Liidu eesmärk on suures pildis ikka üks – luua kodumaal ehitatud keskkond, mille üle võib olla uhke. Läbi ajaloo on liitu painanud ikka samad küsimused: kuidas suunata klienti tellima head arhitektuuri, mida teha, et riik oleks eratellijale eeskuju, et omavalitsused kaasaks ruumiloomesse spetsialiste, et peetaks oluliseks arhitektuuri ja linnaruumi kvaliteeti?

Nõukogude perioodil tulid suunised liidu tegevusele ülevalt poolt, ehituskomiteest. Sealtkaudu määrati esimees, anti raha tegevuseks, jagati läbi liidu hüvesid ning arhitektid olid seeläbi ka üsna taltsad. Kuid mitte päris vait. Üks hetk hakkas noorte meeste veri vemmeldama, 20 aastat liitu juhtima pandud esimees tõugati troonilt ning väljaütlemised linnaruumi teemadel – laiuvate paneelrajoonide ja ajaloolise keskkonna hävitamise vastu  -muutusid tavatult valjuks.

Taasiseseisvunud vabariigis on arhitektide liidu roll järjepanu kasvanud. Ka ootused liidule. Algusaastad ei olnud arhitektidele sugugi kerged. Võitlus selle eest, et riigi tellimusel valmivad majad oleks väärt arhitektuuriga, et poliitikute kõrval suunaks linnaruumi arhitektid, et olulisi objekte projekteerima pääseksid oma ala parimad –  on kestnud kõik need 30 aastat.

Alles see oli, kui enamus riigi ja kohaliku omavalitsuse tellimusel valmivatest hoonetest sündis läbi odav-arhitektuurihanke. Tulemuseks olid pahatihti laudahooneid meenutavad koolid, lasteaiad, piinliku ilmega politsei, piirivalve ning teised riigiehitised.

Arhitektide liidu juhtide esimesed kohtumised Riigi Kinnisvara esindajatega olid  masendavad. Riigi esindajate poolt naerdi välja nii arhitektuurivõistluse nõue kui autoriõigusseadus. Kui mõnel puhul tehtigi ideevõistlus, siis pidi võitja eskiisi staadiumis loovutama oma autoriõigused, et edasise töö saaks riik tellida ikkagi odavhankena.

Ei ole meeldinud arhitektide ettepanekud ka paljudele linnajuhtidele – sain võimu, järelikult olen ise omaenese tarkusest pädev otsustama, milline on hea  linnaruum, ise tean, kas kas eelistan autosid, jalakäijaid või rattureid, kas rajame parke või ehitame maju. Arhitekt on tööle palgatud vähestes omavalitsustes. Arhitektide liit on olnud poliitikute krae vahel nagu tüütu täi, kes ei lase rahulikult omasoodu toimetada.

Aga tulemus hakkab tasapisi  välja paistma.  Paljude linnavalitsustega on tehtud koostööd, Riigi Kinnisvarast on saanud liidule hea partner. Või vastupidi – liidust on saanud hea partner riigi kinnisvarale. Selle tõendiks on uued koolimajad, mille üle saab vaid uhkust tunda, põnevad linnaväljakud, mis elavdavad väikelinnade keskusi ja läbi arhitektuurivõistluse sündinud riigiehitised. Riigi tegevus on olnud eeskujuks ka erasektorile, kes samuti on järjest enam oma arenduste tarvis otsinud ideid läbi võistluse.

Ja nagu enne valimisi oli näha –  omavaltsuste teemade keskmesse on kerkinud linnaruum. See annab lootust!

On aga üks teema, millega arhitektide liit ei ole saanud hakkama. See on riigiarhitekti kui institutsiooni loomine. Paarkümmend aastat on selle nimel vaeva nähtud, selgitatud, poliitikutega läbi räägitud, toodud näiteid riikidest, kus see töötab – ikka leidub mõni poliitik, kes riigiarhitekti sõna kuuldes õudusega karjatab: appi, Speer! Nii peab täna Eestis riigiarhitekti töö tegema ära üks loomeliit.

Saja-aastane Eesti arhitektide liit on nagu ruumikultuuri majakas: valgustab, kutsub, suunab ning hoiatab eesseisvate karide eest. Eks sellele viitas ka Ene-Liis Semperi tabav valgusinstallatsioon liidu 100. sünnipäevaks Fotografiska tornis, mille all Jaak Prints piinatud arhitektiks ja koledaks majaks kehastus.