Pushaw on USA-st pärit doktorikraadiga kunstiteadlane, kelle uurimisalane fookus on olnud Balti-ja Põhjamaade kunst. Ta on elanud Eestis ja Lätis ning töötanud süvitsi läbi meie visuaalkultuuri 19. ja 20. sajandi perioodil. Kumuga on Pushaw seotud juba kaheksa aastat, olles varemgi seal näitusi kureerinud.

Miks vajame sellist näitust? Kunst on läbi aegade reageerinud aktiivselt ühiskondlikule paigaltammumisele, aimates sageli ette või viidates kaanetuse alt lahti paiskuvatele protsessidele. Näituseasutustel on vastutus ja võimalus algatada teravaid vestlusi, lasta välja seisvat vett ning avada teid uutele tõlgendusviisidele. "Erinevuste esteetika" näitus kutsub astuma kõrvale mugavustsoonist ning kaasa mõtlema, kuidas tekivad arusaamad teistest rahvustest ning etnilistest kogukondadest.

Ent viga oleks öelda, et näitus on pelgalt reaktsiooniline provokatsioon. Kultuuri- ja ühiskonnateadustes on juba mitmed aastakümned mõtestatud valge inimese staatust mitte ainult nahavärvi omistava tunnusena. Maailma ajalooliste protsesside ning poliitikate tõttu on nahavärv kujunenud võimu kehtestamise ja sotsiaalseid hierarhiaid määravaks kategooriaks. Nii saame näitusel vaadelda, mis tähendus on rassil olnud siinses kultuuriruumis ning kuidas on varajasem pildi-ja kunstikultuur neid tähendusi loonud.

Näituse lähtekoht pole seega ründav, vaid uurimuslik väljakutse, millega paljud kirjanduse- kunsti- ja ajalooteadlased alates 1970.-1980.  aastatest on tegelenud ning mille kohal on eesti kunstiteaduses varasemalt laiutanud auk. Pushaw rõhutab ERR-ile antud intervjuus: "Rassist rääkides ei pea alati rääkima rassismist." Samuti sõnab kuraator, et "erinevate rasside kujutamist uuriva näituse tegemine muuseumis ei tähenda veel kunstnike rassistideks tembeldamist."

Väljapanek ongi jaotatud erineva rõhuasetuse peatükkidesse. Esimene uurib, millistes kontekstides teiste rasside esindajad kujutavas kunstis esinevad – näiteks mustanahaliste puhul on selleks sageli džässmuusika lokaalide stseenid Endel Kõksu graafikas. Üheks alateemaks on ka Eesti kogudesse jõudnud 1920. ning 1930. aastatel aafriklaste endi loodud kunstiteosed ja objektid. Lisaks on väljas tarbekaupade – nt tubakapakkide – kujundused, mis osutavad meid ümbritseva olmekultuuri mõjule. Suure osa näitusel moodustavad eestlaste tehtud teosed mustanahalistest, araablastest ja asiaatidest. Kõige problemaatilisem on aga karikaturist Gori selgelt rassistlikud joonistused.

Vaatame nüüd lähemalt, kuidas puudutab see väljapanek eestlaste eneseteadvuse muutumist. Kui veel 19. sajandi alguspoolel kujutati eestimaalasi barbarite ja loomariigi esindajatena Vene impeeriumi maadeuurija Julian Simaško entsüklopeedias, siis 20. sajandi alguses muutus eestlaste minapilt oluliselt. Sellele  identiteeditunnetuse teisenemisele pärisorjadest modernse rahvusriigi kodanikeks mõtestab nii Kadi Polli ja Linda Kaljundi uus kureeritud püsiekspositsioon kui ka Pushaw' projekt. 

Mille osas siis Kumus eksponeeritud kunst meie silmaringi avardada võiks? Näiteks hinnatud eesti kunstnik Ants Laikmaa oli meelelaadilt rahvusromantik ja mütoloogiliste ning rahvuslike motiividega teoste autor, kuid elades mõned aastad Tuneesias, maalis ta seal võrdväärselt kauneid portreid araablastest ja aafriklastest. Seega erinevalt paljudest koloniaalriikide valgetest kunstnikest oli Laikmaa ise pärit talupoegade seast ega suhtunud enda loomingus teistesse rahvustesse või kultuuriesindajatesse kui tsiviliseerimata võõrastesse.

Samas, nagu öeldud, muutus vabariikluse aastatel ka eestlaste sotsiaalne staatus ning võimutunnetus. 1930. aastatel kui natsionalistlik ideoloogia end tugevalt kehtestas ning Euroopas tõstis pead fašism, hakati teistesse rassidesse diskrimineerivamalt suhtuma. Pushaw toob välja, et "1933. aastal sai Eestist üks esimesi maid, kes keelas maailmakuulsal tantsijannal Josephine Bakeril riiki sisenemise, tühistades tema kavandatud esinemised Tallinnas ja Tartus." Veelgi enam, olles alles hiljuti seisnud orjuse kaotamise eest ning nõudes eri rahvusgruppide võrdsustamist, olid mõned eestlased need, kes nüüd asumaades teiste koloniaalvõimude heaks tööle hakkasid, millest kõneleb ka järgmine Eesti Veneetsia biennaali projekt.

Mis puutub kirgi köitnud pealkirjade muutmise küsimusse, siis tuleks rõhutada, et nimed, mida uuendati, pole enamasti teostele pandud kunstnike, vaid koguhaldajate poolt selleks, et neid üksteisest eristada. Seega pole mitte ühelgi juhul tegu kontseptuaalse või kujundliku pealkirjaga, vaid kirjeldava täiendusega. Veelgi enam – vana pealkirja pole kustutatud, vaid see on jäätud sedelile alles, et olla läbipaistev ning kutsuda üles arutelu.

Viimaks võikski näitust külastades endalt pärida, mida tähendab olla eestlane ja olla vaba 21. sajandil? Kas vabadus väljendub selles, et Wiiralti mustanahaliste portree kohta saab öelda teisi kogukondi haavavalt neegripead või oleme sellest edasi liikunud ühiskonda, kus vabadus tähendab saada ise austusväärse kohtlemise osaliseks, ilma et keegi sõimaks meid talupoegadest või matsidest vaesteks ida-eurooplasteks ning olla lugupidavad ja arvestavad teiste suhtes, sõltumata sellest, mida meie endi keelepoliitika kunagi on paika pannud. Samuti, kui reisime ringi, kas irvitame ja teeme pilti sellest, kuidas pärimuslikud kogukonnad igapäevategevus toimetavad? Või oleme uudishimulikud, teadvustades, et meie oleme seal vaid külalised – kohale sõitnud valged turistid.