Kuraator Bart Pushaw: rassist rääkides ei pea alati rääkima rassismist

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Bart Pushaw Autor/allikas: SA Eesti Kunstimuuseum Youtube

Poleemikat tekitanud Kumu uue püsinäituse ajutise ekspositsiooni "Erinevuste esteetika" kuraator Bart Pushaw rääkis intervjuus ERR-ile, et erinevate rasside kujutamist uuriva näituse tegemine muuseumis ei tähenda veel kunstnike rassistideks tembeldamist ning teoste nimede muutmisega ei soovinud ta öelda midagi eestlaste või Eesti keelepoliitika kohta.

"Erinevuste esteetika" ümber on olnud parajalt poleemikat. Mis mõtteid see teis on tekitanud?

Ma olen Kumuga koostööd teinud juba kaheksa aastat ja see on esimene kord, kui minu ameerika päritolu on probleemiks osutunud. Samas saan ma sellest aru, sest USA-l on maailmas domineeriv positsioon. 

Näitus jõudis avatud olla väga vähe aega ja neid inimesi, kes seda vaatama jõudsid, oli vähe.  Eesti on väike: kõik, mis juhtub, võib saada uudiseks ja uudised tihtipeale on arvamustele üles ehitatud. Kindlasti on üks reaktsioon see, et ma olen ameeriklane ja justkui ütleksin eestlastele, mida teha. Ma arvan, et see teeb inimesi vihaseks juba ainuüksi USA ajaloo pärast. See on loogiline, et te ei taha, et keegi tuleks ja ütleks, kuidas asju teie enda riigis teha. 

Aga oluline on aru saada, et keele uuendamisel pole midagi pistmist teose või kunstnikuga. Seda on vaja selleks, et muuseumid tegutseksid 21. sajandile vastavalt.

Praegu on kõik olnud karantiinis, meedia toodab sisu ja inimestel on aega seda tarbida. See mõjutab inimesi, eriti, kui neil pole võimalik ise näitusele minna ja seda vaadata. Kui vaadata, kuidas seda teemat käsitletakse ja milliseid arvamuslugusid kirjutatakse, siis on arusaadav, et inimesed on vihased.

Muide, see pole esimene kord, kui ma olen teoste nimesid muutnud, aga varem pole keegi seda märganud. Sel korral panime juurde märke, et töö nimi on muudetud. Me tahtsime sellele tähelepanu pöörata, et panna inimesi mõtlema. Kas see on tõesti nii halb, et kutsume nüüd Wiiralti teost "Neegripeade" asemel lihtsalt "Peadeks"? 

Ma ei taha öelda midagi Eesti keelepoliitika kohta. Kui keegi soovib neid sõnu kasutada, siis ta võib, kuid mina neid kasutada ei taha ja see on minu näitus. Kumu palus minul selle teha. Minu arvates on oluline mõista, et kõik, mida olen Kumus või üldse Eestis teinud, on olnud kutse eestlaste endi poolt.

Sirje Helme ütles ERR-ile antud intervjuus, et nimede muutmine polnud poliitiline tegu, vaid lihtsalt soov luua diskussioon.

Ma mäletan oma eelmist Kumus kureeritud näitust "Värvide dirigendid". Pärast tundsin, et see oli liiga pehme, liiga turvaline. Ma tunnen, et kui mulle on antud privileeg õppida kunstiajalugu, siis see on ka minu vastutus nende teadmistega teha midagi olulist ja luua diskussioon. 

Näituse "Värvide dirigendid" kohta ilmus vist üks arvustus. Mõtlesin, et öelge keegi midagi! Inimesed käisid seda vaatamas ja katalooge osteti, aga tagasisidet polnud. Nüüd muidugi mõtlen, et peab hästi mõtlema, mida endale soovid.

Samas on praeguse näituse tagasiside puhul tore, et inimesed kunstist nii palju hoolivad. See on asi, mida ma Eesti puhul armastan - kultuur on siin väga oluline. Paljudes kohtades ei peeta seda nii oluliseks. 

Kuidas "Erinevuste esteetika" näituse idee teieni jõudis?

Mõned aastad tagasi oli Kumus näitus Ants Laikmaa teostega, mida kureeris Liis  Pählapuu. Laikmaa on huvitav kunstnik: ta oli tihedalt seotud rahvusromantilise  stiiliga, kuid enne seda elas ta mõned aastad Tuneesias ning maalis kauneid teoseid araablastest ja aafriklastest. Keegi pole nendest töödest kunagi väga rääkinud, peamiselt sellepärast, et Eestis ei ole väga palju neid, kes selliste teemadega tegeleksid. 

