Margit Mutso arhitektuurikommentaar. Avalik linnaruum iga ilmaga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vihm
Vihm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Arhitekt Margit Mutso räägib raadiouudiste kultuurikommentaaris, kuidas linnaruumi aastaringselt rohkem kultuuri ja sporti tuua.

Head kriisi ei tohi lasta raisku minna ja kindlasti on ka koroonakriisist võimalik midagi head välja võluda.

Avalikust linnaruumist on arhitektid rääkinud aastaid. Nüüd, mil siseruume ähvardab taas sulgemine, on õige aeg üle vaadata, millist tegevust annab siseruumidest viia õue, kus viirusel on levida raskem.

Meil on alatasa sant suusailm, ütlevad seepeale skeptikud. Võibolla on aga meil pigem sant mõtteviis või ebasobiv garderoob?

Mõni aasta tagasi hilissügiseses Pariisis jäin mõtlema, miks istuvad prantslased õnnelikena vihma, külma ja tuulega välikohvikutes, samal ajal kui meie esimese sügiskuu saabudes väliterrassid kokku korjame ja tuppa põgeneme? Ilm pole Pariisis alati parem kui Maarjamaal, aga prantslased kogunevad ikka elu nautima lahtise katuse alla, soojad vammused seljas. Mõnel pool on terrassid ajutiste kerglahendustega piiratud, nii et tuule korral saab seinakatte ette tõmmata ja külmavaresed leiavad laua soojakiirguri läheduses. Sellises poolsuletud ruumis on piisav loomulik ventilatsioon, mis takistab viiruse levikut.

Üle Eesti on viimase kuue aastaga toimunud hulgaliselt ideevõistlusi linnaväljakute uuendamiseks. Enamus lahendustest töötab selle nimel, et luua linnale uus tugev imago, tekitada esmane vau-efekt pilkupüüdva linnadisaini, trepistike, sillutismustrite, veesilmade ja muu taolisega. Aastaringset aktiivset tegevust pakkuvaid elemente on pakutud vähe. Sellele võiks edaspidi mõelda.

Näiteks kuidas tuua väljaku- ja tänavaruumi senisest rohkem kultuuri ja sporti. Kuidas lahendada väliruumi nii, et sport ja kultuur ei kaoks avalikust linnaruumist ka siis, kui taevast kallab vihma, lörtsi, lund või rahet ning tuuleiilid painutavad puuladvad vastu maad.

Avatud spordiklubid võiks olla uus teema: paned paksu dressi selga ja tõstad kangi kaetud, veidi piiratud väliruumis. Välibassein võiks olla, sooja veega muidugi, samuti katusealused pallimängu ja tantsuplatsid, tatamipõrandad võitluskunstidele, poksikotid jne.

Suveperioodil on kultuuri õues küllaga: välietendused, -kinod, -kontserdid ja -näitused kuuluvad eestlase suve juurde. Nüüd on aeg otsida võimalusi nende kestvust pikendada.

Tänaste materjalide juures pole kunstinäituse tegemine märjas ja külmas mingi eriline katsumus. Näitusetegevuseks saab hõivata tunneleid ja vitriinaknaid. Samas võiks ka näitusetegevuseks sobiva linnadisaini peale mõelda, näiteks teha spetsiaalsed näituseseinad või paviljonid.

Ka töö- ja õpperuumid võiksid senisest enam kolida väliruumi. Väliklassid on paljudes koolides rakendamist leidnud, aga ka büroopindade juurde võiks luua välikoosolekuruumid.

Ühistransport, mis teatud kellaaegadel on paratamatult ülekoormatud, on jätkuvalt viiruseohtlik. Samas ei näi tants puuduvate kergliiklusteede ümber vaibuvat. Siinkohal tekkis mõte, et kui rattateid sõiduradade kõrvale teha ei anna, siis võiks lahendada olukorra liiklusmärkidega: määrata terved linnaosad hoovialadeks. See tähendab, et autokiirus viiakse samale tasemele kui on kergliiklejatel. Osava rulluisutaja kiirus on umbes 20 kilomeetrit tunnis. Kalamaja, Pelgulinna, Kassisaba ja teiste väikeasumite kitsastel tänavatel piisab sellest ka autosõiduks täiesti. Kui aga ratastel liikuja soovib ohutuse mõttes sõita pigem jalgteel, siis tuleb liikuda jalakäija kiirusel.

Tänasel ülemaailmsel arhitektuuripäeval passib kutsuda kõiki linnajuhte veel rohkem mõtlema linnaruumi tänaste vajaduste ja võimaluste peale. Arhitekte, maastikuarhitekte ja disainereid meil jagub!

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: