Elu koosneb hetkedest. Mida rohkem on kauneid hetki, seda ilusam on elu. Arhitektuuril on eluhetkede kujundajana suur roll. Hästitoimiv plaanilahendus ja head ruumiproportsioonid on mõnusa olemise eeldus. Aken idafassaadil kingib hommikukiirusesse päikesekiire, terrass maja lääneküljel kutsub nautima õhtuvalgust.

Kortermaja võimalus pakkuda igapäevaellu lisaväärtust on üldjuhul piiratud – ümbritsev majadesein võtab vaated ja valguse, maa-aluse parkla parkimiskohtade samm määrab tubade mõõdud, sageli puudub maja ümber haljastatud hoov või terrassid, kus soojal ajal peale päevatööd väljas olla.

Linnamaja oluline detail on rõdu. Rõdu väärtust oskavad hinnata pea kõik linnaelanikud: noored emad, kel on mugav rõdule last magama panna, rohenäpud, kellele rõduääred pakuvad võimaluse lillede või maitsetaimede kasvatamiseks, kontoritöötajad, kelle ainus päevane D-vitamiini annus tuleb rõdul hommikukohvi juues jne.

Rõdu väärtust oskavad aga kõige paremini hinnata need, kelle liikumine on piiratud, kes iseseisvalt välja ei pääse. Need, kelle ainumas koht, kus olla päikse ja värske õhu käes, nautida lilli, linde ja putukaid, ongi see paariruutmeetrine konstruktsioon majafassaadil. Ja kui seda pole, siis jäävad paljud ilusad hetked olemata.

Neid ei ole vähe, kes istuvad oma viimased kevaded, suved ja järjest soojemaks muutuvad sügised varjulises siseruumis. Inimese keskmine vanus tõuseb ja tulevikus on koduseinte vahele aheldatuid tänasest veel rohkem.

Päris tihti on küsitud, et miks te, arhitektid, siis majadele rõdusid ei projekteeri? Vastus on: väga tahaks, aga ei saa. Ei saa selle pärast, et eesti seadusandlus ei soosi rõdu ehitamist. Nimelt on iga hoone tarvis määratud hoonealune pind, millest suurema põhjapindalaga maja teha ei tohi. Arendaja eesmärk on loomulikult lubatud hoonealune pind maksimaalselt ära kasutada. See tähendab seda, et hoonealuse pinna ulatuses ehitatakse võimalikult palju müüdavat korteripinda. Seadus ütleb, et hoonealuse pinna sisse loetakse ka rõdu ja lodža, seda ka siis, kui need maa peale ei toetu. Seega, kui arendaja otsustab teha rõdud, siis peab ta selle võrra vähem ehitama korteripinda. Rõdu ruutmeetri eest aga mõistagi makstakse vähem.

Siinjuures on huvitav nüanss, et kui majale tehakse näiteks päikesekaitsevarjestus või alla kahe ruutmeetrine maapinnale mittetoetuv varikatus, siis seda ehitusaluse pinna hulka ei arvestata. Niipea aga, kui lisada piire ja muuta need elemendid ühtlasi ka rõduna kasutatavaks, muutub nende projektsioon hoonealuseks pinnaks.

Võib ju öelda, et ärgu arendajad olgu nii ahned ja teenigu veidi vähem korterite ehitamise-müümise pealt, aga teiselt poolt vaadates – kui isegi Tallinna kesklinnas on krunte, mis lubatakse täis ehitada vaid 15 protsendi ulatuses, siis on raske öelda kasumit taotlevale ettevõttele, et mahutage selle vähese sisse ka arendaja jaoks vähetasuvad rõdud. Mitte keegi ei saa eraettevõtet selleks sundida.

Miks selline seadus on tehtud – ei oska öelda. Võib-olla on selle taga soov pidurdada arendaja ablast meelt, tulemus on aga paraku see, et uued korterid on suhteliselt väheväärtuslikud ja majade fassaadid igavad ja kannatavad linnaelanikud. Laiemas pildis puudutab see kogu ühiskonda: mida vähem pakub ilusaid hetki elukeskkond, seda vähem on siin õnnetunnet.