Näituse kuraator Liis Pählapuu on sellele väljapanekule valinud Lõuna-Eesti kunsti 19. sajandi lõpust kuni Teise maailmasõja lõpuni, sest väidetavalt toimus just sel ajal lisaks üldisele rahvusliku ja poliitilise eneseteadvuse defineerimisele kitsam paikkondlik identiteediloome, mis haaras muu hulgas ka Lõuna-Eestit.

Saali sisse astudes satub vaataja kujundlikult Lõuna-Eesti kumera maastiku keskele, mille moodustavad suured vineerist kaarseinad. Need, Kaisa Söödi loodud ruumilahenduse kandvad elemendid on meeldivalt lihtsad ja mõjusad, muutes näituse külastamise mitmekesisemaks, mängulisemaks ja pehmemaks. Midagi on neis kaartes kodukootut ja maalähedast.

Kumu kolmanda korruse saal on töödest muidugi lookas, sest kainus ja kasinus ei ole teps mitte selle näituse märksõnadeks. Teoste suurt hulka võimaldavad ära mahutada just need samad kaarseinad. Enamasti on tegu maalikunsti taiestega, mis muudavad värvikirevuse ja isegi kohatise psühhedeelsusega arusaama sellest, kuidas Eesti loodust näha ja kujutada. Pole vaid Konrad Mäe käsi see, mille all kohalik loodus ebamaiselt kirkaks on loodud.

Näituse kontseptsioon läheneb Lõuna-Eestile kui kohavaimuga kultuurilisele tervikule, mida kujundavad ka esemeline, keeleline ja kirjanduslik pärand. Näiteks võtab külastajat vastu näitusetekst võro kiiles. Veelgi enam, lisaks sulnile Anu Lambi sisse loetud eestikeelsele audiogiidile, saab külastaja näitust kuulata ka Tarmo Tagametsa esitatud võrukeelses versioonis.

Pärast näitusekülastust tekibki veendumus, ett siinne kunstielu algab lõunaeestlastega, sest lõunast on pärit paljud modernistlikud võtmeautorid, nende hulgas on üks näituse põhilisi kunstnikke, Karl Pärsimägi. Pallase lõpetanud Pärsimägi on enda androgüünse autoportreega uhkelt poseerimas ka näituse plakatil, kuraasikalt värvitud huulte ja lubivalge pärlkeega. Mees, keda on nimetatud Eesti Matisse'iks. Konrad Mäe õpilase ja Saksamaa ekspressionistidest innustunud Pärsimäe töödes on tõetruu kujutise ja reeglipärase kompositsiooni asemel rõhk atmosfääriloomel ja jõulisel värviskeemil.

Vanavarale ja pärandile on näitusel pühendatud omaette osa, sest 20. sajandi esimestel kümnenditel toimusid Eesti Rahva Muuseumi eestvedamisel vanavara kogumise retked, millest võttis osa suur hulk Lõuna-Eestist pärit kunstiõpilasi ja kunstnikke, kes sageli valisid sihtpunktiks just kodukandi külad. Esemelise pärandi kõrval jaguneb taluõuele pühendatud näitus veel Setomaa ja Petseriga seotud kunstiks, "taluõue madonnade" sektsiooniks, kirjandusega seotud loomingu vitriinideks ning viimaks piltideks Lõuna-Eestist kui paljude kultuuriinimeste suvituskohast.

Näituselt jääb enim meelde Eduard Timbermann, kelle tundlikud akvarellid eelnevalt pole nii suurt tähelepanu saanud. Timbermanni meesaktide portreed on vist ühed vähesed meesaktid, keda mina vanema kunsti näitustel olen kohanud, sest maalidel kujutatakse tavaliselt alasti naisi (eks see muidugi kõnele ka kunstiajaloost nii mõndagi).

Üks näituse suurimaid võlusid ongi kunstnike elulugudega tutvumine, nende toonaste eluolude ja sõprussuhete tundma õppimine ning selle murrangu ülestähendus, kuidas taludes üleskasvanuis tekkis ühtäkki huvi ja tahe sealt välja pääseda – saada kunstnikeks või kirjameesteks nagu nt Jaan Vahtra, kes alles 30. eluaastates tegi kannapöörde ning valis kunstitee.

Ometi jäi talukeskkond ja Lõuna-Eesti kohavaim neid mõjutama. Nii sündisid julged ja toona avangardsed teosed nagu Peet Areni "Mulgi talu", Karl Pärsimäe Saksamaa õppereisist pärit eksperimentaalsed akvarellid, Villem Ormissoni puäntillistlikud justkui tikitud maastikupildid ja muidugi Wiiralti illustratsioonid Juhan Jaigi pöörase fantaasiaga "Võrumaa juttudele".

"Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad" on Kumus avatud veel kaks nädalat, 10. aprillini.