Intervjuu. Kuu arhitektid väestavast arhitektuurist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

EKA uus hoone
EKA uus hoone Autor/allikas: Kuu Arhitektid

Merle Karro-Kalberg vestleb Sirbis auhinnatud EKA hoone kavandanud Kuu arhitektidega, milline on hea elukeskkond ning võiks olla ruumi kasutaja vastutus.

Eelmise aasta lõpus välja antud Eesti arhitektuuripreemiate koore riisus Kuu arhitektide Joel Kopli, Juhan Rohtla ja Koit Ojaliiva paela-, hilisemasse suka- ja sokivabrikusse kavandatud uus Eesti kunstiakadeemia (EKA) hoone. EKA maja pälvis kultuurkapitali arhitektuuripreemia, arhitektide liidu arhitekti aastapreemia ja sisearhitektide liidu preemia (sisearhitektid Tarmo Piirmets ja Raul Tiitus). Kuu arhitekte on varem tunnustatud ka riikliku kultuuripreemiaga ja EKA hoonet aasta betoonehitise tiitliga.

Arhitektid on hoone teadlikult justkui poolikuks jätnud, et selle asukad saaksid selle loominguga täita, ruumi oma vajadustega kohandada. Maja on nüüdseks poolteist aastat kasutuses olnud ning preemiasaju valguses on paslik vaadata, kuidas seesugune ruum tegelikult elab ning kasutus arhitektide kontseptsioonile vastab. Kuu arhitektidega tuleb juttu EKA majast, kuid ka laiemalt sellest, milline on hea elukeskkond ning ruumi kasutaja vastutus.

Võib vist öelda, et EKA uut kodu on tunnustatud peaaegu kõigi võimalike preemiatega, mis meil arhitektuuri valdkonnas välja antakse. Kuidas te ise selle hoonega rahul olete?

Joel Kopli: Pigem oleme rahul. Eks detailides tuleb protsessi käigus ikka kompromisse teha, aga üldjoontes said teoks kõik konkursil välja pakutud ideed ning need on ka valminud ruumis vähemal või rohkemal määral näha.

Koit Ojaliiv: Suured ideed läksid käiku, aga ikkagi juhtub, et kui sinna majja lähen, saan mõnikord piki päid ja jalgu täiesti teiste asjade, mitte arhitektuuri eest: kuskil on liiga kitsas, kuskil liiga jahe või, vastupidi, palav, liiga pime jne.

Juhan Rohtla: See oli meil ka ju esimene ülikool kavandada – ja esimene kunstiülikool.

Milliseid võtteid võiks järgmiste ülikoolide projekteerimisel kasutada?

Koit Ojaliiv: Maja ise pole ju päris uus, vaid pidi mahtuma etteantud kesta. Ei saa öelda, et oleksime välja töötanud mingi valemi, et võtame natuke seda, natuke teist ja kokku tuleb hea asi.

Joel Kopli: Üks asi ehk siiski on: tulevase kasutajaga arvestamine. See muidugi ei käi pelgalt ainult ülikoolide projekteerimise, vaid ruumi loomise kohta üldiselt.

Juhan Rohtla: Eks alati tule üles leida potentsiaal. Kunstiüliõpilastel on kõvasti ruumi ja ühiskonda sekkumise potentsiaali. Ruum tuleb ka mujal üles ehitada kasutaja tugevaid külgi arvesse võttes.

Kui kerge või raske on kasutajale ruumi jätta? Mulle tundub, et kontseptuaalne arhitektuuriidee välistab tihti kasutaja vajadused või soovi ruum enda järgi kohandada. Räägitakse näiteks, et Eesti Rahva Muuseumi töötajatel oli keelatud tuua oma töökohta, kabinetti näiteks, isiklikke esemeid, nagu pilte, lillepotte jms, sest ruum ei pääsevat siis nii esile, nagu on kavandatud.

Juhan Rohtla: Minu arust on siis midagi valesti, kui need asjad omavahel vastuolus on. Idee võikski ju toetuda kasutajale või ülesandele, millele maja peab vastama. Meil sellist kasutajast eraldi seisvat arhitektuuriideed, mida pühaks pidada, ei olnud.

Joel Kopli: Ilmselgelt mõjutavad arhitekti otsused ruumi kasutamist. Liiga palju ette öelda, tundub ka liiast. Seda eriti EKA suguse hoone puhul. Hea, kui on selliseid ruume ja kohti, mida saab kasutada mitmeti, mis soodustaks loovalt sekkuma ja olema.

Juhan Rohtla: Meie pakume lahenduse, kuid ka kasutaja peab meile natuke vastu tulema ja kohanema. Mõnikord on see muidugi valuline.

Koit Ojaliiv: EKA maja projekteerimist alustades ei läinud me kõigepealt rektori juurde, vaid käisime läbi kõik meistrid ja palusime selgitada, mida nad täpselt teevad ning kuidas. Oleme ju ise ka EKA vilistlased ja projekteerisime oma kogemusele tuginedes. Kui riiul materjali täis panna, siis on see kui sein, mööbel ja vaheseinad on liigutatavad. See julgustas kõiki ideid mitte lõpuni joonistama. Nii ongi, et suure ruumi saab kasutaja jaotada väiksemateks osadeks.

Praegu kavandame Sillamäe päästekeskust. Käime päästekeskused läbi ning püüame aru saada, kuidas päästja töötab, milline on selle inimese hinge­elu ja päevarütm ning millist ruumi on tal tegelikult vaja. Kuna päästjad on ju kogu aeg tööl reageerimisvalmis, püüame neile kavandada ka hubase olemise kohti.

Juhan Rohtla: Ruumi kasutamisele seavad tegelikult kõige suuremad piirangud turvakaalutlused. Tudengite hoone võiks tegelikult olla kogu aeg avatud: Kotzebue tänavalt võiks kõik sisse saada, hoone võiks olla Kotzebue tänava ja Põhja puiestee ühenduslüli, nii et ühelt tänavalt kiiresti teisele jõudmiseks võiks läbi hoone põigata. Esimene korrus on tegelikult kavandatud avaliku ruumi jätkuna.

Milline on tellija roll sünergeetilise ruumi sünnil?

Koit Ojaliiv: Eratellijaga ilmselt EKA hoone sarnast maja teha ei saa. See, kes oskab raha lugeda, oleks ilmselt kiiresti kahe jalaga pidurile vajutanud. Võiksime mõelda ka laiemalt, miks me teeme korter­elamuid raha teenimiseks. Võiks ju ikkagi teha ägedaid kortereid ka. Meil on olnud küll paar tellijat, kes alguses plaanivad teha teistmoodi, kuid lõpuks mõeldakse siiski peamiselt kasumile. Riigi Kinnisvara võib küll kiruda, aga meie suhted on head, sest ei tulda arhitekti ideed kärpima või dikteerima.

Juhan Rohtla: Viimaste tööde valguses võin siiski väita, et ka eratellijad hakkavad aina enam hindama uusi väärtusi, näiteks liigirikkust või looduskesksust. Eks asju tuleb ka osata õigesti n-ö müüa: kui nimetada arendusprojektis liigirikkust hooldusvabaks maastikuks, läheb see paremini peale. Konkurentsist tulenevalt peavad ka kinnisvaraarendajad leidma uued müümise lähenemisnurgad. Teadlik ostja sunnib ka arendajat terasem olema. "Keskkond" on aina enam igal pool oluline märksõna.

Kui palju on teie hinnangul teadlikke ostjaid?

Joel Kopli: Mulle on jäänud mulje, et praegu ostetakse kõike – ja väga kallilt. Siiski on üha enam neid, kellele keskkonna ja arhitektuuri küsimused korda lähevad. Millises keskkonnas on hea elada? Millises lapsi kasvatada? Nõudlus kvaliteetse elukeskkonna järele pole meil veel kahjuks füüsilises ruumis nii selgelt avaldunud kui näiteks Taanis, kus arusaamine inimlikust ruumist on eeskujulikul tasemel.

Koit Ojaliiv: Peaksime mõtlema laiemalt, mida keskkonnasõbralikkus õieti tähendab. Enamasti elame linnakorteris, kust igal nädalal kahe tunni kaugusele metsa sõidame ja autoga kogu oma nodi kaasa veame. See pole ju väga keskkonnahoidlik.

Tuleb siiski tõdeda, et teadlikkus on igal juhul tõusnud. Kinnisvaraarendajad tulevad küll sooviga saada krundile palju kortereid, kuid seejuures huvitab neid ka see, mis jääb majade vahele. Viis aastat tagasi ma sellist juttu ei kuulnud. Meie juurde tullakse ka sooviga ehitada ainult puidust maja, sest betooni puhul on süsiniku jalajälg suur.

