Vähe on näitusi, mida tehakse peaasjalikult kuulmismeeltele. Seepärast mõjub Tulevi ja Västriku helidele pühendatud väljapanek silmale rahustavalt – ruum on pime, iga külastaja saab võtta aja ja triivida mõtteis nendesse keskkondadesse, kus kunstnike korjatud helid pärit on.

Midagi kosmilist ja ergutavat on siiski ka näituse visuaalses lahenduses, mille puhul tekitab põnevust saali keskele loodud valgetest keradest ja 16 kõlarist koosnev installatsioon, mille all saab kott-toolidesse vajudes helisid kuulama jääda – nimetagem seda helisaareks. Saarel kostub tsükkel, mis koosneb väga erineva tähendusega, aga kõigile tuttavatest helidest, tuletades meelde, et näiteks enda kodulinna helidele mõeldes, hakkavad paratamatult meeles mõlkuma teatud kaikumised, sõnad, tilinad ja kõlinad.

Teise osa näitusest moodustavad kuus helijaama, kus külastaja ise kõrvaklappidest vastavale nupule klõpsates helide assortiid kuulata saab. Kui paneme silmad kinni, suudame hästi ette kujutada seda, mis helid kõlavad mere või sõidutee ääres. Tulevi ja Västriku loodud helijaamad astuvad sammu edasi harjumuspärasest ümbritsevast heliruumist, pakkudes külastajale võimalust kogeda, kuidas võiks helisid kuulda näiteks ema kõhus olev loode.

Helid on näitusel jaotatud teemadeks nagu mürareostus, siseruumide, sisemaailma helid jne. Minnakse ka üksikasjalikumaks – kuulda saab ultraheli Lahemaa nahkhiirtelt ning tajuda, kuidas erinevad ruumid sama heliriba summutavad või võimendavad. Ja muidugi kasvab süües isu – nendel jaamadel helide nüansse leides, tekkis tunne, et andke aga veel. Võimalusi jätkunäituseks ja edasiarendusteks jaguks!

Oluliseks väärtuseks Tulevi ja Västriku näituse puhul on heli tähtsuse mõtestamine. Olles üha enam peibutatud visuaalsest infost, annab see näitus äratuse kõrvadele. Igaüks saab tänu sellele kogeda, kui väga erineb sama heli kvaliteet erinevates keskkondades ja kui palju kummalisi helisid on meie ümber. Nii istub see näitus ka valatult Arhitektuurimuuseumisse, sest heli kas kõverdub, peegeldub või hoopis hajub, sõltudes alati seda ümbritsevast ruumist.

Soovitan ka minna muuseumi keldrisaali sealse mängulise ja meeli avardava näituse pärast, mille on loonud b210 arhitektid Kadri Klementi, Katrin Koov ja Kaire Nõmm. Ennekõike on näitus "Uuri ruumi!" põnev muidugi lastele, kes saavad ehitada, roomata ja turnida, aga ka täiskasvanu võib sel näitusel üles leida enda sisemise uudishimuliku lapse.

Rotermanni soolaladu, kus Arhitektuurimuuseum paikneb, on põneva ajalooga hoone, mille ilmestab eriti sealne võlvkelder. Sinna loodud keskkond pakub elamusi erinevatele meeltele, suunates kõiki huvilisi arhitektuuri nii nuusutama, katsuma kui kogu kehaga kogema.

Enda ruumi loomine on psühholoogiliselt ning füüsiliselt inimesele loomulik ja oluline. Lapsed hakkavad sellest juba varakult mõtlema – kas onni ehitades või kodu mängides. Näitus annab tõuke küsimiseks, millised materjalid ja kujunduslahendused teevad ühe ruumikeskkonna meeldivaks ning ka vastupidavaks. Ja et ka lõhn, valgus, temperatuur on ruumiloomes määravad.

Näitus "Heli. Müra. Ruum" jääb avatuks 16. aprillini ning kaks hariduslikku ning põnevat püsiekspositsiooni on Arhitektuurimuuseumis avatud aastaringselt.