Rääkisime Liis Pählapuuga, et ma peaksin nendest töödest midagi kirjutama. Euroopa kunstnikud suhtusid tihti rassismi ja orjuse tõttu rassiteemadesse negatiivse alatooniga, kuid Laikmaa puhul ei tundunud see üldse nii olevat. Ta oli pärit talupoegade seast ning ei suhtunud sellesse kui hierarhilisse teemasse. Niisiis kirjutasin ma sellest essee kataloogis "Ants Laikmaa: Vigala & Capri".

Jätkasin rassiteemadega tegelemisega, sest märkasin, kuidas kunst muutub 1920ndatel - Eesti Vabariigi loomise järel. Eestlased kogesid maailma uuel moel, sest nad olid rikkamad ja said reisida. Mitmed kunstnikud käisid Aafrikas, Aasias jne. Nende maailmavaade muutus. Seega ilmub eesti kunsti rahvuskultuuri ehitamise, aga samal ajal ka globaliseerumise temaatika, sest kunstnikud avastasid maailma.

Kui Kumu palus mul projektiruumi näituse kureerida, sai sellest perioodist näituse põhiline tõukepunkt - nii palju on sellest ajast teoseid, millest me peaksime rääkima rohkemat, kui lihtsalt seda, et need on ilusad ja eksootilised. Muidugi on need ka ilusad ja eksootilised, aga nendes on midagi sügavamat.

Kunstiajaloolasena usun ma, et kunst pole kunagi neutraalne. Ka see näitus portreerib keerulist ajalugu.

Kas avastasite näituse tegemisel ka enda jaoks midagi uut?

Näiteks üks inimfiguur Wiiralti töös "Pead" on mitte ainult modell, vaid Kuuba kunstnik. Kui Wiiralt tundis teda piisavalt hästi, et teda poseerima kutsuda, siis avab see Eesti kunstiajaloos uue tahu: eesti kunstnikud jagasid Ladina-Ameerika kunstnikega sama ruumi. Kuuba ja Eesti kohtumine Pariisis on täiesti uus lugu. Minu jaoks oli see huvitav avastus. See annab Kuubale Eesti kunsti kontekstis uue tähenduse. Eesti ja Eesti kunst ei ole sugugi nii isoleeritud või tundmatu, kui eestlased ise arvavad - tegelikult otse vastupidi. 

Üks kuubalane suhtles eesti kunstnikuga. Kas Kuubas on siis kuskil ka Wiiralti portree? Järsku sünnib siit uus uurimistöö teema, millega kunstiajaloolased saavad tegeleda, minna Kuubasse ja otsida, kas sealt on võimalik avastada veel mingeid seoseid.

Kui keeruline või kerge oli näitusele töid leida?

Töid, mille vahel valida, oli palju. Mul on nelja seina peale umbes sada tööd valitud. Me peame muidugi vahepeal mõned tööd näitusel vahetama, sest graafika ei saa valgustingimuste tõttu kauem kui 4-5 kuud väljas olla.

Kuidas langetasite valiku, millised tööd jõuavad näitusele?

Üks kõige olulisemaid asju minu jaoks oli panna näitusele Aafrika skulptuure Kongost ja Kesk-Aafrika Vabariigist, mis pärinevad ERM-i kollektsioonist. Need on  toodud Eestisse kahe arsti poolt, kes töötasid Prantsuse ja Belgia missioonidel.

Selliseid kujusid valmistavad Aafrika kunstnikud suveniirideks. Soovisin, et näitusel poleks ainult eestlaste tehtud pilte mustanahalistest, araablastest ja asiaatidest,  vaid et seal oleks ka Eesti kogudes säilitatavat mustanahaliste endi loodud kunsti. Kui vaatame eesti kunsti, siis näeme, et eestlased reisivad, aga ka aafriklased reisivad ja teevad samuti kunsti. Soovisin seda rõhutada ka oma näitusel.

