Ideaalses maailmas ei tehtaks juttu mees- ja naiskunstnikest, vaid räägitaks lihtsalt autoritest ja nende teostest. Aga isegi 100 aastat pärast Virgina Woolfi esseede ilmumist kestab ühiskonnas ebavõrdsus ja soopõhine surve. Samuti on paljude nimetatud kunstnike positsioon teadlikult provokatiivne, tegeldes kas kujundlikult või otseselt soospetsiifiliste küsimustega. Seega ei saa sellest mööda minna ja vaadakem rõõmuga, kuidas armastatud kunstnike kohtumine viltuses majas selliseid vestlusi algatab.

Niisiis, ladies first. Poliitiline ja laetud õhkkond Julia Polujanenkova kureeritud näitusel "(ise)teadvus", mis võõrustab Tanja Muravskaja, Mare Tralla, Kai Kaljo, Minna Hindi ja Maria Kapajeva videoloomingut, mõjub kontsentreeritult väikses ruumis ja varustatult kriitilise huumoriga võimsalt ning isegi võimustavalt. Kui alguses olin kahtlev, et kuidas need videoteosed piiratud ruumis üksteisele sisse ei sõida, siis mingil moel hakkavad need koos hoopis edukamalt mängima. Justkui bändina. Näitusele on koondatud tõelised videohitid, mis ei hoia tagasi ei aususe, poliitilisuse ega performatiivsusega. Kogu muuseumi peale kuulsin just seal inimesi kõige enam itsitamas. Mis vabastaks ühiskondlikke pingeseisundeid paremini kui naer?

Vano Allsalu isikunäitus "Maailm peas" (kuraator Joanna Hoffmann) ei väljenda kuidagi n-ö peas kinni olemist, see tähendab mõttetöös või raamis püsimist. See on meditatsiooniseisund või unenägu, millest Allsalu enda kogemust vahendab. Allsalu pea on vaba. Vaba nagu lapsel, keda maailmal üle kõige vaja on. Ja kui mõni märkab, et ka tema enda laps on värvidega ümber käies sama oskuslik kui väärikas vanameister, siis kogu mängu juures on Allsalu siiski kompositsiooni suhtes kaalutletud ning valged lüngad või suured laigud loovad harmoonia. Allsalu ei pruugi olla kõigi lemmik abstraktne maalija, aga tema pausid lõuendil kannavad ja tema värvid mõjuvad.

Üks Ameerika tuntumaid kunstiteadlasi ja kriitikuid Meyer Schapiro on abstraktse kunsti iseloomustamiseks toonud näite, et kui prantsuse romantist Delacroix kujutas ängistuse väljenduseks luuletajat Torquato Tassot hullumaja müüride vahel, siis figuratiivsusest loobunud kunstnik annaks selle asemel edasi hoopis afektiivset seisundit, mis vangistusest tekib, kutsudes rõhutuse ning isoleerituse emotsiooni esile. Nii väljendab sageli abstraktse kunsti teos meie tundeilma ja sisemaailma tegelikule kogemusele lähemaltki kui realistlik maal seda suudaks.

Intellektuaalselt kombatavamaks ja kontseptuaalsemaks muutub näituste külastus väljapanekul "Eesti Energiad. Harjumuse jõud" (kuraator Indrek Grigor), kus tõesti falloslikku jõudu pritsib. Grupeering, mille moodustavad juba nimetatud Ojaver, Toomik, Paavle ja Rodgers, tegid esmase ühisnäituse 1999. aastal Tallinnas Rotermanni soolalaos. Neil on toimunud kaheksa välisnäitust, kuid Eestis on tegemist alles teise ühise ülesastumisega. Hoolimata rühmituse soliidsest vanusest ja mitme kümnendi vältel kunsti tegemisest, mõjub näitus värskelt. Kui tänapäeval kaldub kunst kohati aina professionaalsemates kunstituru tingimustes liiga kliiniliseks ja väljapeetuks, siis Eesti Energia kollektiivil robustsust ja toorust jagub, et vihastada või vaimustada. Sümboolikasse, mis kõneleb justkui esmapilgul mehe aust, on kätketud ürgsemad ja iidsemad konnotatsioonid – juurtšakra inimese suguelundite piirkonnas hoolitseb viljakuse, vitaalsuse, loovjõu eest ning hoiab sidet maa ja esivanematega.

Kuigi neljale kunstnikule on jaotatud tähelepanu võrdselt, ei lase näituse dramaturgial ning huumoriliinil vajuda just Ojaveri kontseptuaalsed skulptuurid ja keelemängud. Paavle, kes tänaseks juba meie hulgast lahkunud, on kammerlikumalt ja isegi hauakambrilikult välja pandud, tema teosed taevast vastu vaatamas. Täistuurid saavutab väljapanek kolmandal korrusel Jaan Toomiku talimaadlusvideo seansiga, mis toob muheluse näole. Video pakub ausat ning häbita vaadet vananevale kehale ja tuletab meelde Ando Keskküla interaktiivset videot "Hingus", mis sündis Keskküla jaoks infokillust, et aastaks 2020 on Euroopa inimeste keskmine iga 50 eluaastat. Samuti kandub täis elujõudu Toomik üle ruumi ulatuvast maaliseeriast, kus kunstnik nii mütoloogiliste ja usuliste lugude kui ka iseendaga heitleb. Tasub Tartusse kiirustada, sest kõik nimetatud näitused jäävad avatuks vaid 30. jaanuarini. Virtuaalnäitusi saab muidugi vaadata kauem.

Yin-energia pealetungi Tartu Kunstimuuseumis võib oodata veebruari alguses uute näituste avanemisega. Tulemas on Ludmilla Siimu retrospektiiv, baltisaksa päritolu Lilly Waltheri ning noorkunstniku Nele Tiidelepa näitused.