Joel Kopli: Oluline on, et just riik oma valikute ja tegevusega eeskuju oleks. On vaja häid näiteid, millised on keskkonda sobilikud ja ökoloogilised ehituslahendused. Takistus ei tohiks olla see, et sellised lahendused on veidi kallimad või et mõne lahendusega tuleb alles katsetada, et teada saada, mil määral seda kasutada saab. Riik peab oma projektidega seadma ambitsioonikama eesmärgi, kui erasektor seda praegu suudab või julgeb teha.

Mõned eeskujulikud projektid on riigil ka käsil: Tallinnas kavandatakse mere äärde keskkonnamaja, mis on valdavalt puidust liginullenergiahoone, Viimsi gümnaasium on üle saja aasta esimene puidust koolimaja.

Uuest aastast hakkasid kehtima uued energiatõhususe nõuded. Ka see on hea algatus, aga tehtud on ainult pool sammu. Küsimata on jäetud, mida me tahame saavutada. Kas tahame, et hoone ülalpidamiskulu on lihtsalt väiksem või tahame päriselt keskkonda säästa ja planeeti hoida? Kui ehitame ikkagi neljarealisi teid, kuid ei kavanda jalakäijasõbralikku linnaruumi ega arenda ühistransporti, ei saa ju keskkonnasõbralikkusest ikkagi rääkida. Tundub, et pidevalt on õhus vastuolud ja poolik mõtlemine.

Milline on üldse hea elukeskkond?

Koit Ojaliiv: Minu arust on oluline paindlikkus ja valikuvõimalus. Näiteks suurem osa praegu turul saadaval korteritest on üsna tüüpsed: seal on esik, köök-elutuba, kaks magamistuba, võib-olla ka rõdu. Aga kui ma ei taha niimoodi elada? Kui mul on kaks last, siis mul oleks vaja ehk kolme magamistuba. Aga võib-olla ma tahan kunagi kõik toad ühendada, et oleks üks suur vaba tuba. Kuidas ma pensionipõlves seal korteris toimetan ja hakkama saan? Milline on siis minu ruumivajadus? Aga kui ma elan siis üksinda või hoopiski kahekesi? Kui maja ümber on liigirikas aed, siis kuidas ma sinna pääsen? Kas ma saan oma toa õue laiendada? Selliseid ümberkorralduse võimalusi ja paindlikkust elukohad praegu enamasti ei paku, kuid need küsimused on väga olulised.

Joel Kopli: Kas meil on tänaval mõni puu?

Koit Ojaliiv: Kas meil on ka tänaval mõni pink, kus istuda?

Juhan Rohtla: Kas äärekividest saab lapsevankri ja ratastooliga üle?

Joel Kopli: Kas hoovis on ainult parkivad autod või on seal ruumi ka muuks?

Koit Ojaliiv: Mulle meeldib linnas elada nii, et kontor, lasteaed ja kool on võimalikult üksteise lähedal. Linnas võib liikuda sihtkohtade vahel autoga, aga võib ka käia jala või kasutada ühissõidukeid. Teine eluviis eeldab, et omavalitsus teeb pikki plaane ja investeerib ühistranspordi korraldamisesse, et ühissõidukeid oleks kasutada mugavam kui autot.

Juhan Rohtla: Hea elukeskkonna ja keskkonnasäästliku eluviisi küsimus taandub lõpuks inimese enda vastutusele. Kui oldaks nõus natukenegi poolele teele vastu tulema ja oma mugavustes järele andma, oleks suur samm juba tehtud. Kui keerata näiteks toatemperatuur kahe kraadi võrra madalamaks ja kampsun selga panna, siis on ökoloogiline jalajälg kohe tunduvalt väiksem. Hea elukeskkond ei tähenda seda, et toas on 25 kraadi sooja ja kõik tuled põlevad.

Joel Kopli: Uue ruumi kavandamisel tuleb lahenduses olla täpne. Küsima peaks, kui palju ruumi on elamiseks ikkagi vaja. Kas lahenduses on liigseid ruutmeetreid, mille välja ehitamata jätmine ei vähenda elukvaliteeti, kuid muudab hoone hoopis kompaktsemaks? Kas kaks autot peavad parkima kontrollitud kliimaga siseruumis?

Juhan Rohtla: Minu arust on ennast tõestanud hea elukeskkond Tallinnas vanalinn. See on juba mõnda aega hästi toiminud. Ka Kadriorg.

Elukeskkonna puhul on tähtis, et seal kohtuksid selle looja ja kasutaja. Vanalinnas võluvadki ehitusmeistri käejäljed, tööriista jäljed, nendele lisanduvad kasutaja ja elaniku kulutamisjäljed – dialoog rikastab elukeskkonda.

Elukeskkond ei pea tingimata välisest keskkonnast lahutatud olema, nagu on praegu üldine suund. Säilida võiks ühendus looduse eluringiga: talvel ongi pisut jahedam ja suvel pisut palavam. Nii säilib ka meie side looduse ja iseendaga. Hermeetilised majad, mugavad autod ja nutikad seadmed panevad selle kontakti proovile.

Koit Ojaliiv: Me elame kohas, kus talvel on külm, tihti ka niiske ja pime. Suvel seevastu üsna tihti kuum. Ehk ongi meie eluviis selline, et talvel koondume kokku, surume ennast väiksesse ruumi kokku, suvel valgume laiali. Ehk peaks ruum toetama ka aastaajalisust. Olemas võiks olla selline vaheruum, mida ei köeta iga päev nii, nagu muid eluruume, vaid kasutatakse ainult suviti. Ehk on see katustatud, klaasistatud, võib-olla on seal kamin. See on selline õues ja toas olemise vahepealne ruum.

Joel Kopli: Hoones sees ei pea kõikides tsoonides olema sama temperatuur. Sellist hooajalist kasutamist peab ehk uuesti õppima meie esivanemate elustiilist ning näiteks rehielamust.

Koit Ojaliiv: Ka avalikele hoonetele ja büroodele võiks samamoodi läheneda. Miks ei võiks koosolekuruumis või söögi­toas olla jahedam – viibime seal ju lühikest aega. Hooajalisus ei tähenda erinevusi ainult suvel ja talvel, ka sügisel ning kevadel võib ruumikasutus erineda.

Palju on meie mõtlemises kinni. Toon näiteks koolid. Väga palju räägitakse liikuma kutsuvast koolist ja sellest, et kooliruum peaks soodustama liikumist koolipäeva vältel. Kui aga koolimaja juurde kavandada väliterrass, öeldakse kohe, et see pole hea mõte, sest õpilased ei tohi õue minna, siseneda tohivad aga ainult ühest uksest, kuna teisiti pole turvaline või muidu teevad nad koolimaja poriseks. Mõni ruum võiks ju ka lasteasutuses ollagi porine?

Joel Kopli: Hooajaline ruum tähendab, et ka ruumi kasutaja annab oma mugavuses järele ja muudab harjumusi.

Mulle tundub viimasel ajal aina enam, et inimesel pole tegelikult üldse nii palju ruumi vaja. 60-ruutmeetrisesse korterisse on võimalik mahutada peaaegu sama palju eluks vajalikku kui 200-ruutmeetrisesse majja. Kas nõustute selle tähelepanekuga?

Koit Ojaliiv: Ruumivajadus on üsna individuaalne. Mõnikord ongi suurteks mõteteks tarvis palju ruumi. Mõnel inimesel ehk ongi vaja palju tühja ruumi. Eluruumi suurus on praegu üsna pragmaatiliselt seotud hoopis sellega, kui palju inimesed pangast laenu saavad. Ehitatakse sellise suurusega eluruume, mida saab müüa ja mille puhul pangad kergelt laenu annavad. See on ruutmeetri täpsusega välja arvutatud.

Joel Kopli: Ressurside kokkuhoiu mõttes peame liikuma pigem ikkagi kompaktsema ruumi poole – pigem väike, aga nutikas. Vähem võib olla piisav. Ka 60-ruutmeetrises ruumis saab olla korraga avarust ja privaatsust. Kui suured mõtted ei mahu tuppa ära, saab minna mere äärde.

Juhan Rohtla: Hea arhitektuuri korral on kasutatud avaruse loomiseks ära ka väliruum. Suur aken ja välivalgustus toovad õue tuppa ja loovad avarustunde. Ruutmeetril on palju erinevaid väärtusi ja tihedust.

Me räägime väestavast arhitektuurist, et maksimaalselt ära kasutada elukoha potentsiaal. Üks asi on rääkida sellest, kuidas eluruum ümber korraldada privaatsusest lähtuvalt. Teine asi on see, kui midagi juhtub ja eluruum tuleb kohandada ratastoolis liiklejale. Sel juhul osutuvad kõik lävepakud ja trepid takistuseks.

Inglise keeles on mõiste "lifetime home" ehk "eluaegne kodu", mis tähendab, et seal saab elada elu lõpuni. Alguses elatakse koos lastega, mis eeldab rohkem eluruumi, kuid seejärel saab elamise ümber korraldada pensionipõlveks, mil ruumi enam nii palju vaja ei lähe. Sellises ruumis on jätkusuutlikkuse iva.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: