Näitus võiks isegi kanda pealkirja, mis väljendaks kõrgustesse pürgimise ideed, sest Kunstihoone trepist üles astudes, on lennumotiiv esimene juhtlõng, mis mõlema autori teostel kajastub. Kui Kongi erksavärvilised ja intensiivsed maalid tõstavad vaataja koloriitide universumisse, siis Mölderi fotod kujutavad otseselt neid objekte ja keskkondi, mille vaatlemiseks tuleb pea kuklasse ajada.

Rühma- ja duonäituste puhul väärtustan, kui kasutatakse ära ühises näitusesaalis kahe kunstniku esitlemise täit võlu. See tähendab, et pole loodud kahte isikunäitust, isegi kui ruumi selleks oleks, vaid tundlikult kõnnivad kunstnikud kord kõrvuti ja kord lahknevalt. Pole üldse lihtne leida selles parajat rütmi. Kunstihoones tasakaal tekib, sest Kongi on ekstravertne ning Mölder introvertne. Ja nii nagu ei saa inimest hinnata selle järgi, kas ta elab rohkem välja- või sissepoole, pole kunstis üks väljendusviis teisest etem. Võti on mõõta Mölderit tema talitsetuse taktikates ja Kongit tema kaleidoskoopilises etteastes. Just nende iseseisvust märgates, avaldub, kuidas kaks kunstnikku, idee, kuid mitte vormi tasandil kohtuvad.

Kunstihoone peasaal on basiilikatüüpi arhitektuurilise planeeringuga, kus klaaslaest tuleb valgust ning apsiid ehk eendehitis saali otsas meenutab altarit. Need omadused võimendavad tunnet, nagu oleks kunstisaali asemel mõnda sakraalsemasse paika tulnud. Kongi ja Mölderi teosed toetavad samuti kogemuse transtsendentsust.

Eriti lummavalt tabab seda Mölderi hillitsetud ja minimalistlik fotograafia, kus kunstnik on kinni püüdnud vaated Kunstihoone pööningkorrusest. Sinna tavaline külastaja kunagi ei pääse. See on nagu taevas, kuhu sattumine tuleb religioosses maailmanägemuses välja teenida. Mölder nihestab meie vaatajakogemust, sest samal ajal kui imetleme teostel klaaslae pealset korrust, seisame ka selle all ning saame end fotode kaudu sinna paremini kujutleda.

Silmapaistev on see, et isegi elemendid Mölderi fotodel, mis otseselt lendamisega ei seostu, nagu lambid, talad või postid, meenutavad tiibasid. Mölderi lennuvideo ning ülejäänud fotod ilmestavad, kui väga paelub kunstnikku õhus olemise mõte – viibida kuskil vahepealses ruumis, pilvepiiril, kus rõhk ning temperatuur on teised ning kõik, mis maa peal tundub suurejooneline või üle jõu käiv, on järsku miniatuurne. Lennureis pakub inimesele võimalust näha territooriumi jumalikust perspektiivist. Selleks, et inimene nii kõrgele pääseks, on tal aga vaja kas redeleid, tiibu, masinaid või mantraid. Või vaadata kunsti, ka kunst võib kanda.

Kristi Kongi suuremõõtmeline installatsioon laiub Vabaduse väljaku poolse suure akna ees ja toimib nagu vitraaž, mis on samuti oluline element pühakodade arhitektuuris.

Ligitõmbavalt värvikirev mosaiik tekitab muidu heledasse saali erilisi varjundeid ning paneb tänaval asuva Vabaduse platsi teistmoodi elama, kui tahes hall või sünge pealinna taevas samal ajal ka poleks. Siin tekib kaunis vestlus aknast tuleva valgusega, mis päeva vältel langemisnurka muudab ning Mölderi fotoseeriaga "Lindhaaval". Seda pealtnäha korduvat, üht ja sama fotot, tuleb tähelepanelikult vaadata, sest õrnalt muutub fotodel olev vari, tehes aja kulgemise valguse liikumise kaudu silmnähtavaks.

Pidevalt saatis mind Kongi maale silmitsedes mõte, et väga tahaks panna üheks päevaks ette Kongi prillid. Teosed olevat kunstniku päevikusissekanded, muljetades reisidest ja igapäevaelust. Kõik need kurvikad, nurksed, sakilised, piklikud ja lauged alad lõuendil elavad täielikult omas ilmas.

Ja kuigi Kongi maalid ei vaja võluvuse kinnituseks paralleele, tulevad kunstniku tundlikku värvikäsitlust jälgides meelde Aili Vindi abstraktsed optilised kompositsioonid. Nagu Vindi 60. aastate looming, mõjuvad Kongi üksteisesse sööstvad värvikogumid või nende kogumite ainult viivuks õrnalt kokku puutuvad piirjooned, kergelt erootiliste ja psühhedeelsetena.

Kongi ja Mölderi näitus  "...ja teised valguse varjundid" Tallinna kunstihoones jääb avatuks 6. märtsini.