möödunud poolaasta jooksul huvi ja frustratsiooniga jälginud sõnavõtte seoses Kumu projektiruuminäitusega "Erinevuste esteetika". Alates Jaak Valge ja Lauri Vahtre artiklitest ning riigikoguliikmete absurdselt ründavatest repliikidest kultuuriministri suunas kuni näitusega seotud aruteludes osalejate trotsivate kommentaarideni, kõnelevad need lisaks seisukohtadele muuseumi rolli või keele evolutsiooni kohta – või tegelikult ka nende kaudu – kohalike enesestmõistetavuste vastuolulisusest ning vähesest kogemusest-oskusest nende vastuoludega teraapiliselt toime tulla. Et 2. detsembril aset leidnud poleemikat kokkuvõttev diskussioon¹ jättis samuti õhku nii mõnegi nörritava problemaatilisuse, proovin mõned viimaste kuude jooksul kogutud mõtted selle ülimalt vajaliku diskussiooni jätkamiseks ära sõnastada.

Sedastan kohe, mis mind nende keskustelude juures sütitanud ja häirinud on. Esiteks: tajutakse, et näitus on ise ilming (ohtlikust!) kultuurikolonialismist ja Ameerika kuraator süüdistab meid silmakirjalikult milleski, milles ta ise on süüdi. Teiseks: tajutakse, et kuraator teeb oma keelelis-representatiivse otsusega mitte kasutada oma näituse etikettidel sõna "neeger" moraliseerivaid ettekirjutusi kogu ühiskonnale – ehk tsenseerib, ründab, keelab. Kolmandaks: võimetus tajuda iseennast kolonialistliku maailma produkti ja kaassõltlastena, selle viiside ja privileegidega sajandite jooksul kohanenud ja omaks võtnud elanikena.

Kolonialismi tähendus

Neljapäeval toimunud diskussiooni alguses juhtis Jan Kaus täiesti õigesti tähelepanu sellele, et inimese pilku varjutab tema kogemustest, harjumustest ja tõekspidamistest põimitud loor, mis tema reaalsust moonutab. Empaatilise tunnistuse lämmatas aga järgnenud väide, et kui Eesti kunstiajalugu rassitemaatika kaudu analüüsiv kuraator Bart Pushaw, kes nt juhib kohaliku publiku tähelepanu sõnaga "neeger" seonduvale vägivaldsele maailmaajaloole, "tuleb osutama meie kolonialismile, siis ta mingis mõttes ise käitub kolonialistlikult."

Pole kahtlustki, et Pushaw'l ameeriklasena (keda on muuseas tema päritolu ning diskussioonidest taktitundlikult eemale hoidmise tõttu ebaviisakalt patuoinastatud) on teistsugune kultuuriline kogemus ja tundlikkus kui eestlasel käsitlemaks rassiteemat erinevates kontekstides. Samuti pole kahtlust, et ta mõistab, et Eesti ajaloos ei ole mustanahalistel inimestel olnud defineerivat rolli. Näitus juhtis tähelepanu eelkõige passiivsele rassismile, ebamäärastele harjumuslikele seisukohtadele ja ähmaselt eristatavatele võimupositsioonidele nii sajand tagasi kui praegu. Tegu oli üleskutsega meist teistsuguste inimgruppide vägivaldse minevikuga suhestuma, globaalses maailmas kulgemisega paratamatult kaasnevaid vabadusi ja vastutusi tajuma ning iseend kriitiliselt analüüsima – seda meie pilku varjutavat loori õige lähedalt uurima. Kuidas saab sellist teemapüstitust võrdsustada koloniseerimisega? Mida see hiigelsuur, aga marukergesti juhtuv hüpe õieti tähendab?

Muidugi on dekolonialism ja postkolonialism eelkõige viimasel paarikümnel aastal suurte Lääne impeeriumimaade kontekstides tõeliselt lõkkele lahvatanud teemad, mida tüüpiliselt käsitletakse 16.–20. sajandi Euroopa suurvõimude vallutuste kontekstis. Ajalooliselt rassi alusel dehumaniseeritud rahvaste enesekehtestusvõitlused kannavad neil päevil aina enam vilja ja kohtades, mis nende ekspluateerimise arvelt jõukaks said, toimuvad jõudumööda sellega seotud vastutust teadvustavad muudatused. Lääne dekoloniseerimisega tegelevad institutsioonid taotlevad mitmekesisemat liikmesust enda ridades ja programmides. Dekoloniseeriv haridus toetab klassikalise Euroopa-põhise kaanoni rikkalikumaks kujunemist, aga ka holistilise, kriitilise, mittehierarhilise õpikogemuse pakkumist. Dekolonialism hõlmab patriarhaalsete, kapitalistlike ja modernistlike väärtuste ümbermõtestamist ka laiemalt ühiskondlikul ning isiklikul tasandil, see tähendab pidevat teraapilist õpiprotsessi. Kuigi see on praegusel ajal kindlasti Lääne päritolu trend, mis peavoolustumisele tüüpiliselt maadleb silmakirjalikkuse ja kuritarvitamisega², seisneb selle ideoloogia unikaalsus sisekaemuslikkuses, enesekriitilisuses ja vastuolude aktsepteerimises, mis ei võimalda seda nii hõlpsasti instrumentaliseerida.

Eesti mõnevõrra keerukat positsiooni on dekolonialismi akadeemilise pärandiga tänuväärselt sidunud Epp Annus, tegeledes selle mõtestamisega peamiselt Nõukogude Eesti, aga ka n-ö eelimperiaalse baltisaksluse kontekstis. Nii mõnedki sõnastused tema raamatus "Sotskolonialism Eesti NSV-s" sobiksid selgitama, miks dekoloniseeriv initsiatiiv siinse konteksti kogemuse põhjal nii hõlpsasti rünnakuna paistab. Näiteks: "Püüd "tsiviliseerida" teist kultuuri teises geograafilises piirkonnas on koloniaalne püüdlus, millega käib kaasas "tsiviliseeriva" koloniaalvõimu enesestmõistetav privilegeerimine ning kohalike huvide ja traditsioonide eiramine."³ Idee lääne progressiivi maandumisest Eestisse, et järelaidata meid samamoodi mustanahalistest hoolima nagu "tsiviliseeritud" läänlased, hoolimata sellest, et meil ajaloolist süüd nende ees ei lasu, võib arusaadavalt tunduda ülekohtune ja heidutav.

Olen selle konfliktiga ise lähedalt tuttav. Osalesin mõned aastad tagasi magistriprogrammi raames Hollandis valge privileegi teadvustamise töötoas, kus, pidades tõdema, et ma ei pea taluma argidiskrimineerimist oma nahavärvi tõttu ja mul on täielik õigus saada oma koduriigis haridust ja arstiabi, avastasin end grupi kõige kõrgemalt positsioonilt kõrvuti minust kümme aastat vanema Hollandi valge mehega, kes omab Amsterdamis kinnisvara. Ebaõiglus ja segadus ajasid mind tohutult närvi: te ei saa aru, ma olen Ida-Euroopast! Need olukorrad ei ole võrreldavad! Minu esivanemad olid pärisorjad!

Sestsaadik olen teravalt tähele pannud, kui vähe suhestub dekoloniaaldiskursus ikka veel kogemustega, mis tulenevad Nõukogude okupatsioonide, Vene impeeriumi või ka Saksa ristiretkede kontekstist. Need seosed ongi komplekssed, aga see ei tähenda, et neid ei eksisteeri. Kui neid luuakse, siis mitte niivõrd kohalikus kontekstis, vaid diasporaas, võideldes idabloki esindatuse eest lääne kolonialismi kontseptsioonides (lisaks Annusele nt Redi Koobak⁴). Seda enam on "Erinevuste esteetika" väärtuslik katse tekitada arutelu idaeurooplase kolonialistliku kaasvastutuse üle siitpoolt (ja võrreldes nt minu töötoaga lõpmata turvalisemas ruumis).

Muidugi võinuks seda diskursust sel juhul juba aktiivsemalt, kohalikku teemavõõristust arvestades veel kaasavamalt ja selgemalt lahti selgitada ja edasi arendada. Tiit Hennoste kasutas fraasi "Suur-Ameerika šovinism" kirjeldamaks ülalt alla vaatavat või n-ö suure kultuuri poolt väikesele etteheiteid tegevat suhtumist, mida tema näitusel tajus. Sellise hierarhia teket oleks saanud pedagoogiliste vahenditega (didaktilisemad / ühisosadele enam rõhuvad seinatekstid⁵, empaatiamängud, huumor) ehk vältida. Ometigi ei saa selle arutelu algatajat siiski süüdistada kolonialismis, mille "juurde kuulub ükskõikne või halvustav suhtumine kohalikesse kultuuridesse, see lähtub kultuurilise erinevuse ja kultuurilise üleoleku tundest, mida toetab koloniaalne võimustruktuur."⁶ Annus rõhutab läbivalt, et koloniaalsusega peab kaasnema reaalne võimukehtestamine eesmärgiga ekspluateerida, ära kasutada, tulu saada, et seda nii saaks nimetada. EKRE arupärijad riigikogus olid muidugi veendunud, et nii see ongi: "[Ilmselgelt] kõik sellised asjad toimuvad Brüsselist saabuvate ettekirjutuste ajel või tõukel. Kas on teada, kas Kumu või kultuuriminister või Eesti riik on saanud selle näituse ja selle teo eest Brüsselilt mingit tunnustust?"⁷ Selline sõnavõtt on tehtud eestlase silme ees oleva loori põhimaterjalist, misläbi me näemegi igal pool eelkõige enda ringikäsutamist, ähvardamist ja pisendamist.

Kutse, mitte käsk

Ülemvõimu tajumine seal, kus seda tegelikult ei ole, iseloomustab ka kõige poleemilisemaid näitusega seotud arutelusid keele ja teoste pealkirjade muutmise üle. Paljuski tekkisid need diskussioonid kevadel muidugi valearusaamast muuseumi kogumisprotsesside kohta. Tänapäeva pilgule tundub elementaarne, et kunstnik paneb oma loomingule ise pealkirja, mis on kontseptuaalne ja lahutamatu osa näitusel esitlemiseks mõeldud teosest. Ümbernimetamine tundub sellest perspektiivist mõistetavalt autoriõiguse rikkumise või tsenseerimisena.

Avalikkusele tuli üllatusena, et tegelikult on pealkirjastamine suuresti olnud koguhoidjate tavapraktika. Muuseumikogud on täis kunstiteoseid, millele autorid pole pidanud vajalikuks nime panna, sest need pole algselt olnud ehk mõeldudki väljapanemiseks – nagu Marge Monko esile tõstis, polnud 20. sajandi alguses neid institutsioonegi, mis tänapäeval meie iseenesestmõistetava kunstimaastiku moodustavad. Kogutud materjalide pealkirju ja kirjeldusi uuendatakse pidevalt, sedamööda, kuidas üht-teist nende kohta välja uuritakse (nt kui saadakse kinnitust, et varasem "järvevaade" kujutab konkreetset järve). "Erinevuste esteetika" oli esimene Kumu näitus, mis selle protsessi kulisside tagant lavale tõi – ehk andis märku, et ka muuseumi roll selgete narratiivide esitajana on illusoorne.

Muuseumi moondumine klaaride kaanonite konstrueerijast kriitilise analüüsi vahendajaks on laialdane (dekoloniaalne!) nähtus, mis valmistab harjumisraskusi mujalgi, nagu märkis ka Linda Kaljundi – aga eriti Eestis, täiendas Hennoste, meie narratiivide katkendlikkuse tõttu. (Võiksime ikka vahelduseks oma lõputu ohvrinarratiiviga lõpuni minna!). Küllap selle ajaloolise vastutuse tõttu pakkuda korrektseid kujutelmi tajutaksegi kunstimuuseumi antud keelelist signaali reglementeerimise, vägivaldse keeleevolutsiooni sekkumisena – justkui n-sõna eemaldamine ühe näituse teoste etikettidelt väljendaks nõudmist see ära keelata igal pool.

Arvestades, et muuseumi moondumisprotsessi tuum on nimelt tema enda võimupositsiooni problematiseerimine ja alternatiivsete vaatepunktide esindatus, tundub see seos jällegi meelevaldselt antagonistliku hüppena. Liiatigi on Pushaw selgelt väljendanud: "Ma ei taha öelda midagi Eesti keelepoliitika kohta. Kui keegi soovib neid sõnu kasutada, siis ta võib, kuid mina neid kasutada ei taha ja see on minu näitus. Kumu palus minul selle teha."⁸ Täpselt samamoodi nagu igaüks meist võib mistahes kontekstis teha keelelise otsuse kasutada sõna "neeger", saates sellega välja teatud signaale, võib igaüks meist, näiteks näitusekuraator, teha keelelise otsuse leida sellele alternatiiv, võimaldades teistsuguste konnotatsioonide loomist või ebasoovitavate eiramist. Selle pretsedendi omaksvõtmine ja mistahes kontekstis kasutama hakkamine on isiklik otsus; see olukord ei erine tavapärasest keeleevolutsioonist kuidagi bürokraatilisuse või vägivaldsuse poolest. Ainuke erinevus – ja aspekt, mis tekitab selle kõige juures trotsi – puudutab selliste inimrepresentatiivsete sõnade moraalset-empaatilist kaalu.

Vestlusõhtul ilmnes imetore hiljutine näide seoses sõnaga "naine", mille piiratust on hakatud taaskord eelkõige angloameerika sfääris teadvustama transsooliste inimeste kaasamisel. Eesti publikus tekitasid sõnastused "naisidentifitseeriv inimene" ja "menstrueeriv/vagiinaga inimene" naerupahvakuid – need tunduvad seda kummastavamad, kuivõrd meil on eesti keeleruumis õnn ja õnnetus mitte tegeleda enamikes teistes grammatikates vältimatute sooasesõnadega. Selle tähistaja niivõrd spetsiifiliseks timmimine tundub vähemalt igapäevakõnes absurdne, ebaloomulik; see tungib mugavustsooni, tekitab võõristavat valvelolekut.

Teisalt annab nn poliitkorrektsete ümbersõnastuste kasutamine austava ja kaasava signaali – see teadvustab ning legitimeerib alandatud identiteete ja inimsusi, aktsepteerib nende taotlust või palvet end mingi sõnastuse kaudu potentsiaalselt vestlusse kaasata ja aitab seekaudu kaasa nende tõsiseltvõetavusele demokraatlikus ühiskonnas. Kui ma ei kasuta fraasi "naisidentifitseeriv inimene", ei tähenda see kohe, et ma olen transsooliste vastu, aga kui ma seda teatud kontekstis teen, siis on see žest, et ma olen nende olemasolu ja inimväärikust tunnustanud.

Sõnavabadusega kaasnev sotsiaalne vastutus tähendabki, et me võiksime pidevalt olla valmis piirama enda vabadust öelda välja kõike, mida sülg suhu toob, hoolitsemaks võimestava dialoogiruumi säilimise eest. Poliitkorrektsus ei ole ülalt alla antud käsk, vaid avatud kutse jagada oma inimsust, võrdne võrdsega. Riigikogulane Merry Aart tundis muret, et poliitkorrigeerimine viib selleni, et varsti ei tohi enam sirge seljaga kõndidagi. Vastupidi: just sirgeselgsust ja küpset, erinevusele avatud enesekindlust solidaarsus tähendabki.

Trots sellele kutsele vastata tekib siis, kui me ei leia piisavalt võimalusi suhestuda ja end samuti võrdselt tunnustatuna tunda. On täiesti õigustatud ja vajalik ida-lääne vahelisele koloniaaldiskursuse augule tähelepanu juhtida ning nõuda turvalist ruumi, milles seda täita. Samas võiks säilitada kontekstitundlikkuse ja privileegitaju. Ruumitäitmine naeruvääristavate näidetega stiilis "kas ma pean ka oma Pipi Pikksuka väljaande musta markeriga üle käima?" või "kas ma ei tohi enam kunagi "naine" öelda?" ei ole kuigi produktiivne. Solidaarsust signaliseeritakse ikkagi vastavalt vajadusele ja võimalustele, kusjuures vead, vastuolud ja andeksandmised – eriti iseendale – ongi selle protsessi lahutamatu osa (vt ka Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" Aro Velmeti käsitluses⁹).

Kaaseelised ja kaasvastutus

Mis puudutab väiteid, nagu Eestil poleks kolonialismiga vähimatki pistmist (nagu soovitas kinnitada austusavaldusena mustanahalistele riigikogus Jaak Valge¹⁰), siis ajaloolisi näiteid nende ümberlükkamiseks on siinset poleemikat ümbritsevas meediaski esinenud mitmeid. Esiteks on Eesti rahvuslus suures osas baltisaksa nägu – meie endi kultuurilise eneseväärikuse struktuurid (näiteks laulupidu, aga ka institutsioonid nagu muuseumid) on otseselt üle võetud meie rahvast valitsenud koloniaalvõimult¹¹. Rahvusliku ärkamise lävel kuulus imperiaalteaduslikus käsitluses eestlane ("tšuhnaa") veel loomariiki, oli vähem-kui-inimene, tsiviliseerimata alamrass nagu paljud teisedki¹². Et liigitamis- ja tõuaretushulluses suurvõimude eugeenilistel sõjatandritel ellu jääda, ei jäänudki eestlasel suurt muud üle, kui oma euroopalikku heledust ja valgustatust võimalikult tõhusalt tõestada. Erinevalt paljudest teistest võimaldas eestlasel koloniaalsel hierarhiaredelil ülespoole ronida ja maailmas kulgedes tükkmaad kergema vaevaga tunnustust pälvida tema valge nahk. Isegi kui omariiklus ei võimaldanud nt eesti kunstnikule veel tajutavat sotsiaalse staatuse tõusu, siis nende värviliste inimeste ees, keda ta kujutas – näiteks Konrad Mägil roma tüdruku ees, nagu kirjeldas Eero Epner¹³ –, oli tal üüratu (ja tegelikult täiesti arbitraarne ning mõjutamatu) privileeg.

Lääne dekolonialismis kõneldakse palju vastutuse võtmisest ja süü aktsepteerimisest. Ida-Euroopa puhul võiks rõhuda pigem kaasvastutusele, sõltuvussuhtele koloniaalmaailmaga ja tänu sellele tekkinud võimalustele. Ohvrinarratiivi heietamise kõrvalt võiksime ehk olla tänulikud prestiiži ja eeliste üle, mida euroopalikkusega samastumine on meile võimaldanud. Ka Eesti NSV nautis ju ihaldusväärset "Nõukogude Lääne" staatust, ning võrreldes paljude teiste mitte-euroopalike kogukondadega kannatasid Ida- ja Kesk-Euroopa rahvad Nõukogude tsiviliseerimisterrori all mõnevõrra vähem.¹⁴ Viimase paarikümne aastaga on Eestist saanud aga sootuks läänemaailma lemmiklaps, kelle "arengu taga on salgamatu poliitiline soosing ja tugevad liitlasväed […]. Nüüdseks oleme selgelt üks maailma privilegeeritumaid riike, figureerides maailma esirinnas nii hariduse, elukvaliteedi kui julgeoleku poolest,"¹⁵ sõnab Susanna Veevo essees Eesti rollist Euroopa Liidu arenguprojektides Aafrikas, tuletades meelde, et EL eraldab meile siiamaani proportsionaalselt rohkem raha kui meie sellesse panustame ja et "suure privileegiga käib paratamatult käsikäes ka suur vastutus."

Tulen tagasi oma valge privileegi töötoa näite juurde. Olgugi, et selle ülesehitus ei näidanud välja piisavat tundlikkust Ida-Euroopa/postsotsialistliku konteksti suhtes, ilmnes, et mul on olnud Eestis kasvades ja välismaal elades õnn nautida igatpidi rõhumisvabamat elu kui enamusel mind ümbritsenud rahvusvahelisest grupist. Kui selle inimsuse ja elukvaliteedi – ühes kõigi tema harjumuspäraste elementide ja enesestmõistetavustega – on suures osas taganud mulle pärandatud euroopalikkus, siis see teeb mind lääne vägivaldses ajaloos ja protsessides mitte küll kaassüüdlaseks, aga sellega seotuks, kaasvastutavaks. Suurele osale sellest harjumuspärasest on aluse pannud rassipõhine dehumaniseerimine. Toidulaudki on selle illustreerimiseks hea näide – oleme ju kõik harjunud tarbima industriaalorjandusega lahutamatult seotud suhkrut, kohvi ja vürtse nagu kaneel ja muskaatpähkel, kui mitte rääkida "Erinevuste esteetikas" esile toodud tubakast. Vähim, mida ma selle kaasvastutusega teha saan, on olla teadlik enda pilku varjutavast eelarvamusteloorist ning valmis mulle pärandatud inimsust jagama ja mitmekesistama – võimestama teist nii, nagu ma tahaks, et mind võimestataks.¹⁶

Lõpetuseks

Vestlusõhtul mainis Linda Kaljundi, et ka meie ajalooõpetajatel ei ole häid näiteid ja materjale, miskaudu rääkida Eesti ajaloost koloniaalses võtmes ega Eesti suhtest globaalse kolonialismi ajalooga. See fakt ainuüksi tugevdab koolipõlvest saadik illusiooni – tsiteerin Velmetit –, "et meie teod ja mõtted on ülejäänud maailmast isoleeritud, et see, kuidas keegi teine tajub meie sõnu, pole kellegi asi või et meie silmapiirist kaugemal olevaid inimesi samahästi kui ei ole olemas – seda mõtteviisi jagavad [riigikogu] rahvasaadikud paljude möödunud sajandi kolonialistidega."¹⁷ Loodan väga olla lähiaastatel tunnistaja nende arutelude toimumistele. Ehk tõesti oleks ETV programmis ruumi mõnele dekoloniseerimisteemalisele vestlussaatele?

Viited

¹ Videoülekanne siin: https://kultuur.err.ee/1608423065/video-kumu-vestlusohtu-erinevuste-esteetika
² Näiteks nimetatakse neokolonialistlikeks ka lääneriikide majandusabipoliitikat, mida dekolonialismi loosungi all globaalses lõunas rakendatakse. Nt: https://www.opendemocracy.net/en/decolonisation-comfortable-buzzword-aid-sector/
³ Epp Annus, "Sotskolonialism Eesti NSV-s", lk 146 (Tartu Ülikooli kirjastus, 2019)
⁴ Koobaku kaastoimetatud kogumik "Postcolonial and Postsocialist Dialogues: Intersections, Opacities, Challenges in Feminist Theorizing and Practice" (toim. Redi Koobak, Madina Tlostanova, Suruchi Thapar-Björkert; Routledge, 2021) lahkab neid seoseid ilmselt praegu kõige põhjalikumalt.
⁵ Hea näide on Stockholmi rahvusmuuseumi püsiekspositsioon oma rohkete võimusuhteid selgitavate ja tänapäevaga seostavate etikettidega.
⁶ Epp Annus, "Sotskolonialism Eesti NSV-s", lk 146 (Tartu Ülikooli kirjastus, 2019)
⁷ Siin ja edaspidi pärinevad riigikogu liikmete repliigid stenogrammist: XIV riigikogu, V istungjärk, täiskogu istung, 03.05.2021. https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202105031500?fbclid=IwAR2BjTd7YO0w0-kL6wcNSUXmP0vTrXwuvBa0BPsT5A3vPREZLazSSW9fBfI#PKP-210336.
⁸ Kaisa Potisepp, "Kuraator Bart Pushaw: rassist rääkides ei pea alati rääkima rassismist", ERR kultuur, 06.05.2021. https://kultuur.err.ee/1608202744/kuraator-bart-pushaw-rassist-raakides-ei-pea-alati-raakima-rassismist
⁹ Aro Velmet, "Maarja Kangro kehtestab tõe", Vikerkaar, juuli 2019. https://www.vikerkaar.ee/archives/24900
¹⁰ "Austust mustanahaliste vastu, mida Pushaw nõuab, võib näidata mitmel moel. Küllap on austuse demonstreerimine ka see, kui näidata selgelt, et Eestil ei ole kolonialismiga pistmist, või siis see, et sõnal "neeger" ei ole siin negatiivset tähendust." Jaak Valge, stenogrammist
¹¹ Nii on osutanud erinevates väljaannetes nt nii Annus, Hennoste kui ka Kaljundi.
¹² Bart Pushaw, "Eestlaste nähtav valgekssaamine", ERR kultuur, 21.10.2020. https://kultuur.err.ee/1149537/bart-pushaw-eestlaste-nahtav-valgekssaamine ja Aro Velmet: me ei saa rääkida ainult meeldivatest ajaloolistest seostest, ERR arvamus, 11.05.2021. https://www.err.ee/1608208636/aro-velmet-me-ei-saa-raakida-ainult-meeldivatest-ajaloolistest-seostest
¹³ Eero Epner: kallis, kunstiteose nimi muutus! ERR, 29.06.2021. https://www.err.ee/1608261675/eero-epner-kallis-kunstiteose-nimi-muutus
¹⁴ Nt üks õõvastavalt kurb näide Epp Annuselt kirjeldab, kuidas islamiusulised kogukonnad reageerisid Moskva kontekstipimedale käsule panna tüdrukud ja poisid paaris rahvatantsu tantsima sellega, et tapsid oma tütreid perekonna häbistamise pärast. "Sotskolonialism Eesti NSV-s", lk 203.
¹⁵ Susanna Veevo, "Aafrikast: olevik, tulevik ja Eesti ambitsioonid", Vikerkaar, 7-8/2021.
¹⁶ Tore rassiteemaline juhis selle kaunikõlalise teooria praktikasse rakendamiseks on nt Sanna Kartau, "Eesti rassisti viis riugast", ERR, 09.06.2020. https://www.err.ee/1099862/sanna-kartau-eesti-rassisti-viis-riugast
17 Aro Velmet: me ei saa rääkida ainult meeldivatest ajaloolistest seostest, ERR arvamus, 11.05.2021. https://www.err.ee/1608208636/aro-velmet-me-ei-saa-raakida-ainult-meeldivatest-ajaloolistest-seostest