Paljud on peale sundkaugtööd otsustanud, et jäävad ka edaspidi vabatahtlikult mingis osas koju tööd tegema. Enamgi veel – on neid, kes pistavad läpaka kotti ja kolivad kurjade ilmade tulles kuskile lõuna poole. Töö saab tehtud! Teadmisel, et töökoht ei pruugi piirata elukoha valikut, võib olla päris suur ja pigem positiivne mõju kogu ühiskonnale.

Tänavu suvel kogunesid arhitektid paariks päevaks Lõuna-Eestisse, et arutleda teemal "Kahanevad linnad". Vaatluse all olid Eesti väikelinnad, mille elanikkond väheneb ja mida ähvardab vaikne hääbumine.

Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks pakkus arhitektide liit välja idee hakata korrastama väikelinnade keskusi. Tänaseks on võistlusprojektide põhjal valminud kümmekond keskväljakut ja tulemust on põnev jälgida. Mõnel pool on uus kujundus võetud kohe omaks, teisal on tunda veel võõristust. Mõnel pool on arhitektid vaadanud linna pigem võõra pilguga, teisal aga lasknud kohalike harjumustel oma tööd mõjutada. Igal juhul on kesklinna elavdamisega astutud samm lähemale sellele, et inimesed vaatavad elukohta valides senisest rohkem aktiivse väikelinna poole.

Kindlasti pole värske linnasüda piisav ajend suuremast äri ja kultuurikeskusest provintsilinna kolimiseks. Väikelinnal on kindlasti veel mitmeid eeliseid. Ja alati on võimalik oma aktsiaid veelgi tugevdada. Palju sõltub kohalikust omavalitsusest.

Üks väikelinna eelis tõmbekeskuse ees on kindlasti eluaseme hind. Koroonapiirangute raames sai paljudele selgeks, et väikses linnakorteris lisaks kodukontoritele ka kodukooli pidada on väga keeruline. Ruumi napib.

Olukorras, kus ka väljas käimine oli komplitseeritud, muutus nii mõnegi pere olukord talumatuks. Ja keegi ei ütle, et seda enam ei juhtu. Väikelinna on aga võimalik soodsamalt soetada eluase, kus lisaks tubadele on ka aialapp kasutada.

Tugev ajend, mis võiks suunata perekondi väikelinnade poole vaatama, on laste vaimne ja füüsiline tervis. Stress, ärevus ja muud vaimsed piinad on noorte seas kasvav trend. Sellele sekundeerib ülekaaluliste noorte arvukuse tõus. Kui väikelinna valitsus võtaks oma eesmärgiks luua eelkõige lapsesõbralik keskkond, pakkuda noortele võimalusi huvitegevuseks, spordiplatse, ujulat, aga ka lihtsat igapäevast ohutut liikumist ratta, rula või tõuksiga või kui suudetaks luua meeldiv koolikeskkond väliklasside, avara ühisala ja tänapäevase tehnovarustusega, meelitada kohale head õpetajad, pakkuda paremaid tugiteenuseid kui suudavad suurlinnakoolid, siis võiks väikelinna konkurentsivõime kasvada hüppeliselt.

Lisaks on väikelinnades puhtam õhk ja rohkem rohelust. Laps, tema areng ja tervis on see, mille nimel lapsevanemad on valmis tegema läbi kardinaalse elustiilimuutuse.

Konkurentsivõime sõltub palju ka sellest, kui hea on linnaühendus muu maailmaga ehk milline on neti ja transpordiühendus. Kõige paremas olukorras on linnad, kust sõidab läbi rong. Rongil on bussiga võrreldes mitmeid eeliseid: sinna pääseb lapsekäruga, rattaga, ratastooliga, rongis on mugav teha tööd, sõidu ajal saab tõusta mõneks ajaks püsti, liikuda, kasutada mugavalt tualetti, muuta istekohta jne. Paar päeva nädalas käiarongiga suuremas linnas tööl on pigem meeldiv vaheldus.

Siinkohal on aga paslik küsida, kas peaks üldse suunama inimesi suurlinnadest välja, on see ühiskonna huvides? Koondatud inimhulka on ju teenindada palju mugavam ja ökonoomsem kui hajutatud asumite puhul...

Siinkohal võiks aga taas pöörata pilgu koroonale, mõelda selle kiirele levikule tihedas suures linnas, sellele kui kergesti on halvatav paari-kolme tõmbekeskusesse koondunud rahvaga ühiskond. Kui mitte pandeemia, siis näiteks suurõnnetuse, looduskatastroofi või tahtliku rünnaku puhul.

On vist hea, kui kuskil on olemas tagala.