Margit Mutso arhitektuurikommentaar. Kuidas hinnata arhitektuuri?

Kultuurikatlas jagatakse 9. detsembril taas arhitektuuripreemiaid. Preemiamaastikul orienteerumine ei ole isegi siseringi inimesele lihtne, rääkimata siis kõrvalvaatajatest, ütles Margit Mutso arhitektuurikommentaaris.
Oma eriala parimaid autasustavad arhitektide liit, sisearhitektide liit ja maastikuarhitektide liit, lisaks annab aastapreemiad kultuurkapital, kel on arhitektuurivaldkonnas 7 kategooriat. Ühelt poolt on ju hea, et arhitektidele mitmel rindel preemiaid jagatakse, samas jääb sõnum avalikkusele üsna segaseks – võta sa siis lõpuks kinni, mis on see tänavune parim maja, sisearhitektuuri- või maastikulahendus.
Väljend "kolearhitektuur" on läinud käibele ilma, et keegi selle täpselt oleks defineerinud. Ilmselgelt on see vastand mõistele "hea arhitektuur", mida otsivad arhitektuurižüriid ja mida võib arhitektuuri hindajate protokollide põhjal proovida lahti muukida.
Ühe esimese asjana tuuakse ikka ja jälle välja arhitektuuriobjekti ja ümbritseva keskkonna suhe ehk siis ehitise sobitumine etteantud kohale. Arhitektilt oodatakse, et ta arvestab sellega, tajub paiga iseärasust, rütmi, mastaapi, aga oskab näha ka selle potensiaali. Arhitekt peab kohale lisama väärtust.
Seejuures ei peeta heaks tooniks kunagi olemasoleva keskkonna jäljendamist, koopia tegemist või vana arhitektuuristiili matkimist. Nüüdisarhitektuur peab olema tuntavalt oma ajastu märk. Nagu näiteks De La Gardie kaubamaja Tallinna vanalinnas.
Millisel hetkel hakkab uus objekt olemasolevas keskkonnas nö karjuma ja muutub pealetükkivaks – selle tajumine on peenike äratundmise kunst, mida arhitekt arvutiekraanil iga kord ei suuda.
Meenutades taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal väljaantud arhitektuuripreemiaid, meenub vaid üks uus meie mõistes kõrghoone – Tallinnas City Plaza büroomaja, mida peeti elegantselt suurlinlikuks ja täpseks aktsendiks linnakeskuses. Teistest üle kõrguvaid hooneid linnaruumi sobitada ja nende füüsilist üleolekut linnapildis põhjendada ei ole arhitektile kerge ülesanne.
Ümbritsevast tugevalt erineva mastaabiga on ka ERMi uus hoone, mis on sedavõrd lennuka idee ja eripärase funktsiooniga, et tema headuses ei ole põhjust kahelda. Erilise funktsiooniga majale on sageli lubatud rohkem kui näiteks igapäevasemale kortermajale. Muide, siinkohal ei meenu ühtki kortermaja, mida oleks pärjatud aasta parima arhitektuuri tiitliga.
Enamus pärjatud töid on ümbrusega üsna samas mustris, kuid tugeva eristuva arhitektuurikontseptsiooniga. Üks põnevaim neist on näiteks Tartu Ülikooli Narva kolledži hoone, mis seisab Narva linna peaväljaku ääres – julge betoonlahendus, mille idee on võrsunud ajaloo sügavusest. See on maja, mis sobib ainult sellele kohale.
Tundlikkust oodatakse arhitektilt ka loodusesse projekteerimisel. Pärdi keskus Laulasmaa metsas on üks arhitektuuri peapreemia pälvinud hooneid, mille puhul hinnati eeskätt tema looduse suhtes pieteeditundlikku arhitektuuriideed.
Üks, millest ei saa hoone arhitektuuri hindamisel üle ega ümber, on maja funktsioneerimine. Võib ju teha näiteks silmapaistva vormi ja fassaadiga koolimaja, aga kui maja logistika logiseb, ei saa seda lugeda õnnestunuks. Arhitektilt oodatakse, et iga uus hoone on kasvõi väikese sammukese ajast ees ja funktsioneerib paremini kui tema eelkäijad. Siinkohal meenub näiteks kunstiakadeemia uus hoone, mis muutis üldist arusaama inspireerivast õpikeskkonnast.
Arhitektuuri hindamisel on läbi lipsanud ka selline väljend nagu poeetilisus. See metafüüsiline aspekt on hea arhitektuuri puhul tunnetatatav, samas päris lahti seda seletada ei õnnestu. Maja kas lummab või mitte. Poeetiliseks on peetud sageli väikseid hooneid kauni looduse taustal – näiteks Mardi talu Saaremaal või Eisma sipelgakuuri.
Nii-nimetatud maja vaimu on tihti tunda hoonete puhul, mis pole ehitatud päris nullist, vaid millel on oma eelnev ajalugu ja säilinud vanad osised. Näiteks Raudna põhikooli spordihoone Heimtali vanade tallimüüride vahel või ka Fahle maja, samuti Rotermanni kvartali uute ja vanade majade ristandid.
Arhitektuuri, sisearhitektuuri ja maastikuarhitektuuripreemiad määratakse üksteisest sõltumata, kuid parima tulemuse annab kahtlemata tugev tervik. Maja arhitektuur ei pääse piisavalt mõjule, kui siselahendus on saamatu või ümber ehitise laiutab igav asfaltväli. Seega rohkem koostööd eri valdkondade vahel!
Toimetaja: Kaspar Viilup