Osad skulptuurid näitusel kujutavad muusikuid, kes mängivad pilli või tantsivad ja need on paigutatud läbipaistvasse vitriini. Kui neid vaadata, siis näeb läbi vitriini ka eestlaste poolt  maalitud pilte afroameerika jazz-muusikutest. Seega Aafika ja afroameerika muusikud jagaksid justkui sama ruumi. See loob huvitava vestluse Aafika kultuuri leviku kohta, aga nii, et seda jutustavad eesti kunstnikud. Taoliste seoste ja momentide loomine oli minu jaoks oluline.

Loodan, et kriitika on alles inimeste esimene reaktsioon. Kuna kõik on kinni olnud, siis pole inimestel olnud aega näitusega suhestuda. Ja samal ajal on seda nii palju kritiseeritud ajal, kui inimestel pole võimalik olnud näitust nähagi.

Paljud ütlevad, et pealkirjade muutmine on lugupidamatu, kuid minu jaoks tähendab see just lugupidamise näitamist mustanahaliste inimeste vastu. Me ei kaota sellega midagi, aga võidame nii palju.

Kas teadsite näitust tehes, et see teema võib poleemikat tekitada?

Absoluutselt. Ma teadsin, et see näitus ja see teema tekitavad emotsioone.

Samas näitust tehes me isegi ei arutlenud pealkirjade üle. Oli enesestmõistetav, et me ei kasuta n-sõna.

Nii et teoste nimede vahetamine polnud see, mis alguses teie arvates seda poleemikat oleks võinud tekitada?

Ei, üldse mitte. Näitust ette valmistades ei arutanud me, kas nimesid peaks vahetama, pigem oli küsimus selles, kuidas me neid esitame. Teadlikult on kõrvutatud nii endine kui ka uus, neutraalseim või täpsem pealkiri. Midagi ei ole kaotatud ega "tühistatud."

See on pannud inimesi oma seisukohta avaldama. Lauri Vahtre ütles oma arvamusloos, et ajalugu ei saa tühistada.

Me ei tühista midagi. Iga näitus tegeleb kultuuri ja ajalooga ning seda isegi siis, kui see ei tundu esmapilgul üldse poliitiline. Kõik näitused teevad seda. Iga kuraatori ülesanne on mõelda, milliseid ideid ja maailmavaateid ta esindab.

Inimesed arvavad, et kui me muudame pealkirju, siis  me ei austa näiteks Eduard Wiiralti ja tema valitud pealkirju ning peame teda rassistlikuks. Mulle tundub, et inimeste arvates pole meie meelest rassiga seonduvaid teemasid kujutav kunst lugupidamist väärt. Aga see ei ole üldse nii.  

Eestis on inimesed, kes ütlevad, et valge rass on ohus. "Kui on must, näita ust" - see on rassistlik  väljaütlemine. Aga erinevate rasside kujutamist uuriva näituse tegemine muuseumis ei tähenda veel, et me peame kõiki sellesse kaasatud kunstnikke rassistideks. 

Rassist rääkides ei pea alati rääkima rassismist. Kindlasti on näitusel ka selliseid töid, mis päriselt ongi rassistlikud. Näiteks on Gori karikatuurid. Me paigutasime nad eraldatuna seina taha ja meil on seal silt, mis ütleb, et need on rassistlikud. Muuseumi ülesanne on näidata ka ebamugavaid asju ja need viis satiirilist karikatuuri on lihtsalt õudsed. Kui ma neid esimest korda nägin, siis ma arvasin, et ei taha neid näitusele panna. Aga siis mõistsin, et sellisel juhul ei pruugigi inimesed nende olemasolust teada saada. See ei tähenda, et eestlaste hoiakus oleks sellel ajal olnud midagi erakordset. Suur osa maailmast arvas sel hetkel samamoodi. Ma ei soovi kuidagi näidata eestlasi negatiivsena, vaid pigem näidata, et sellesse keerulisse ajalukku on põimitud kõik.

Paljud tõstatasid ka küsimuse, miks on ameeriklane pandud sellist näitust Kumus tegema, miks eesti kuraatorid seda teha ei võiks?

Kui kureerisin 5-6 aastat tagasi näitust "Värvide dirigendid", tegin 90 protsenti tuuridest eesti keeles. Elasin Eestis,  sest tegin uurimistööd. Kumu kutsus mind näitust tegema kindlal põhjusel - nii vähesed inimesed on uurinud 19. sajandi ja varase 20. sajandi eesti kunsti.

Eestlased kutsuvad mind näitusi kureerima, Eesti kunstist ettekandeid pidama ja kirjutama ka sellepärast, et mu töö täidab teatud tühimiku. Ma töötan ka Lätis ka, kus sama perioodi kunsti on just kõige rohkem uuritud. Lätlased ei kutsu mind  nii sageli, sest neil on palju inimesi, kes selle  perioodiga tegelevad. Aga Eestis pole neid inimesi kuigi palju. Nõukogudeaegses ja 1990. aastate alguse kunstis orienteeruvad inimesed on teinud palju uurimistööd ja neil on palju sidemeid. Kuid varasema aja kunsti vastu pole nii suurt huvi.

Nii et see on üks asi. Teine asi on see, et ma vaatan seda teemat teistmoodi, ma toon siia uue perspektiivi. Mind on teistmoodi õpetatud.

Ma oleks võinud teha sarnase näituse, aga kasutada pehmemaid väljendeid ja jätta alles vanad pealkirjad. Aga mida inimesed sellest saaksid? Nad läheksid ja näeksid, et eestlased reisisid või kujutasid teistest rahvustest ja rassidest inimesi, aga minu jaoks pole see piisav. Ma tahan, et näitus paneks inimesi teistmoodi mõtlema. Mis mõtet on olla kunstiajaloolane, uurida kultuuri ja ajalugu, kui sa ei räägi lugusid, mida pole varem räägitud, mida ei tahetud rääkida või mida polnud lubatud rääkida.

Ja see pole üldse see, et mina ameeriklasena tulen ja vibutan näppu, et vaadake, kui rassistlikud teie siin väikeses Ida-Euroopa riigis olete! Kui inimesed seda mu kohta ütlevad, väljendavad nad pigem oma ebakindlust.

See on taktika vältimaks neid keerulisi teemasid, mida see näitus tõstatab. See on väike näitus,  üks väike ruum,  ajutine projektiruumi näitus, mitte terve püsiekspositsioon. Ka pealkirjade vahetamine on eksperimentaalne ajutine idee. Aga kas muuseum ka jätkab nii? Arvatavasti jah. Väga veider oleks pärast seda nimed uuesti tagasi n-sõna juurde viia. 

See on Eesti kunstimuuseum. Eesti suurim ja prestiižsem muuseum. See loob pretsedendi Eesti muuseumitele. Meil on kohustus näidata muuseumide kogudes säilitatavaid töid. Jah, mõnele ei pruugi meeldida, et seal on nii palju töid mustanahalistest inimestest ja muusikutest, aga nad on olemas, meeldib või mitte. Nad võivad tekitada ebamugavust, aga nad on olemas.  

Püsinäituse eesmärk oli näidata, kui rahvusülene ja põimitud on Eesti ajalugu ja kultuur olnud.  Sellepärast on seal väljas märksa rohkem ja märksa mitmekesisemat baltisaksa kunsti, rohkem naiskunstnike töid kui kunagi varem. Kõik need muutused on teadlikult tehtud.

Ebamugavatest teemadest rääkimine ei võrdu alati kritiseerimisega. Sama teema on näiteks Natalie Meiga. Ma ei kritiseeri teda, aga ühel tema teosel on kujutatud eesti tantsijat, siniste silmadega ning kostüümis, rohukõrreseeliku, suurte ehete ja parukaga, et näha välja nagu mustanahaline. Selline see pilt on, meeldib või mitte.

Ka ühes Eesti telesaates osalenud artistid sattusid hiljuti olukorda, kus pidid blackface'i tegemise eest vabandama, kuigi saate eetrisse minekul mõned aastad varem ei juhtunud midagi. Kas siin võib öelda, et meie taju erinevate teemade suhtes sõltub kontekstist ja see kontekst muutub ajas?

Jah. See on ka põlvkondlik küsimus. Meie põlvkond on harjunud elama palju rohkem globaliseerunud ja meediastunud maailmas. Meil on palju lihtsam mõista, et black lives matter.

Keerulisi küsimusi ümbritseb nii palju hinnanguid, et pole aega arvamusi kujundada. Inimesed tahavad reageerida, panna šokeeriva pealkirja, kirjutada arvutuse ja tähelepanu saada. Digitaalne kultuur jätab keeruliste teemade arutamiseks vähe ruumi.

Kas meie taju on muutunud? Jah, muidugi. Eestis muutub see samuti. Sellepärast muuseum teebki praegu neid otsuseid, sellepärast tegi Vikerkaar eelmisel aastal numbri rassiteemadel, sellepärast toimusid ka "Black lives matter" toetusaktsioonid Tallinnas.  

Näituse kontekstis võib nii mõnelgi tekkida küsimus, mis on eksootilisus ja mis on rassism?

Küsimus on selles, millega ollakse harjunud ja millega mitte. Paljud eurooplaste toidud, näiteks kartul on Ladina-Ameerikast. Aga me ei mõtle selle peale. Kartulid jõudsid Euroopasse tänu kolonialismile. Me oleme kartulitega nii harjunud , et see on pannud meid nende keerulise ajaloo ammu unustama. Tomatid tulevad ka Ameerikast, aga samas seostatakse neid Itaaliaga. Nüüd on need tõesti itaaliapärane köögivili, kuid see pole alati nii olnud. Ajalugu on alati muutumises. Muutub ka see, kuidas me ajalugu tõlgendame.

Eksootika tajumine sõltub palju ka isiklikust kogemusest. Just sellepärast võivad inimesed neile teemadele kirglikult reageerida. Kui annad hinnangu, et ''see pilt on rassistlik'', siis mõni võib öelda, et tema arvates see pole, aga ta võib ka küsida, kas see teeb siis temast rassisti? Aga asi ei ole selles konkreetses inimeses. Rassism seondub nende  suurte ajalooliste struktuuride, süsteemide ja võimusuhetega, mis on loonud palju ebaõiglust, mis pole ka praeguseks kadunud.

Lauri Vahtre kirjutas, et ma justkui peaksin ennast ainukeseks, kes võib öelda, mis on rassistlik ja mis pole. Ma ei arva nii. Ma püstitan küsimusi, aga mul pole vastuseid. Sellistel teemadel polegi lihtsaid vastuseid. Valmis vastuseid mitte omada on raske, sest siis peame me need ise välja mõtlema. Me peame ühiskonnana sellega tegelema ja ma arvan, et  see teebki need teemad nii ebamugavaks.

Mida te arvate, miks inimesed nii reageerivad? Kuidas olete sellest aru saanud, kuidas neid mõistate?

Me võtsime väga selge seisukoha, pakkusime Eesti ajaloo ja kultuuri jaoks ühe selge raamistiku. Kui suur institutsioon raamib sinu ajaloo nii selgelt ja samas viisil, kuidas sa pole varem mõelnud, siis kuidas sa reageerid? Sa võidki mõelda, et kelleks see kuraator ennast õige peab. Samuti tõstatab näitus küsimusi, mida eestlased ei ole varem ei küsinud ega arutanud. Minu eesmärk oligi näidata globaalseid ühenduspunkte ja koloniaalajaloo keerukust.

See, et Kumu kutsus mind sellest teemast näitust tegema, annab Eestile võimaluse rääkida kaasa väga olulises ja vajalikus diskussioonis. Mitte sellepärast, et mina seda teen, vaid sellepärast, et selleks on aeg käes ja vajadus ilmne.

Kui selle arutelu algatamiseks on mind vaja, siis on mul hea meel teha midagi, mida eestlased palusid mul teha. Kui eestlased poleks mind palunud, poleks ma ise kunagi seda pakkunud. See kutse on mulle oluline, sest see näitab eestlaste soovi nendest asjadest rääkida.

Vahel tuleb tõstatada küsimusi, millel pole ilmselgeid vastuseid, et diskussiooni käigus need vastused saaks tekkida.

Just nii. Seetõttu olin ma ka alguses üpris vaikne, kui poleemika näituse ümber käima läks. Ma tundsin, et see pole minu diskussioon, vaid eestlased peavad seda pidama omavahel. Kui minu peale tahetakse pahased olla, et mina seda diskussiooni provotseerisin, siis olgu pealegi. Aga see on teie, eestlaste  omavaheline arutelu ja mul on väga hea meel, et see on alanud.

Tuua 100 aasta tagune kunst diskussioonide keskmesse on kunstiajaloolase unistus. See on olnud enamjaolt negatiivne, aga all publicity is good publicity, eks.

Kas tunnete, et saite oma sõnumi selle näitusega edastatud?

Jah. Ma usun, et Eesti kultuur on globaalne. Me näeme seda kunstnike töödes, mis kujutavad inimesi ja kohti, kus nad käisid. Mõista Eesti kultuuri kui midagi globaalset läbi Eesti kunstnike tehtud tööde on väga suurepärane, sest see tähendab, et Eesti kultuur laieneb üle maailma.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: