Tundub, et enamus kultuuriinimesi toetab president Kersti Kaljulaiu seisukohti. Ka kriitilise meelega arhitektid on suures pildis presidendiga päri. Vähemalt seni, kuni president ei puuduta teemat "arhitektuur". Ega ta väga puudutagi. Aga kui poolkogemata kuidagi riivab, siis kipuvad arhitektide kulmud iseenesest silmade kohalt poolde otsmikku tõusma.

Nii ka tänavust aastapäeva kõnet kuulates. Ei, sõna "arhitektuur" president ei maininud, aga oli sõna "betoon" ja seda tuntavalt negatiivses tähenduses. Tsiteerin lõiku aastapäeva kõnest:

"Järjekordsele grandioossele kultuuriobjektile eelistaksin mina alati toetada päriselt Eesti inimesi, eesti kultuuri tõelisi kandjaid. Mooste rahvamuusikuid ja Nedsaja külabändi, Haapsalu pitsiseltsi ja Vormsi paadiehitajaid, potisetusid ja Virumaa lõngaliisusid. Betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on."

Lasin kiiresti silme eest läbi need "grandioossed kultuuriobjektid", millele president võis vihjata: KUMU, ERM, pakun, et ka, et Lennusadama restaureerimine ja meremuuseumiks kujundamine kvalifitseerub "grandioosse betooni" alla. Ilmselt ka Tallinna laululava rekonstrueerimine.

Ülejäänud kultuuriehitisi on vist grandioosseks palju nimetada, aga märgin neist siiski mõned, mis kohe meelde tulid ja millele riik otse või läbi kohaliku omavalitsuse on õla alla pannud: Kultuurikatel, Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja, Pärnu keskraamatukogu, Filmimuuseum, EMTA kontserdi- ja teatrimaja, Viljandi laululava. Ka Pärdi keskust rahastas Eesti riik.

Lisaks veel vanad hooned, mis on saanud uuenduskuuri: Estonia teater, Vanemuine, Ugala, Vene teater, Rakvere teater, Nukumuuseum ja Noorsooteater, Narva ja Haapsalu linnus, Paks Margareeta, Viljandi Pärimusmuusika Ait, Vaba Lava Narva teatrikeskus ja Paide muusika- ja teatrimaja. Kindlasti on neid veel mitmeid.

Väljend "grandioosne kultuuriobjekt" viitab antud kontekstis justkui millelegi halvale, millelegi, mis tulnuks jätta ehitamata. Kõige grandioossem taasiseseisvunud Eestis rajatud kultuuriobjekt on Eesti Rahva Muuseum.

ERM-i maksumuseks kujunes 87,3 miljonit eurot. Selle eest oleks saanud kümme aastat pidada ülal ligi 370 – kasutades presidendi väljendit – "eesti kultuuri tõelist kandjat". Aastas kulub maja ülalpidamisele umbes 3,5 miljonit eurot, mille eest saaks veel umbes 150 inimest palgal hoida. Väärinuks see ERM-ist loobumist?

ERM-i külastab tavaolukorras kuus umbes 19 000 inimest üle maailma, siit ammutavad infot ja inspiratsiooni teadlased, õpetajad, õpilased, kunstnikud, kirjanikud, muusikud, teatri- ja filmiinimesed, siin rullub lahti Eesti ajalugu ja kultuur eesti elu ja inimestega. Oleks me pidanud sellest loobuma?

ERM-i erakordne arhitektuur on omaette väärtus, nii nagu see peabki ühe riigi rajatud kultuuriobjekti puhul olema. Nii nagu Vesilennukite angaar ja KUMU on ERM äratanud üle maailma suurt tähelepanu, meelitanud Eestisse hulgaliselt turiste, säranud arhitektuurilehtedel ja Facebooki ning Instagrami uudisvoogudes. Ta on teinud täpselt seda, mida üks tõeliselt hästi kavandatud kultuurihoone peab tegema – äratanud positiivset tähelepanu Eesti kultuuri vastu.

Betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on ...? Ka haiglad ei ravi haigeid, ikka arstid; koolid ei õpeta lapsi, ikka õpetajad; laborid ei tee teadust, ikka teadlased ...

President alustas oma kõnet Juhan Liivi luulega, lõppegu siis ka tänane arhitektuurikommentaar Liivi sõnadega. Nendega, mis ta olla lausunud 1911. aastal Estonia teatrimaja ehituse juures, endalt viledaks kulunud pintsakut seljast võttes "Kallis kodumaa! Anna andeks, et ma nii vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada. Aga annan, mis mul on!"