Lauri Vahtre: pildiallkirjade poliitkorrektne väljavahetamine Kumus pole tühiasi

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kumu uus püsinäitus. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kumu on üks eesti kultuuri kroonijuveel ja mis seal sünnib, on enam-vähem kõigi asi. Seetõttu peaksid muuseumi juhid ja ideoloogid kuulama tähelepanelikult, mida nende töö kohta öeldakse, selle asemel et enesekindla eneseimetluse saatel kiita, kui hästi ja õigesti kõik on ning kuidas aina paremaks läheb, kirjutab Lauri Vahtre.

Kõige sihikindlamalt ja põhjalikumalt on ümbernimetamine läbi viidud ekspositsiooni ühes osas, mis kannab nime "Erinevuste esteetika" ja mille kuraator on ameeriklane, juba mõnda aega Kumuga koostööd teinud kunstiloolane Bart Pushaw.

Kõige rabavam on seda barbaarsust õigustama pandud tekst, millest külastaja saab teada, et mustanahaliste kujutamine veidratena on juba isegi inetu, ehkki kunstis sageli ettetulev juhtum (iseärasusi ikka rõhutatakse), kuid siin on tegu millegi veel halvemaga – nimelt sihikindla halvustamisega, mille eesmärk on kergitada eestlase (st valge) eneseteadvust, esitledes mustanahalist alaväärse olendina, keda võib naeruvääristada. Selgub ka, et üks suuremaid kurjategijaid selles vallas on Eduard Viiralt.

Loomulikult tegin ma pärast nende uudiste lugemist "Erinevuste esteetikale" veel ühe ja väga põhjaliku ringi peale, nagu – ma oletan – paljud teisedki muuseumikülastajad. Aga mida ei ole, seda ei ole, tee või tina – nimelt rassismi. Ei Viiralti ega ka teiste autorite töödes kujutata mustanahalisi ei naeru- ega alaväärsetena, nad on lihtsalt huvitavad, eksootilised, teistsugused.

Viiralti stuudium "Neegripead" uurib justnimelt mustanahalisi, mitte lihtsalt mehi, ja toob esile, mis neis Viiralti arvates on eripärast. Kuid mitte alaväärset. Ants Laikmaa "Abessiinlane" aga kujutab abessiinlast – mitte Samuel Petersit, nagu arvab Pushaw – ega kutsu vähimalgi määral üles teda pilkama. Näib, nagu oleks kunstiteadlasele teadmata, et kunstnikud otsivad sageli üldistusi, maalides pilte pealkirjaga "Vana meremees" või "Talumehed kaarte mängimas", millel pole halvustamisega mitte midagi pistmist. Läbiv joon on – vaadake, see on huvitav. Vaadake, mida kõike maailmas leidub. Mõni ülespandud pilt on mustanahaliste suhtes isegi selgelt lugupidav, vähemalt minu silmis. Kuskil nägin vihjet pühale perekonnale.

Kokkuvõttes tekib näitust tudeerides arusaam, et ainus, kes siin rassismi käes vaevleb, on kuraator Pushaw. Vaev on nii suur, et sunnib rassismi nägema lausa kõikjal, nii nagu võitlevale feministile kangastuvad igas püstises objektis fallosed. Kuid lool on ka puänt: nimelt ei ole rassism mitte ainult Pushaw' kinnisidee, vaid ta käitub ka tegelikult rassistina. Sest see viis, kuidas tulla võõra kultuuri keskele ja hakata enesekindlalt selgitama, mida eesti kunstnik eesti publikule tegelikult öelda tahtis (ja mida eesti publik siiani taibanud ei ole), vastab täpselt kolonisaatori tegevusele mõne võõra hõimu juures, keda ta peab alaarenenuks ja primitiivseks.

Pushaw selgitus "Erinevuste esteetika" ekspositsiooniosa juures on oma põhikoelt seesama, mis klassikalise misjonäri-kolonisaatori sissejuhatus saabumisel: "Kallid võsaneegrid, inimeste söömine on inetu komme. Tulge minu juurde, ma õpetan teile, kuidas elada ilma selleta." Tundmata huvi, kas needsinased üldse harrastavad kannibalismi või mitte. Sellisele misjonärile oleks loogiline vastata: "Aitäh, auväärt massa, et huvi tundsid, aga tunne natuke rohkem, siis äkki mõistad ka midagi."

Kumu juhtkond peaks häbi pärast maa alla vajuma, et midagi sellist on üles pandud. Kuid kuna tegemist on ikkagi märkimisväärse kultuurifenomeniga, ei peaks seda teksti mitte maha võtma, vaid talle lisama teise teksti – täpselt nii, nagu pildiallkirjade puhul on näidatud, milline oli vana (vale) nimi ja milline on uus (õige) nimi. Niisiis tuleks Bart Pushaw tekst varustada n-ö kasutamisõpetusega:

Oma sissejuurdunud aupaklikkuses kõige väljastpoolt tulnu vastu kutsus Kumu näituse koostamise juurde teise kultuuritaustaga inimese, kes paraku näeb poliitkorrektseid, antirassistlikke viirastusi. Selle tulemusel valmis iseenesest huvitav ekspositsiooniosa "Erinevuste esteetika", kuid ühtlasi ka allpool nähtav "selgitav" tekst, mis omistab teoste autoreile motiive, mida neil polnud. Esitletud teosed ei alaväärista "teistsuguseid", vaid peavad neid lihtsalt huvitavateks ja väljendusrikasteks, nii nagu kunstnikud peavad huvitavateks teisigi indiviide ja inimtüüpe. Käesolev juhtum on näiteks, kui kaitsetu on looming asjatundmatu retseptsiooni ees, mis ei suuda mõista teoste loomise kultuurikonteksti. Nimede ümbermuutmist tuleb aga klassifitseerida võltsimiseks. Kumu juhtkond vabandab juhtunud eksituste pärast ja püüab edaspidi sellist jämedat ebakompetentsust vältida.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: